3.-4.veebruar

Metsataadiga üsna vastu tahtmist – teemal, mis on muudetamatu, polegi õieti mõtet plagiseda, eks… – sellest vesteldes, miks mõni mitte midagi mitte ühelgi tasandil ei tee ega teeni, nägin tegelt suht mõttetut juttu heietades, milles on võti. Kuni taadiga lobisesin, ajasin ühe käega pükse jalga, viisin üles tabureti ja haamri, tõin autost eileostetud naelad – ning kuna meil on Indiga täieline koostöövilumus, asendas tema mulle puuduvat kätt – lõime pool kaheksa hommikul mu magamistoa välisküljele liistud tuulekile peale. Need lipid leidsin eile õhtul, kui miskipärast täiesti pehmeid põlvi, üleni vedelat valutamist siiski kahekesi kogu ülakorruse koristasime ja mööbli valgeks värvisime. Nojah, sent pilditusega võlgu, aga ära tegime. Ja selleks ajaks, kui Raja Peetri juurest lambanahkade toomine ning mööblivedu läbi räägitud, olid mul liistud löödud ja süda rahul – saime reipalt musinaid emmema minna. Indi ei hilinenud kooli – ja mina sain enda jaoks piisavalt tubli oldud.

Saatsin subjektidele koeraloo. Õhtuks oli see kõigilt viseerituna – kusjuures Saksamaalt koos piltidega! – tagasi. Reastasin järgmised lammutus-ehitus-tööd ja transavoorud. Õhtuks oli nii maja sees kui väljas lipendav juhtmeräga prügikonteineris – Mihkel leidis veel ühe voolu all olnud libapäramehe jäänuki… Kergendus oli nii suur, et pärast seda, kui Reti ja Hanna hobustega kallistasid, tegime vanima tütrega korraliku lumejudo – maadlesime jah, üks 23, teine 47 aastat noor ja maadlesime, nii et Hanna ei teadnud, kas naerda või nutta 😀

Kuni Mihkel üleval korstnajalga krohvis, värvisin teist ringi mööbli. Ja nähes, kui sobimatuid töid – Kohila raamatupidaja, Sadolini poole kohaga koristaja – Retile töötukassast pakuti, pakkusin talle oma enese mäneka platsi. Boksimist leevendas nii eile kui täna see, et üdini hallitanud rulli lennutasin üleeile laiali. Seda, et Maruusja hammustuse peale istus Taja end peldiku juurest koos võrgu ja varbadega Aleksandri tulevasse ürdipeenrasse, leevendas just siis, kui kõik muu oli taastatud, varbade-võgu otsad tagasi kinnitada aediku külge, mis oli seasulg, aga saab olema hernepeenar, möödunud akudrelliga väimees – ütsin ju, et härjapõlvikud on korralduse ja sobitamise juures sajaga asjalised 😀

Keerasin villakutel kaevu peal teise külje. Täiskuuuuuu laeb neid juuuuuu 😀 Pärast Indi kojutoomist – Lelle-Kalle käis vaatas mu kõrvalhooned üle, tuleb appi plokke lahti ühendama ja viib need minema ka! – sõidutasime Hannat Manniga, Babsude lahkudes läks Indi naabritüdruku uute petsopsudega mängima, mina üritasin end põllumõnna-Merli saabumise ajaks kuidagi pisutki vähem värviseks-sitaseks-tolmuseks saada. Pealmise roobade kihi koorisin maha, jäi kolm pluss ja sassis juuksed, natuke valge värvi pritsmeid meigiks – aga erakordselt mõnusa kakstunni veetsime Pilistverest pärit muuseumidirektrissiga. Väga erakordselt mõnusa.

Tema lahkudes kirjutasin endale kolmapäevaks kui uute asjade alustamise superpäevaks seitse töökäsku – üks põllumusile (muuseumile noh), neli Retile ja kaks põllumõnnale. Ja tassisin süstematiseeritud puntidena oma nodinaid teisele korrusele. Indiisu jäi õnneks magama, ehkki tahtis aidata – aega läks vaid kolm tundi – tühjendasin sahvri ja magamistoa, korraldasin kabineti ja elutuppa jäänud sinise kapi ümber, ülesallamiste lugemine ununes, aga ma arvan, et 30+ tuli kindlalt ära. Pahkluud valutasid ja süda oli paha, kui viimasele senises magamistoas – nüüd juba uues leiliruumis 😀 – unele räntsatasin.

Hommikul enne kooli tühjendasin tirtsuga uue sauna seinad fotodest-vidinatest. Pärast Indi kooli libistamist värvisin seise köögi ülemise riiuli värskelt valgeks ja panin viimset korda küdeva ahju ette kuivama – saab üles mu esindusriiuliks, mis vaatab kohe trepist tõustes vastu.

Vastasin paarkümmend kirja – aru ma neist koostööpartneritest ei saa, kes ei vasta… – enne boksimist tegin Ülenurme-projekti jaoks paberid. Pärast boksimist Reti neli. Väiketaluniku põllumõnna nodinad visandasin… kinos 😀 Valtu seltsimajas oli striitreissi märul – paras otsetulistamise taust 😀

Pärast seda, kui Mihkel oli oma möblu ja aknad metsataadi bussiga koju viinud, senisest magamistoast embrüonaalne saun sündinud, järjekordne hallitusest susisev heinarull avatud – raissssssssssk!!!!!!!! – tassitud ja turnitud, korraldatud ja algatatud…

