1.-2.veebruar

Pühapäeva hommikul jutustasid teispoolsed ja piiripealsed mulle mu poegadest. Ärkamishetkel nägin end sünnituslaual, vanimat poega lastearsti käes mõõtmisel ning hetkel, kui ämmakas Tiia mu tookordsest 40+-st eriti tõhusa õmbluse tegi, karjatasin. Vastsündinud Mees hakkas meeleheitlikult kisama, tõukas end laudapidi minu poole ja tahtis mulle appi tulla. Ka Aleksander on korduvalt öelnud: ma kaitsen sind! Kui ema on nii isevärki tükk, et poegadel on teda võimatu kaitsta – mõistmisest kõnelemata – hakkavad pojad kaitsma end ema eest ning seejärel oletavad, et ka teisi on vaja ema eest kaitsta – ehkki neil hetkil vajaks kaitset just see mõistetamatu ema. Aamen.

Karekas meeliskles resonantsiks: Vahel särab Päike eredalt. Nii kirkalt. Lindude hüüd kõlab kui kinnitus: kõik on lihtsalt suurepärane. Ja ikka juhtuvad asjad,mis panevad pisarad voolama, õlad õudusest võdisema ja tahtmatult kisendama: oh, Looja, miks!
Meil kõigil on üks omadus: vaba tahe, valik. Ja meie valikud, just meie kõigi kogu maailma elanike valikud põhjustavadki sellesama karje. Sest me oleme seotud. Üks. Mida rohkem ma sest lihtsast asjast aru saan, seda vaiksemaks jääb mo miks. Sest kirgas Päike ja linnulaul ütlevad õigesti. Suures plaanis on kõik paigas. Nii arusaamatu kui see vahel ka pole. Nii valus kui see vahel ka ei tundu.
Täna hommikul palun ma tarkust teha valikuid, mis võimaldaks meil kõigil kõndida rahus. Eeldamata, ootamata, nõudmata.
Mina tänan.

Mina ka.

Kuni hommikutalitasin ja lund lükkasin, tegi  Indi lumememme. Lühivestlesin Mary ja Diana, Kareka ja babsudega. Kuni suurt koertelugu kirjutasin, vaatas Indi – ilma et ma oleksin piiksviiksunud, miks raamatut ei loe 😀 – pika multa kordust, jäi eile pärast elamusielamusielamusi selle saatel magama.

Kuni boksisin, puhastas väike perenaine karjuselindid. Tegi hobustega koos lumepalle – mida need koos temaga veeretada püüdsid… Ehhee, kabjad 😀 Selgitasin tütrele, et niimoodi koos mängides õpivad sälud Indi reegleid – ja tema nende omi – ning sealt edasi on juba väike samm sadulasse ja koostöhe – niimoodi, et kumbki liik oskab teise loogikat arvestada ja enda omaga sobitada.

Koos noore hobunaga lumememme tegemine on täpselt sama, mis talle selga ronimine – tähtsam ja tegelikumgi Ühendus.

Saabusid Babsud – Hanna proovis ka pisut koos hobudega lumemänge – misjärel läksime Margoti juurde lõunale. Noorpaar jäi Mihkli kohutavat põskkoopapõletikku trotsides siia tegutsema. Meie kolmekesi kohtusime Kuusemäel tõelise naistemaailmaga. Ka Imme – Ohekatku lambakasvataja – oli külas – rääkisime varssadest ja talledest, ainevahetusest ja paaritustest, kummide panekust jääradele – ja õiglasest võimalusest igavesti laps olla. Raivo tütrel oli paar sõbrantsi külas – Indi ja Hanna ühinesid nendega teisel korrusel ja tegid iluvõimlemist ja üldse mänge, mis tegi mõlemad mu plikad rõõmsaks ja rahulolevaks.

Kodus oli…

Trepp.

See viib mu elu esimese oma toani.

Kuni Mihkel viimistles, nöörliiste pani ja treppi õlitas, vedasime Retiga mööbli paika, materjalide jäägid õue – Reti selgitas emme elu esimest oma tuba endale tahtes mossitavale Indile, kui nöga oleks mõne aasta pärast sealt salaja alla küla peale hiilida.

