30.-31.jaanuar

Eile teel Tallinnasse, kui autoraadios hakkasid mängima esimesed Over the rainbow taktid ukulele trallituses, jõudis kõik kohale. Äratundmise värinad turritasid karvu ja ma Teadsin. Paar päeva tagasi ajas Lilli riiulist Jaan Krossi Kaasteelised põrandale. Päev hiljem jõudis mulle pärale, et kirjutamisel-oleva Pilleriinide-loo ristiema on ju Tallinnas. Helistasin ja leppisin kohe järgmiseks päevaks kohtumise. Tütar Maarja tütar Ingel tuli meile uksi ja südameid, sõnumeid ja sõnastusi avama. Nii, nagu mul autos tähendamislaulu saatel kõik ära klaaris – nii ka jäi – ja kõik kannab praeguseni Krosside, Jaani oma isegi rohkem kui Krõlli-mamma enese, sõnumeid, mida ta pidas vajalikuks minuga jagada, kuni on aega veel…

Süda tänini ema Elleni ees põlvili, kõhklesin südaööl pisut, kas jagada feissaris pilte Ingli, Indi, Elleni ja Jaani kohtumisest. Ellen on nii tibatilluke-õrnake-haparake – 25 aastat parkinsoni ju – ent otsustasin. Ja üle Eestimaa veeres helehelehelge Armastuse laine.

On sel tähtsust, et mees, kes minu abiga oma ettevõtte ema Ellenile ehitas, pole välja teinud – tema vanemad lapsed, kes on samuti koos minuga eelmistel eluperioodidel seal kirjanike majas käinud, samuti mitte… Valin tunda, et pole tähtsust. Kui ta välja teinuks, oleks ta keegi teine ja ma oleksin temaga abielus. Meie küla eided pakkugu talle lahkesti kohvi – kursivad teised mööda külasid enne valimisi – nii nagu kesikud saatsid minu postkasti pärdikuvärdjale valimiskampaania töökäsu – sorri, pole täitjat 😀

Eilse, nii minu kui ilmselt ka Indi südameüdisse igaveseks kinnistuva päeva ähmis hommik koitis mulle üllatuseks koos Babsudega. Ma ei suutnud kell viis tõusta, eilehommikune tekst jäi kirjutamata – ja kui – kiskjate toit ühes, rohusööjate oma teises kaenlas – uksest välja kargasin, põrkasin nendega kokku. Tulid aida pealt trepiks laudu võtma-jupitama, et need Ohekatkus läbi höövli lasta. Ajahäda kippus kergelt peale – oli vaja mööbli ja akende, ahjude ja laudise transat, nende auto väljavahetamist ja kümmet muud värki raalida ja ruulida.

Ent ma jõudsin. Täpselt õigeks ajaks boksid tehtud, musinad emmetud, nägu puhtaks ja vastse allergiasalvi alla, Indi pardale ja teele. See oli rõõmus roolimine – meil oli vestlus põllumõnna muusjuni Merliga, kes tuleb teisipäeval meile külla. Saan kõik ette näidata, aru pidada ja lepindada. Mis ei tähenda, et täisringi produktsiooniga kõik ei põleks – kontod räägivad, et tuleb täie rauaga… Ma ei teagi, mida. Kareka kallal kaagutada näiteks 😀

Tallinnas kujunes üldine Harju tänava vallutamine. Ostsime Indiga kaasa neli ekleeri ühest ulmeliste hindadega kohvikust – minu vanaema lemmikkoogid, mida enamasti Pärli kohvikus nokitsesime. Tulised daamid, nagu me olime… Ellen ei vastanud telefonile. Helistasin end Kirjanike liitu – üllatasin oma hoogsa ilmumisega paljusid 😀 – Piret lasi mu läbi maja hoovi, jättis ukse lahti, et häda korral ikka tagasi mittekirjanduslikku maailma pääseksin – ja lõpeks sain Eeriku Kõuelt kätte. Null levi, päästev moblanumber tuli smsiga. Ja paari minuti pärast tuli ka Ingel. Krossi tütre Maarja tütar. Tomi Jane kursaõde. Laulja-kirjanik-filosoof. Põlevate silmade ja… ema Elleni näoga, ehkki geneetiliselt ta seda justkui olla ei saa.