Me sattusime tütrega Norrasse. Valtu seltsimaja​ näitas street-race-filmi, mis pidi olema kohalikele kuttidele, kes siin umbes sama karistamatult ja kirglikult driftivad… Aga kinos olid tegelikult vanaemad lapselastega. Kõik me huilgasime ja naersime. Mina sattusin esiteks oma viikingist vanaema Linda isa päritolumaale. Teiseks nägin, miks mu vanimal pojal on nii tugev Norra-identiteet. Kolmandaks sain maantee-viikingitele silma vaadates teada, kustkohast tulid mu tütre Margareta​ vägasinised silmad. Neljandaks mõistsin, miks jalgrattur Maxime Bodar​ Nordkapist nii vaimustuses oli. Viiendaks oli nii lihtne ja käepärane, soodne ja mõnus korraks oma reaaliast ära käia. Aitäh, Kait ja kohalik kultuuritempel 😀

Kui puid korvitasin-kantisin ja metsataat helistas, kuulsin, et ennete järgi ongi reede parim öö esimese üleval magatava öö jaoks. Ma ei tea küll, kus, sest voodi on mitte kihina, vaid mäena riietega kaetud 😀 Kusjuures Merli märkas sama, mida ka ise tean – kõik on vaatamata sumbuurikale puhas, paigas ja harmooniline. Aitäh!

Seda täiendab Verneki vastus kutsele pööripäeva tseremooniale teenimisse – kivide peale, noh:

Yo!

Ma vabandan ja seda teeb ka Vernek. Põhjus- vastan hiljem, kui oodatud. Ootasin ka mina. Ootasid ka nemad. Hakkaks parem ja tervis saaks tursaks. Nahk läigiks ja juus juubeldaks. Kiigatannii ja kaagatannaa, ütlen sulersulle ja võluvtalle, et aitäh! Aitäh kutsumast! Olema koos, higised ja hoos. Vaatan seda särki ja litsun va värki. Kassss…. Eestis, kasss…. vaba aega… kass liikumisvõimalusi… kass ei ohi ja ohakates ei võimle. Ikka ja jälle, ikka ja jälle… la la laaa.

Tulge, aga külla, mil linnast veel küllalt!

Mõnusat ja sooja teki peale ja pöksivasse püksi!

Pömm Pömm 123!!!

Võtsin lisaks Margit Petersoni uudisromaanile ka dr.Rammuli tütre lastekale saateteksti kirjutada. Millal? Teisehomme. Jõuan. kindlasti. Aitäh.

Nüüd veel väiketalunike tekst – ja selle põhjal ka Margotile analoog – kirjutada – ja homme tuleb tihetihetihe Tallinn. Või mis päev see tihetihetihe pole?

Sammelmannilt – Kogujamees vahendas mu üleüldist voogamist tagant innustades ja eest õhutades:

Ehitage enda oma kujutlustest lehtla kesk tühermaad, kui hakkate ehitama maja linnamüüride vahele.
Sest nii nagu teie hämaruse saabudes koju tulete, nii naaseb ka rändur teis, alati kauge ja üksik.
Teie maja on teie avaram keha.
See kasvab päikese käes ja magab öö vaikuses; ja sugugi mitte ilma unenägudeta. Kas teie maja ei näe siis und? Ja kas ta mitte und nähes ei lahku linnast metsasallu või mäeharjale?

Kui ma vaid võiksin koguda teie majad oma peopessa ja külvaja kombel lennutada nad metsadesse ja niitudele.
Oleksid ometi orud teie tänavateks ja rohelised rajad alleedeks, et te võiksite otsida üksteist viinapuuaedade vahelt ja naasta, mulla hõng riiete küljes.
Aga veel mitte niipea ei saa see nii olema.
Oma hirmus kogusid teie esiisad teid liiga ligistikku. Ja seesama hirm kestab veel mõnda aega. Veel mõnda aega jäävad linnamüürid lahutama teie koldeid teie põldudest.

Ja öelge mulle, rahvas, mida hoiate te nendes majades? Ja mida valvate te lukustatud uste taga?
On teil rahu, vaikset sundi, milles ilmub teie vägi?
On teil mälestusi, kumendavaid võlvkaari, mis sildavad teadvuse mäetippe?
On teil ehk ilu, mis juhib südame puust ja kivist vormitud asjade juurest pühale mäele?
Öelge mulle, on teil neid oma majades?
Või on seal vaid mugavus ja iha mugavuse järele, see salalik kuju, kes siseneb majja kui külaline, et peagi saada peremeheks ning lõpuks valitsejaks?

Oo, jaa, taltsutajakski, kes konksu ja nööri abil teeb teie ülimaist ihalustest oma hüpiknukud.
Olgugi tema käed siidjad, tema süda rauast.
Ta hällitab teid magama ainult selleks, et seista teie voodi kõrval ja ilkuda keha väärikuse üle.
Ta pilkab teie tervet mõistust ja mähib teie meeled ohakavilla sisse nagu haprad nõud.
Tõesti, tõesti, mugavuseiha mõrvab hinges kire, ja kõnnib siis laial irvel matustele.

Aga teie, avaruse lapsed, teie, rahutud oma puhkuseski, teie ei lase end lõksu püüda ega taltsutada.
Mitte ankur ei pea olema teie maja, vaid mast.
Mitte haava kattev läikiv koorik ei pea see olema, vaid laug, mis kaitseb silma.
Te ei pea oma tiibu kokku murdma selleks, et mahtuda läbi ukseavast, kummarduma, et pead mitte vastu lage ära lüüa, ega hoidma hinge kinni, et seinad mitte ei mõraneks ja kokku ei variseks.
Teie ei pea elama hauakambrites, mida surnud teevad elavate jaoks.
Sest see, mis teis on piiritu, eluneb taevalossis, mille ukseks on hommikukaste ja akendeks öö laulud ning vaikused.

Kahlil Gibran: “Prohvet”