Panime noorema tütrega graafiku paika – esmaspäeval puhastame kogu ülemise korruse otsast otsani – ja värvime osa mööblit valgeks ning jätame kuivama-harjuma. Rohkem teha ei tohigi, sest 2.veebruar on küünlapäev, naiste püha, mil naised võivad vaid lesida ja punast veini juua 😀 Et koertelugu, arved, peatoimetajatega suhtlemine ja mõned läbirääkimised on mu päevakavas, on juba minu asi – seda teeb mees minus, et mitte naistepüha vastu eksida 😀

Teisipäeval viin oma kraami üles ja tühjendan senise magamistoa saunaks saamise väkke kirjutan mõned peatükid toriraamatut – ja pärastlõunal tuleb põllumõnna Merli. Kolmapäeval tuleb peeglitega raamatukapp tühjendada – seega raamatud puhastada – et selle alt Babsude valge kapi ülemine osa kätte saada – ja hetkel teadmata ese alla panna – metsataat tuleb bussiga ning aknad-mööbel sõidavad Hausisse. Neljapäeval teen oma põllumõnna-dokud ja õhtuks sõidame allergoloogile, sealt Ingliga kohtuma – ja väelauludele. Reedel korrastame-puhastame-värskendame Indi toa, et ta ei mossitaks – ja pühapäeval on mu ristipoja ema sünna Lelle sööklas – südapäeval, tantsuks Karl Madis 😀 – päriselt ka 😀 – loodan, et Anthony on Londonist-tulekust, jääksulptuuride festivalil osalemisest sedavõrd toibunud, et tuleb ka. Uuel nädalal algab saunaehitus. Nii lihtne ongi.

Ja nii lihtne on olla õnnelik. Mu voodit, mis koosneb kokkunikerdatud nari mõlemast voodist, üles viies meenus meile tütrega, kuidas Lius neidsamu voodeid üles tüdrukute vastvalminud tubadesse tassisime, trepipüstakusse kinni jäime ja nii õudselt naersime, et mõlemad lasime püksi. Kui voodid üleval, värvisid Reti ja Brigita need helesiniseks, nagu need praegu on – me külvasime surnt aiakärusse lõbusa portatiivse sibulaklumbi. Ja kui isa pärast pisikeselt Aleksandrilt küsis, mida Lius tehti, seletas tilluke jõmm – Indi-eelne mõistagi: tassisime möblu ja külvasime siblu 😀

Ja me naersime Retiga veel. Tassisime pühapäevalgi nii möblu kui siblu, kütsime sauna, naersime hirmsasti – väikesed tüdrukud küpsetasid õunavanilje saiakesi ja Mihkel püüdis kuidagigigi olla.

Ma ei söanda väimehele öelda, kuiväga tänulik olen, kui kangesti teda hindan ja kui üliväga ma loodan, et nad suvel ehitatavas oma toas vägavägaväga õnnelikud on. Ei söanda, sest ta pole harjunud. Ja ma ise kah pole. Maitjaa, mis teha – tasapisi õpime…

Ausõna, Lady Di – igas päevas on kolm asja, nagu kokku leppisime.

Kirjutamine. Talitus. Ehitus. Kui mitmest sooritusest igaüks neist kolmest koosneb, on jällegi minu probleem.

Jah, oli pühapäev – hingamise päev – aga õiged tööd polegi ju tööd. Ongi hingamine. Hirmusülivägahästi tänulik. Selle eest ka, et loodus on väga meie poolt – kui Helinaga mu madratsi villad õue värskenema viisime, oli õige ilm. Nüüd on nad korralikult leotatud. Algaval nädalal lubab külma. Kui täiskuu ära käib ja villakud on uuesti üles laetud, viin nad sauna kuivama. Ja pärast hoolikat pööramist laval lähevad teised tuppa mulle külje alla.

Millal ise sinna üles lähen, veel ei tea. Midagi ei saa ega pea planeerima. Sisetunde asi. Voodi on üleval – aga madrats veel senises toas. Kolm kassi nõutult seal peal reas 😀 😀 😀 Nüüd ei kujuta ma enam üldse ette, et keegi võiks sinna uhiuude päris minu tuppa Kuningaks tulla…

Arvutis ootas Kogujamehe saadetis Kosmilise Sajaka asemel, mida pööripäeva telgis usinasti paluma asun – Kuninga-asjaga olen nüüd küll kimpus…  😀

MUINASJUTT MEHEST JA NAISEST (“MUINASJUTT ARMASTUSEST”)

