29.jaanuar

Head inimesed, kes te Avameelselt-saate järel helistate-kirjutate ning kinnitate, et see on otsekui teie elust – tänan ja lisan, et kuivõrd kõik on kõige ja kõigiga seotud ja ÜKS, siis on ka minu raamatud kirjutatud teie elust. Võtan emade-tütarde teema teesid kokku: kui ema kasutab last isa kinnipüüdmiseks, projektilapsena, siis on lapsesse väga lihtne sisestada programm – sa oled võlgu, sa pead armastust teenima, sa oled nii palju elusid kihva keeranud, et oled lõpeks ikka süüdi; oma südamehääle järgi ametit valiv ja abielluv, lapsi sünnitav ja elulaaditalu pidav projektilaps pälvib hülgamise; hüljatud rikkis tootesse sisestatud programm kandub paradoksaalsel kombel edasi pöördelisena või siis edasiarendusena – ka meie mehed tohivad ning lapsed lausa peavad kohtlema meid nagu armastuse ärateenijat, võlgnevat kohustujat ja süüdlaslikku eksinut; selle nõiaringi katkestamine on vaid meie enese kätes – me saame tänases päevas oma lapsepõlve ümber luua, elades oma unistust – me peame lähtuma nii lapsi-loomi-loovust kui viimset kui vidinat oma ellu soetades vaid iseendast – minu muinasmaa ja minu vastutus, minu tubli mina – kes on alati valmis vastu võtma ja ära kuulama, soojendama ja kallistama nii ema kui lapsi, kes süüdlasliku orihinge ära on visanud. Armastus hoiab suuremeelsuse ja halastuse alal. Kui vaid suudaks üksinda märana viie vankri ees oma väikest tütart mitte mehe ja pihiema rolli paisata – ma ise olin ja näete, mis välja tuli… Aitäh.

Valikud-valikud-valikud… Lapsed valivad oma emad. Emad valivad oma ametid. Ühtaegu nii oma Jumalast antud Teed käies, lapsepõlveunistust elades kui erinevate ametitega seda toites-kattes saabki päevik kirju, nagu iseenda heinatolmuallergiast kobrutav nahk. Mitte miski ei muutu seni, kuni olen välja mõelnud, kas palvetan väärika suurtöö poole, mis kulud katab – või kutsun kosmosest kobedat kosilast 100 000+-ga. Sajakast 40 ulatan pangale, 15 on traktor ja 10 talliehitus, 15 multifunk maneež ja 15 päikesepaneelid elumaja katusel, viiekas järgmise aasta heinad-viljad-talvepuud…

Igakuised kulud teenin ajakirjanikuna.

Ja tegelikult on ju ka kõigi eelloetletud arendamiste kate mu ametitesse sisse arvutatud. Ent ükshaaval ja korraga takerdumised tingivad selle, et tekstide loomise ja loomadega tegelemise asemel koogutan üha dokusid-projekte muljuda, nägu villis ja kõrvad narmas. Väiketalunike otsetoetuste projekti – traktori jaoks – saan edasi arendada mittepõllundusliku külaelu mitmekesistamise projektiks. Hurraa. Mitmekesikuga saan äkki multifunk-angaari püsti. Hõissa. Kuivõrd näidend vajab produtsenti, pean seda otsides ühtaegu dialooge kirjutama ja silme ees rahakate mõisahärrade listi hoides põlvejälgede tegemist edasi lükkama.

Et Tori hobusekasvanduse tagasiriigistamine on pikkragisevoioioi protsess, tuleb põllumõnna ja sihtasutuse loomisega kulutada seda aega, mida peaksin kasutama mööda Eestit Vaanide-Ploomipuude jututamisele ja ürikute arvutisse ajamisele.

Kohe on aeg ka Inglipuudutusele metseeni otsimiseks, et triloogia kolmas raamat maikuus letis oleks – ent samas on vaja kolmanda raamatuga sarja saba ju rõngasse ära ka kirjutada.

Ja aeg läheblähebläheb… Paaaaniiiiiiiiikaaaaaaaa… Või siis mitte. Lasin täna Kaupol põllult üheksa allapanurulli koju tuua, homme lähen lisaks Paldiski koerte-Aivole külla ka Ema Ellenile – Krõlli-mammaga Pilleriinidest ja kõigestkõigestkõigest muust kõnelema. See on tähtis. Nii väga tähtis, et nutt tuleb peale – aga välja ei tule.

Just siis, kui tulema hakkas, helistas Ivari – ja kõik tundus jälle võimalik. Aga tegelikult ei muutunud miski. Ehkki mu näidendi põhihuvilisel on ideid, peaksin need realiseerima ise – kui ta mulle numbrid annaks. Stoiliste remarkide asemel, raisk. Ja heinamehel-raamatupidajal on vaatamata nende ülimale erinevusele ühine omadus. Kõik on justkui väga hästi, ainult et millelegi ei saa kindel olla. Kordan aina – mitte miski ei muutu. Kui mul on angaar püsti, peavad edaspidi septembris heinad kodus olema. Mis tähendab, et kõik peab muutuma. Kaasaarvatud see, et osadus kaootilise-katastroofilise-koomilise energiaga pole kah lõpmatuseni lõbus. Jajah, kui ta lõpuks tuleb, kaasas südamikust salakesi hallitanud heinad, olen rõõmus – ja sügelen edasi. Kogu raha eest.

Kohe saab märgimärkamise lugu saadetud. Homme tulevad noored siia ja meie Indiga läheme Ellen Niidule külla, Paldiskisse koerte-Aivo juurde ning tagasiteel Ingridi juurest Laulasmaalt läbi. Viimase raha eest täitsin paagi, nii et maailm toimub, raisk!