Maagilised sarnanemised hämmastavadki mind praegu – Elleni koopiast Ingel, kes Indiga kohe klappis. Liiatigi olid nad korduvalt kohtunud – Oaasis koos Tomi-Jane-Erki-Agnega – mingil Hangode peol, kus Ingel koos Brigita ja Richardiga laulis. Tibatillukese, aga väga ärksa pilguga Elleniga – ja Jaaniga!arutlesime, miks sarnaneb mu esimene laps mu esimese armastusega, kolmas mehega, kes väga tahtnuks tema isa olla ja nüüd täpselt tema täisealiseks saamise sünnipäeval karmile lõikusele läheb, kuidas mu teise lapse näitel laps võib ka 23aastasena tulla – pole mind pea terve elu tahtnud, nüüd tahab ja ma olen üleni tänulik. Ka selle eest, et neljas laps vähemalt mulle näkku ei ütle seda, mida Indi Inglile sosistas – kui mul plasmatelekat pole, väikest kineskoop-lukuauku vaatame, ta vot tulla ei viitsigi. Ma ei usu, et nii on. Valin mitte uskuda. Nii, nagu plasmunni väljaviskamine diktaatori-ebasümmeetrilise terroristi positsioonilt oli jõuline valik. Poja oli kelgukoerte rakendis sõites nii siiralt ja tõeliselt õnnelik ju… Ja me rääkisime seal nelja naisega, kuidas kõige patusem saab kõige puhtamaks.

Tahtsin Ellenit kogu aeg kallistada. Tema lähedus oli nii kirgas ja puhas. Pärast sain aru, et sõnu temalt palju ei tulnud – pisaraid ja hella pilku – aga kõik sai räägitud. Neljapäeval läheme uuesti. Ingli pärast. Jaanile oli väga oluline, et Ingel meiega kohtuks. Sellest tuleb midagi olulist. Ja puhast. Eluaegselt ja teadlikult lapselikku.

Nii, nagu on lapsemeelselt feonomenaalne ka Paldiski Aivo korraldus. Kammisin tema juurde tunnise hilinemisega selleks et koerte ja inimeste kootöö loo puuduv pusletükk ära tuua. Ja leidsin mitu võrratut sõpra. Tema koerad. Deegud. Kassimoll. Naabrinaine. Noor sõber, keda ta õpetab samuti Amandus Adamsoni ateljeemuuseumi poole vaatega baraki keldris koertele abirattaid tegema. Seosed ja koosmeel nii minevikust, olevikust kui tulevikust. Aitäh!

Ja üliaitäh Bossuga kohtumise eest! Annika ja Siim tõid ta meiega kohtuma – ta on poole suurem kui mamma Bella – hoogne, imekaunis ja jõuline. Ajas korraks Indi nutma – Šunka… trrra, mõnel hetkel tahaks koeraaediku ja lambakopli, hobuseaia ja talvepuudeta aktöörile ausalt… ah, valin sellest pikemalt mitte mõelda. Seekord sai nutt jälle nutetud – eks ta tuleb ootamatult taas, nagu Garfieldi-hobuna mälestus, täiskasvanud laste äraspidise irdumise lein, rahatuse külluse neuroos ja elamisjulguse lakke-makku-näkkulöögid faasinihetena, mis lõpeks alati paika loksuvad. Aitäh.