Mees ja Naine on siin jutus sümbolid. Õige Mees räägib, kuidas ta asjast aru saab, kuigi ta ei tea, mis asjast ta aru saab. Hea Naine kõneleb asjust, mida ta teab, kuigi ta ei saa aru, mida ta kõneleb. Mehe ehk Teoreetiku meelest peab Õige Naine kogema ja arvama ainult seda, millest Mees aru saab. Naise ehk Empiiriku arvates tuleb Heal Mehel mõelda üksnes nii, et see Naise arvamusi õigustaks. Inimese Muinasjutt ehk Filosoofia lähtub oma mõtteviisis Naise tegelikust olukorrast ning on suunatud asjule, mis on pärit Mehe päris korrasolust. Muinasjutt usaldab Tõelist Naist ja usub Tõelisesse Mehesse.

Armastuse esimene aste: Mees ja Naine on eraldi

(Õige) Mees ja (Hea) Naine on kaks eraldi strateegiat armastusest kõrvalehiilimiseks ja kaks armastuse aseainet. Mehe meelest on Mees armastust väärt, sest Mees on õige. Naise meelest on Naine armastuse ära teeninud, sest Naine on teinud head. Mees on iseseisev loomus, Naisel on loov iseloom. Mehele annab mõte õiged reeglid. Naisele ütleb tunne, mis on hea. Mees täiustab oma mõtet sõprade eeskujul: Mehe mõte põimib endasse sõprade mõtte. Naine korrigeerib oma tunnet sõprade näitel: Naise tunne võtab arvesse sõprade tunnet. Mees peabki Meeste sõprust armastuseks ja Naine peabki Naiste sõprust armastuseks.
Mees väärtustab Meest vastavalt Mehe väärtusele: Mees väärtustab Meest adekvaatselt – Mehe õigsuse kohaselt. Naine väärtustab Naist ebaadekvaatselt: kõigil Naistel on võrdne väärtus. Naine hindab Naist vastavalt Naise teenetele: Naine hindab Naist adekvaatselt – vastavalt Naise headele tegudele. Mees hindab Meest ebaadekvaatselt: kõigil meestel on võrdsed teened. Hindamise ebaadekvaatsus Mehel ja väärtustamise ebaadekvaatsus Naisel kannavad tõelise armastuse elementi. Naine näeb, mis Naisel puudu on. Mees on pime Mehe puudustele. Mees kuuleb, mis Mehel viga on. Naine on kurt Naise vigadele.

 

Armastuse teine aste: Mees ja Naine kohtuvad

Kui Mees ei tea, mis on õige, siis teeb ta seda, mis Naine arvab hea olevat. Kui Naine ei tea mis on hea, siis toimib ta vastavalt reeglile, mida Mees peab õigeks. Mees kuulab iseenda kaja, nägemata Naist, ja Naine vaatab iseenda peegelpilti, kuulmata Meest. Mehe armastus on pime ja Naise armastus on kurt. Mehele paistab Naine ideaalse sõbrana, kes laseb Mehel olla see, kes Mees on. Mehe meelest on Naise loomus harmoonias Mehe loomusega, ja sellepärast kogeb Mees ennast täiuslikuna. Naisele näib Mees ideaalse sõbrana, kes tagab Naisele heaolu, mis ei nõua kompromisse. Naise arvates on Mehe iseloom Naise suhtes täiesti tähelepanelik, ja sellepärast mõtleb naine, et Naine on täielikult hoolitsetud.
Tegelikult ei hooli Naine Mehe väärtustest ega Mees Naise teenetest. Mees pettub Naise väärtuses ja Naine pettub Mehe teenetes. Naisele ei jätku Mehe väärtustest ja Mehele ei piisa Naise teenetest. Mees ei oska iial oma võlga Naise ees tasa teenida. Naine ei suuda iial olla Mehe vääriline.

 

Kui see Meest ja Naist ei lahuta, siis on neil šanss jõuda läbi Mehe piinade ja Naise kannatuste kaudu tõelise armastuseni ehk armastuse III astmeni.

MUINASJUTT ARMASTUSEST

Mees tahab olla täiuslik ja kui leiab, et ei ole, siis täiendab end. Naine tahab olla hea, kuid ei ole, siis parandab end. Tegi midagi valesti – seega tegi vea ja püüab end parandada. Naise jaoks on Mees täiesti puudulik. Mehe meelest on Naine täiesti vigane. Mees täiendab (ehk täiustab) oma loomust, Naine parandab oma iseloomu. Mees on parandamatu, Naine on täiustamatu.