Väikese Ingli sõnum veebruariks 2015:

Veebruari sõnum on väga konkreetne: ela hetkes!
Selle sõna kõige otsesemas mõttes.
Me tohime teha ainult seda, mis on hetkel oluline. Tohime pahandada ainult selle peale, kui keegi sellel hetkel meiega valesti käitus ja planeerida tohime ka ainult hetketegemisi.
Tohime sellepärast, et kui me hetkest kõrvale kaldume, kaotab meie elu kohe tasakaalu. Nagu libedal teel autoga sõitmine, kui hetkeks valvsuse kaotad, võid kraavis olla.
Veebruar tahab meile õpetada, kui oluline on märgata seda, mis toimub meiega ja meie ümber reaalajas.
Paljud meie päevad mööduvad nii, et me kas lahkame minevikku või planeerime tulevikku ja unustame midagi olulist teha ja märgata hetkes.
Veebruar üsna jõuliselt suunab meid hetke juurde: „Näe, armas inimene, siin on sinu elu, praeguses hetkes, rõõmusta selle üle või paranda kohe, kui midagi ei meeldi, aga ära ripu mineviku/tuleviku küljes.“
Kui me pahandame veebruaris kellegagi millegi pärast, mis on aset leidnud minevikus, siis sellest kasvab orkaanimõõtu tüli. Kui me unistame, et vot nädala pärast ikka ma puhkan, kohe nii puhkan, et ohohoo, aga praegu ei saa, siis ei tule mingit hääd puhkust nädala pärast. Oled väsinud, tuleb kohe puhata. Oled õnnetu, tuleb selleks kohe midagi ette võtta.
See on nagu söömise ja vetsus käimisega. Kohe peab tegema, muidu võivad olla värvikad tagajärjed…
Tööde edasi lükkamisel on kah pahad tagajärjed, kasvavad need tööd üle pea sel juhul.
Ka teiste tunnustamisega võiks hetkes tegeleda. Näed häid tegusid, ütle see kohe välja, et teine on tunnustamist väärivalt toiminud. Kiida ja laida hetkes, mitte hiljem.
Hilisem tunnustus ei taha enam kaalu omada ja hilisem laitus võib, nagu juba öeldud, kasvada liig suureks tüliks.
Veebruar jätkab jaanuari käekirja, tahab meie tegemistesse ikka aina rohkem armastust juurde.
Õnnestuvadki just need tegemised, mis tulnud südamest ja hoolivusega, kohe eriliselt õnnestuvad.
Need, mis tehakse selleks, et saaks kaelast ära, kukuvad hoopis veel suurema kolinaga kaela ja siis on tööd juba topelt.
Kui me veebruaris kasvõi natukenegi õpime, kuidas hetkes elada, no meie tulevik sootuks teise maiguga. Hetkes elamise kunstist on räägitud palju ja räägitakse ja tulevikus, aga omamoodi kunst on seda osata.
Me mõtleme küll, et oh, mis see siis ära ei ole, aga kui ennast jälgima hakata, siis päris suure osa ajast me kulutame oma peas mineviku lahkamisele ja selle põhjal tuleviku planeerimisele. Elu aga seal vahel jääb justkui elamata. Elame selle hingetult, masinlikult, sest kogu aur on läinud liinile minevik-tulevik, ilma peatuseta olevik.
Veebruar tõstab pinnale kõik selle/need, mis/kes seni varjus olles pahasoovlikud on olnud.
Tõde tõuseb, vale vajub, on igivana ütlemine ja veebruar näitab seda meile hästi selgelt.
Valede, pahasoovlikkuse ja mürgiste mõtetega jäädakse vahele kõige haledamal kombel.
Ka kõige osavamad valetajad vääratavad ja peavad piinlikkusega tunnistama oma eksimusi.
Kes autult kellegi teise andeid ära kasutanud, teise tööd kopeerinud, seda ootab tegudele vääriline tasu.
Aga see tõde, mis tõuseb, saab ilus olema. Need, kes aastaid rassinud tunnustuseta saavad lõpuks ometi väärilise tunnustuse, neid märgatakse ja kohati vaat, et rohkemgi, kui nad tahaks.
Avalikus elus saab olema huvitav jälgida suisa igapäevaselt, kuidas lehed kirjutavad muudkui uutest paljastustest ja paljastatud saavad õnneks nii need, kes vääritult käitunud, kui ka need, kes igati väärikad olnud. Tähelepanu jagub kõigile ja ohtralt.
Need poliitikud, kes asja südamega teevad on valimiste ajaks õnnega koos ja kes ainult võimu/omakasu peal väljas, jäävad kohe kindlasti peale valimisi kõikide uste taha.
Selline omamoodi kullasõelumise periood saab olema see lühike veebruar. Loodan, et teile kõigile pisike kullatükike ka sõelale jääb smile emoticon

/©Väike Ingel/

Mulle meenusin korraga ma ise. Selili Liu elutoas, beebi-Indi kaenlas – ju vist tissi otsas – hirmunult aknast välja vahtimas, kuidas kuuripealne merevaatega teine korrus kerkis. See läks lõpeks ürjetu summa maksma. Sel hirmunud hetkel olid mu kõik kontod miinustes. Beebi tissis mu magama. Ja mõne nädala pärast oli kõik teenitud ja makstud, ehkki Olly-mehed oleksid rahulikult oodanud. Läheb ka nüüd nii. Mitte miski ei muutu. Ju siis neid tühjade kontode, hirmu ja killustumise aegu on tõesti vaja. Praegu. Pärast tuleb 100 000+-ga Kuningas. Märkate – eile oli puudu 100 tuhat – täna juba + ka 😀 😀 😀