Ingridi juurde Laulasmaale jõudsime pool tundi pärast teda ennast – tema juures oli võrokesest õde, poeg ja mees olid kodus, koerad meie üle ülirõõmsad – Fiona lihtsalt istuski mul peal. Igas mõttes. Ja ma sõin automaatselt ja mõnuga ära kõik, mis kätte jäi. Chia-seemnetega küpsised, Indile antud banaani, pool potti frikadellisuppi… ups! 😀

Libedaks-kiskunud maanteel läbisin emotsioonidest oimetu kodutee mõistagi üksi, juba väljatagurdamise ajal uinunud Indi tagaistmel läbi une naermas ja lobisemas…  Kodus olid noored pannud trepi seinapoolse põse paika, hööveldatud astmed riita. Siis niitis põskkoopapõletik mu vapra kasaka. Tegin kõigile loomadele kallimusipai – hobunad olid rõõmsalt üllatunud, et neid porgandama-kallistama läksin, ehkki Reti oli nad kenasti talitanud. Jutustasin Maruusjale ema Ellenist. Teised kuulasid. Ja taas kuulsin selja taga Helmuti häält – hästi paned. Täna jõudsime Hausis Mihkliga ühe Helmutiga koos panemise otste lisasõlmumiseni – Helmut osaleb oma perekonna ülesehitamises sajaga. Mõni ime, et ta üle vikerkaare minna ei raatsi. Nagu papa Jaangi. Nad ootavad. Jaan Ellenit. Helmut noorte kodu kujunemist. Tuus tüüp. Minu lugupidamine! Ilmselt saate ikka aru, et räägin vanahärrast, kellele Hausi kuulus ning kes Mihklile – enamasti minu kaudu – pidevaid häid üllatusi teeb. Aitäh!

Kui ahjud olid küdema pandud, rääkisin Reti ja metsataadiga, tehes samas teise käega kodule pai – seda saabki teha ainult emand. Laadisin ahjude küdedes fotod arvutisse, pärast ebalemist ka Elleni omad – sest minu meelest on ta nii Kaunis kui üldse olla saab…

Laupäeval lõõskasin pea kaheksani, pärast talitust kirjutasin valmis koerte teksti kondikava. Kuni mina tegin boksid,  tõi Indi sauna pealt alla uue nädala lambavihad, tulevase multifunk-maneeži mõõtmine – jama küll, mingi iks-formaat on – 20×30 😀 – ja muud mängud sälgudega ja koeraga kujundasid laheda laupäeva. Reastan need Lady Di kolm teesi, mida pea iga päev meenutan:
1. lihtne on lõpetada – katsu sa alustada!
2. anna asjale nimi – ja see juhtub!
3. jummalkurrat küll – jälle on minu elust sinu raamat kirjutatud!

Teisest punktist lähtudes ei taha ma ühelgi moel olla seotud ühe enda-algatatud karjaga, kus – suures osas emanda tegemata-sekkumata-jätmise tõttu – neli talle jutti vastsündinutena lakukivi pähe nahka pandi. Nüüd on karjal komme käes, maik suus – ja üsna lootusetu lugu mu meelest. Ka mina olen lohakusest-laiskusest-oskamatusest ämbreid teinud ja hulga tallesid – miskipärast just ja ainult jäärajurakaid – kaotanud. Aga ma ei taha. Seotud olla. Aitäh.

Sama kehtib Reimo kohta – kellest ma tegelikult nagunii ei pääse. Noortaluniku plähmerdamise tõttu on heinad südamikust lapiti valgehallitust täis, 60 rulli toomata, nael traktori rehvis, kaugematelt põldudelt äravedu öösiti, päeval seajaht – kuulan ja… rahunen. Jama. Kui mul on varjualune püsti, peavad heinad septembris kodus olema. Mis juhtub kindlalt, mida matlikuma põlgusega rahahaiged mogrid mögisevad – sina ehitad vä, see on ju kallis – minge persse, muidugi ehitan!

Mõtlen veel välja, kas tellin kosmosest ainult sajaka või miljoni ja kas koos Kuningaga või ilma – ja ehitan. Credo!