 

Kuidas on muinasjutt seotud armastusega. Kas muinasjutt aitab meid armastuse juurde? Muinasjuttu vesta saab ainult armastaja. Muinasjutuvestja kõnnib mööda teravat teed tunnetuse ja arusaamise vahel. Armastaja julgeb öelda lahti arusaamisest ja ära anda tunnetuse. Iga muinasjutt on Mehest ja Naisest, aga õigemini Inimesest. Iga muinasjutt on armastusest – armastavast Inimesest. Kui usud muinasjuttu, siis julged armastada. Muinasjutt räägib Armastusest, mis on arusaamatu ja tunnetamatu, aga armastab sind.

 

Kuidas muinasjutt meid aitab? Selleks et meil oleks muinasjutuga midagi peale hakata, peame sisenema muinasjuttu. Peame ise saama muinasjutuvestjateks. Kui me muinasjuttu lihtsalt kiibitseme, saab see meie käes süüdistuseks ja etteheiteks, mitte armastuseks ja halastuseks. Ta saab arusaamiseks ja teadmiseks, mitte tunnetamatuks arusaamatuseks. Kui me ei julge muinasjuttu siseneda, kui me ei julge oma kõrvu ja silmi avada, jätab muinasjutt meid endisteks.

 

Inspiratsioon muudab Mehe inimeseks ja intuitsioon Naise… Naisel on kogu aeg intuitsioon asjade suhtes, aga ta ei saa sellest inimeseks… Mees aina mõtleb ilma inspiratsioonita: ta mõtleb ainult seda, millest aru saab; tema mõtlemine ongi ainult arusaamine, arvamuste kooskõlastamine. Hea Naine tunnetab ilma intuitsioonita; ta tunnetab ainult seda, mis on talle tunnetatav; tema tunnetus ongi ainult kaemus, mõtete tasakaalustamine. Õige Mees ei tunneta midagi; inspiratsioon võimaldab Mehel tunnetada. Hea Naine ei saa millestki aru; intuitsioon võimaldab Naisel aru saada.

 

Naine peab õppima kuulama Mehe (iseenda) mõtteid ja Mees nägema Naist (ennast). See oleks siis armastuse II aste. Armastuse II astmel partneri endani ei jõutagi, kuid partneri abil saadakse kontakti iseenda peidetud küljega või varjatud poolega. Armastuse II astmel ootab Naine Mehelt skeemi. Ja kui siis Naine Mehelt skeemi saab, siis see on Naise enda skeem. Jõuda mõtlemiseni tähendab Naise jaoks saada intuitsioon, ja see on armastuse III aste. Intuitsiooni jaoks ei ole mõisted tunnetamatud, intuitsioon ei pea mõisteid mäluma. Intuitsioon ei vaja skeemi.

 

Naine on Mehe taga peidus ja Mees on Naise taga peidus. Mees ei näe iseennast ja Naine ei kuule oma sisehäält… Kui Naine ja Mees II armastuse astmel kokku saavad, siis aitavad iseendid näha ja kuulda… Teineteist nad ikkagi ei näe, ei kuule…

 

Kolmandal astmel kuuleb Naine Meest ja Mees näeb Naist…

Kui olen õnnelik, siis hoian kinni Heast, mis on Õigega kooskõlas. Kui olen olen õnnelik, siis ma ei hoia kinni õigest, vastandades seda valele, vaid pean silmas Õiget, mis on vastavuses Heaga. Kuidas Tõeliselt Armastades Mees Naist näeb ja Naine Meest kuuleb? Mees näeb Naist inspiratsioonis ja Naine kuuleb Meest intuitsioonis.

 

Selleks et inimese olemusest aru saada, me peame mehe ja naise eraldama kaheks erinevaks isiksuseks. Mehele tavaliselt paistab, et tema südametunnistus on naine. Mehe jaoks on südametunnistus see, mis saab ta viia välja oma loomusest ehk õigsuse kriteeriumist. Südametunnistus on temas varjul.

