29.oktoober

Käisin väiksemate lastega esimest korda elus Valtu ujulas. Brigita ja Hanna-Liina kõnnitasid Donnat ja Bellat mööda küla – täpselt sama arukas tegu nagu Oke külapidi jooksutamine, millega temast hulkur saadi. Aga kuna Donna ja Bella hulguvad nagunii igal võimalusel, siis ma ei sekkunud.

Kiire lõunasöögi järel viis emand Baikov tüdrukud ja Aleksandri bussile. Aleksander ei tahtnud küll sugugi veel minna, aga mis sa teed – enamuse huvid otsustavad logistika. Mina otsustasin, et edaspidi, kui rohkem lapsi siia tuleb, ei luba samaks ajaks ühtki külalist – õhkkond läheb kirjuks ja pinevaks ja mitte kellegagi ei jõua õieti tegelda. Siis ei jõua ka tööjaotust organiseerida ja muutungi üleüldiseks teenijaks.

Viis masinatäit pesu.

Kogu maja ja saun puhtaks.

Pikk vestlus emand Mässakuga.

Ootamatu – või oodatud – kõne Norrast.

Kuna Nõmme kõrtsi ega kuhugi mujale tantsima minekuks mul kedagi polnud, läksin varakult magama. Põhiline, millest oli vaja läbi une toibuda, oli üleüldine üksteisest halvasti rääkimise nõiaring. Iga laps ja teekaaslane räägib mulle iga teise lapse ja teekaaslase kohta halvasti ja minust omakorda neile halvasti. See lammutab ja nõrgestab, nii et hobustel lähevad murest tagajalad paiste.

Mudast muidugi ka. Aga hingeline muda on hullem kui füüsiline.

Isegi Aafrika ahvid oma legendaarses kolmainsuses teavad: Talk no evil, see no evil, hear no evil.

Kui Reti eileõhtuselt olengult koju jõuab, räägin seda vana tõde ka talle – üksteise rist-halvustamise ja pahatahtlikkuse foonil ei ole mitte keegi õnnelik. Ka mitte see, kes seda fooni masohhistlikult naudib.

30.oktoober

Ülimõnus hommik oli – poputasin kõik loomad. Lasin siiski Garfieldi ja Estepona välja – halvas õhus paigal seismine ei tee ühelegi kehaosale head. Kerge liikumine on ka paistes jalgadele hea – lümf liigub ja jalad puhastuvad.

Sõime Minniga hommikut, mille juurde kuulasime emand Mässaku kinnitust, et kui tema oleks Tigrise ja Reede müüki vahendanud, oleks meil raha juba käes, aga nüüd…

Tänaseks on lubanud tulla Dr. Lilian ja üks Tartu kunstnik koostööettepanekuga. Näis.

Seni, kuni oleme Minniga omaette, kirjutan – ja see EI OLE patt. Mis siis, et pühapäev, õigest asjast kirjutamine on igal päeval lubatud ja kästud.

Raplast tahtis üks ratsutaja tulla – aga mul pole talle kedagi anda. 2 vana tegijat liipavad ja Battayat ju ometi algajale ei anna. Ju ma vist ei tahtnud ka ühtki võõrast siia. Sellepärast meil kliente polegi, et me ei oota neid tegelikult. Otsustasin, et ei panusta enam ka maaturismi ega turismiinfosse – poolteise aasta jooksul null tolku. Ainult kuludkuludkulud.

Nädala alguses hakkan sulase-sunniku suguharult Isuzu keretööde omafinantsi välja väänama. Elamiseks ja arveteks tuleb kolm honorari. Maailm toimub!

Kõik läheb aina paremaks.

Päriselt ka.