Viisime Kaupole Feralisse järjekordse sahmaka metalli, tegime Babsude juures kange kohvi, ajasime asju – et asjad ei ajaks meid – viisin neile sülti, mille oli keetnud üks mu jaanuarikuu Agneste-loo Agnestest, kes täna lihatooteid Rapla Maxima ees müüs – kallistasime ülikõvasti ja korralikult – ja sõitsime Indiga Lelle klassiõe sünnipäevale läbi Ohekatku.

Margoti juures peeti üht laste sünnipäeva, Epu oli saani ees, andsin uue paki väljaminekuid ja suskisin meie tulevasi sissetulekuid – mispeale tinkerid astusid värava eest ära – hea märk 😀

Haldjad tahtsid, et vestleksin Lelles Krislini sünnipäeval tüdrukutega. Plaan oli seal pulgale rebitud Pärnu-Margiti uus romaan läbi lugeda, et kaanetekst kirjutada – aga ääretult kaunis, läbimõeldud ja armastavas kodus polnud seda arvutiprogrammi, mida kirjanikerdised nikerdavad. Seega lobisesin Indi sõbrataridega. Kõigepealt sain elutoas nurgas meeliskledes teada, et järgmine nime-väe lugu pärast Pilleriine tuleb Mariadest. Kui paarile külasolevale emmele seda hõiskasin, vaatasid teised mind heatahtliku hämmastusega – tulnukas noh 😀 Siis heitsin Krislini tuppa selili ristluid lepitama. Jahedas hämaruses olid Stella, Marilin, Lotte – ja pärast ka väike Mari ja Luisa. Jutustasin neile oma elu esimesest päris oma toast, mille kohe saan. Ja äkki ma teadsin – pööripäeval tuleb enne täiskasvanute õhtust telki Jaanika juhtimisel tüdrukute telk. Kümmekond tirtstibinat ja nende palved. Seda ma nimetaksin kevadeks. Mida heitunumalt mogrid seda esoteerikute pundi sooritusteks pelgavad-põlgavad, seda õigem asi on. Kindel. Jaanika palun tüdrukute tseremoonia mistressiks. Ise olen teenimises. Kivid noh. Ja õhtul on Karekas meister, teenimises võiks pärast Anthony kaht sooritust olla Mihkel. Või Vernek. See mõte tuli mulle praegu. Jammi.

Pärast kodust loomade talitamist – hõõh, valge pasteet sajab taevast… – ahjude küdemapanekut ja kodukalliringi arutasime Karl Madisega järgmise pühapäeva repertuaari, palusin Alatskivi Renno lahkesti külla… Ja avastasin, et meil on väga ilus ja paigas kodu ka keset ehitust ja remonti. Puhas. Nii puhas ja sõbralik – härjapõlvikud on rahul. Aitäh.

Ja üliväga aitäh Kogujamehele, kes mu hingeliigutust Elleniga kohtumisest sügavamalt mõistis kui ma ise tükati – ehkki tean, et Jaan korraldas selle. Ja meie kohtumise Ingliga. Sämm saatis mulle Jaani lahkumise järgsest Loomingust leitud luuletuse – ja mu süda on veelgi enam põlvili – austusest puhta luigearmastuse vastu. Nii väga tänulik olen, et mul on au sellisest ülevast tasandist osa saada ja seda jagada…

Armastuse valgus

Siin seisame nüüd õhtu valguses,
õlg vastu õlga, silmad ehakumal –
kui ahteaegu, päris alguses,
just mõistnud: armastus, see ongi jumal.

Su niudemahl mu üska tormates
lõi uusi kõiksusi ja igavikke.
Nii täiusega tühjust korvates
me saime osaks looja au ja ikke.

Kaks tolmukübet ühte sulatus
ja teine teise varal äkki adus
maailma lõpmatuse ulatust.
Kõik kaduviku hirm me meeltest kadus.

Umbtihnikuis öö, päeva vahemail
meid saadab üha armastuse valgus
ja surma hirmutavail ahelail
on küllap lõppki, kui neil kord on algus.

Jaanile 25.10.2006

http://vimeo.com/19738463