 

Südametunnistuse soov (Mehele paistab, et Naise soov) on talle seaduseks, mis talle tuleb väljapoolt. Tegelikult Naine on Mehe sees varjul ja Mees on Naise taga peidus. Kuna naisel on kogemus, siis sellest tuleneb mehe teooria ja see peab paistma selline, nagu naine nõuab.

Mehe teooria on Naise kogemuse kvintessents.

Kui teooria ei seleta kogemust, siis tuleb teooria ümber kujundada. Intuitsioon tuleb varjatud mehelt, inspiratsioon aga peidetud naiselt. Intuitsioon ei tule mitte Mehelt, kes on Naise taga peidus, vaid Tõeliselt Mehelt, kelleni Naine küünib. Inspiratsioon ei tule mitte Naiselt, kes on Mehe sees varjul, Vaid Tõeliselt Naiselt, kes Mehes pulbitseb.

 

Inspiratsiooni saab täiendada inspiratsiooniga, intuitsiooni aga parandada intuitsiooniga. Inspiratsiooni täiendamine ja intuitsiooni parandamine on korrigeerimise viisid. Mees on vigane, naine aga puudulik. Mehe vigastus seisneb õigsuse kriteeriumi ebatäiuslikkuses. Naise puudulikkus seisneb headuse kriteeriumi ebapiisavuses. Naise puudulikkuses on mees süüdi. Naine saab headuse kriteeriumi Mehelt. Naine saab olla ette heidetud, mitte aga süüdi. Naise jaoks ei ole õiget kriteeriumi, sellepärast ta ei saa olla süüdi; küll aga on Naisel hea kriteerium, sellepärast ta on etteheidetav. Naisel on vaja intuitsiooni, et olla inimene. Mehel on tarvis inspiratsiooni, et olla Inimene.

 

Kui ma Armastust vastu ei võta, siis minu jaoks ei ole armastust olemas. Ja kui ma iseenda peidetud külge ei leia, siis ei ole mul ka peegelpilti. Ma ei saa tegelikult kedagi parandada, vaid saame ainult pühenduda. See aga eeldab usku.
Inimesed usaldavad oma mõistust ja usuvad seda, mida nad tajuvad. Teooria ütleb inimesele, mida nad tajuvad, ja praktika kujundab inimese mõistuse. Filosoofia seisneb julguses usaldada inspiratsiooni ja uskuda intuitsiooni. Mehe ja naise rollis peab siiski jääma mehele mulje, et tema teeb ainuõigeid otsuseid. Kui ta ei tule kohe õige idee peale, siis tavaliselt naine juhib ta õigele teele või suunab tema mõttekäiku sinna, mida tema ise (naine) õigeks peab. Mees jällegi leiab sellest vihjest kohe õige lahenduse oma probleemile ja ei tule selle pealegi, et tegelikult oli naine see, kes selle peale tuli. Selline roll naise ja mehe vahel on väga vettpidav, sest mees ei saa naise kõrval näida rumalana ja naine ei tohiks teha enda tahtmist mööda kogu aeg, muidu see suhe lihtsalt laguneb. Naine on selleks, et olla mehele moraalseks toeks ja aidata meest, kui mehe mõttelõng on sassis. Kui Õige Mees ei saa aru, mida teha, siis ta teeb seda, mida Hea Naine heaks arvab. Heal Mehel (kodustatud Õigel Mehel) on Naise poolt kujundatud aru. Mees paistab endale eksimatuna; Hea Mees teeb eksimatult Naise tahtmist.

 

Inimest eristab loomast see, et ta ületab oma loomust. Mees meis, kes tuleks ületada, ongi loom. Aga võib ka öelda, et loom on meis Naine, kelle tahtmisest tuleks üle saada. Rollidele alistumine on loomalikkuse taastamine Inimeses.

 

Mees ja naine on pidevas enesetäiendamise protsessis kogu elu jooksul. Nad pidevalt arenevad ja koguvad kogemusi ja ikkagi ei ole nad inimene, vaid mees ja naine eraldi, kuid filosoofiline tervik (mehe ja naise alge) säilib. Kas olla inimene või olla õige inimene on siis pidev püüdlemine kuskile? Ei tea. Või mis vahe on inimese ja õige inimese vahel? Ja kas see vahe üldse ongi olemas? Õige inimene on lihtsalt vahend millegi jaoks. Asi on selles, et olla Tõeline Inimene, Mees ja Naine lihtsalt kokku panduna ei moodusta Tõelist Inimest. Tõeline Inimene on ennast ületav Mees ja pühenduv Naine. Õppetund, mille võib elus omandada, on ebatõelise inimese elutus või mõttetus. Tõelisuse eest tuleb pidevalt võidelda.

 

Kui on vaja armastuse mõistmiseks muinasjuttu, siis kas armastust ilma muinasjututa ongi olemas? Ja kui on olemas, siis peaksid ja selle “muinasjutu” tegelased olema muinasjutulised, seega võib juhtuda, et armastust polegi olemas! Kuna muinasjutt on lihtsalt muinasjutt? Kui aga on, siis kindlasti mitte muinasjutuline, sest muinasjutul puudub algupära ja järjepidevus. Sellest võib järeldada, et niipalju kui on muinasjutte, on ka erinevates variatsioonides armastust. Muinasjutt on tõeline. Muinasjutt ei räägi sellest, mis on lihtsalt olemas, vaid sellest, mis on ime. Ilma imeta ei ole ka õnne ja armastust. Imel puudub algupära ja järjepidevus, ja just sellepärast ta ongi ime! Ime tuleb selle juurde, kes möönib oma tühisust ja tunnistab oma saamatust. Inimene ei oska ega suuda armastada, kuid armastab imeline Armastus, kui Inimene selle sisse laseb! Surematu Armastus on Õnne tingimus.

KOMMENTAARE

Naine märkab, Mees paneb tähele. Naine üldistab, Mees tuletab. Tuletaja ei märka, kuidas asjad tegelikult parajasti on. Üldistaja ei pane tähele mõeldavate mõtete ajatut kooskõla. Matemaatika ja loogika tuletavad, füüsika ja ajalugu üldistavad. Saad aru, kui paned tähele. Tead, kui märkad. Et Mees ei märka, siis ei tea midagi, vaid tuletab, elades väljamõeldistes. Et Naine ei pane tähele, siis ei saa ta millestki aru, vaid üldistab, mõeldes mõttetusi. Mees mõtleb välja, naine jätab meelde. Mees ei tea midagi, sest ta paneb tähele ehk mõtleb välja. Naine aga teab kõike, sest ta märkab ehk arvab ära. Mõtted on nagu Mees: alati on selge, millised on võimalikud. Asjad peavad end ülal nagu Naine: ei või iial “teada” (tuletada), kuidas nad mingil hetkel käituvad.

Mees märkab vaid “iseloomu”, vaid seda, et ei saa asjadest aru – arusaamatust. Naine paneb tähele vaid “loomust”, vaid seda, et ta ei tea mõtteid – teadmatust. Kui Mees ütleb Naisele: “Sa ei austa mind!”, tähendab see: “Sa ei hinda mind! Sa ei märka, mida ma olen teinud.” Mees seda ei märka, küll aga paneb tähele, mis Naine ise on – tema loomust. Mehele on oluline MIS? – loomus. Naisele on tähtis KES? – iseloom. Mees loodab oma väärtuste tunnustamist, Naine aga – kuulmata Mehe väärtust – vaatab, mida Mees teeb, ja ootab, et Mees näeks, mida Naine on teinud – hindaks. Naine ootab vastuteeneid, Mees aga – nägemata Naise teeneid – kuulab, mis Naine on, ja loodab, et Naine kuuleks, mis Mees on – väärtustaks. Mees ei saa aru, kui talle õigeid sõnu ei öelda; Naine võib öelda ükskõik mida – ja Mees peaks mõistatama, mõistma, ära arvama – selleks aga peaks ta märkama. Naine ei tea, kui talle hästi ei näidata; Mees näitab kõike korraga – ja Naisel tuleks taibata, aru saada, välja mõelda – selleks aga tuleks tal tähele panna.

Naine, parandades oma iseloomu, ei oska tähele panna oma loomust. Mees, täiustades oma loomust, ei suuda märgata oma iseloomu. Sest Naise loomus on iseendastmõistetav  nagu Mehele iseloomgi, Naisel ei tule püüelda loomuse poole, nagu Mees ei pea taotlema iseloomu. Tähele panna tähendab kuulda, märgata tähendab näha. Naine ei suuda kuulata, Mees ei oska näha. Mees teeb seda, mida õigeks peab, Naine seda, mida heaks arvab. Mees saab teha vaid seda, mida oskab: Naine ei oska, ometigi suudab. Naine saab olla ainult see, mis ta suudab: Mees ei suuda, ometigi oskab. Naine on Mehe jaoks arusaamatu, Mees Naise jaoks mõistetamatu. Naine püüab mõista, mis on teisele hea – mis toob kõige rohkem head -, talle on see tähtis. Mehele on ükskõik, mis on hea, talle on oluline, mis on õige. Mees taotleb arusaamist, mis on õige – mis on kõige õigem -, talle on see oluline. Naisele ei lähe korda, mis on õige, talle on tähtis, mis on hea. Mees taotleb, et teda väärtustataks, Naine püüdleb, et teda hinnataks. Naine aga väärtustab kõike võrdselt (kõik on õiged), Mees hindab kõike ühtemoodi (kõik on head). Naine väärtustab inimõigusi: kõik inimesed on ühteviisi väärtuslikud. Mees hindab sotsiaalset õiglust: kõigil inimestel on ühesugused teened. Mehele on oluline Elu Mõte, see, mis on Õige, mida ta väärtustab; Naisele Elu Tähendus, see, mis on Tähtis, mida ta hindab. Kui Mees ei looda, et elu on õige, pole elul ka mõtet. Kui Naine ei oota, et elu läheks heaks, pole elul ka tähendust. Hea Naine ootab, Õige Mees loodab. Mees teab tõeliselt, kui hakkab uskuma Saatusesse ehk Mehesse. Naine on Mehele Elu, Mees Naisele Saatus. Tõeline Naine on see, kes hakkab Mehesse ehk Saatusesse uskuma. Tõeline Mees on see, kes hakkab Elu ehk Naist usaldama. Kui Naisele näib, et tal on halb, usub ta ikkagi, et on hea. Kui Mehele paistab, et ta on vale, usub ta ikkagi, et on õige. Mehele on tähtis vahend, Naisele on tähtis eesmärk. Mehele on oluline, et elamine oleks õige, Naisele on tähtis, et elu oleks hea. Mees on endale ise oluline – mitte ennast maha salata, vaid jääda iseendaks. Ta samastab end põhimõttega, tema väärtus on selles, mis ta on. Naisele on tähtis see, mis tal on – mitte enda omast lahti ütelda, vaid jätta see endale. Tal on teenekad teod, mis annavadki talle hinna. Mees haarab, Naine hõlmab. Mehe jaoks pole oluline, kuidas on enne mõeldud, vaid tabada ära järjekindel loogika. Naise jaoks on tähtis traditsioon – järjepidev ajalugu.

Armastuse III astmel Naine oskab tähele panna Meest, tema loomust. Ja Mees suudab märgata Naist, tema iseloomu. III astmel Naine kuuleb Mehe loomust ja Mees näeb Naise iseloomu. Kui Mees armastab, suudab ta teha ka seda, mida ei pea õigeks. Kui Naine armastab, oskab ta teha ka seda, mida ei arva heaks. Mõtleja ja Tahtja seose tüüp määrab ära armastuse tüübi. Nagu nad suhtlevad inimese sees, nõnda ka teise inimesega. See tähendab rakendada tahtejõudu ja suuta. Tahtja oskab ainult suuta. Mõtleja suudab ainult osata. Inimene on loomult terviklik – aga ta peab sellesse küpsema. Kui Mees ennast ületab, ei pea ta loomust enam kontrollima – ja selles siis saab see avalduda. Mees tunnetab, et on iga kord kõikjal – et ta ei pea kõikjalolekut taotlema. Kui Naine pühendub, ei tule tal iseloomu enam kontrollida, ja alles siis saab see väljenduda. Naine taipab, et on kogu aeg päral – et tal pole vaja päralejõudmise poole püüelda.

 

______________

 

ANDRES LUURE: Eesti filosoof ja tõlkija (sünd 1959), filosoofiadoktor (2006); tõlkinud eesti keelde filosoofilist kirjandust (nii raamatuid kui artikleid, eeskätt ajakirja „Akadeemia”), sh Ludwig Wittgensteini, Jürgen Habermasi, Gilbert Ryle`i, Esa Saarise jt teoseid. 2009. aastast Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi filosoofia dotsent ja teadur; teadustöö põhisuunad: keelefilosoofia ja loogikafilosoofia, filosoofiline semiootika.