9.veebruar

Brigita Murutar 18. Nii lihtne ongi. Nagu ka see, et veebruarituisk, mis metsa tagant väljuvaid väikseid rohelisi autosid vaaludesse viltu lööb, oli punase panda suhtes armuline ja haldjate taaskordne ettehoole jättis meid Soone-Lelle retkele kümme minutit kavatsetust hiljemaks. Üks vastassuunavööndisse vupsanud roheline lendas frontaali teise rohelisega – kummastki autost ei jäänud midagi järele. Meid päästis Aleksander – ta lõikas just seni mu juukseid ja mina õmblesin just nii kaua tema villasele vestile viit nööpi ette, et Jumal saaks meid füüsikaseaduste eest kaitsta.

Eilne Heili-pidu oli nunnu, nagu arvatagi – keset päeva vanamoodsas sööklas Karl ja Philip Madis, lisaks sünnipäevalapsele veel kerakesi naiste seas – palju saksofoni, rütmipillideks köögipotid laste ja Saara käes – ja peo ajal paar head telefonikõnet mulle endale.

Kui loomad olid talitatud ja välisuksest köögini taas rada leitud – Babsud ladusid müüri 😀 – tulid Madised meitsi. Sain papale jupikese lammast kaasa panna – poeg Carl-Philip aga liigutas mind väga sügavalt, kui ta ähmis-õhinas, naerva ja kilkava väikese poisina Tajale porgandit andis – täitsa päris hobune võttis minu käest… Nii armas. Tulge tagasi, poisid!

Philip oli ka esimene võõras meeshing, kes mu sisseseatud tuppa astus.

Karl tõdes sama, mida ise ka tunnen – nii kangesti väga minu tuba, et… Kus ma siis enne elasin?

Täna on terve päev olnud väikestest olulisetest osadest koosnev pidu. Brigita saatis südaööl armsa sms-i. Hommikul kaotas Lilli kell kuus – kui kell oli viiest saadik korduvalt üritanud – kannatuse ja lakkus kassikareda keelega mu peanaha kukla taha. Pärast ahjudesse tule tegemist lendasime Indiga pool tundi varem õue, sest kohe teda kooli viimast võtsin tuled tagumikku. Babsud tulid aegsasti ja jätkasid kütmist – ning sauna soemüür ja ahi on olemas. Ma tean ka, kuidas lahendada leiliruumi ja vaheruumi seinte ühitamine – amaijaksa praegu ehitusest rääkida. Hästi palju oli jälle kõike. Hästi palju – rõhk sõnal hästi.

Libeilusas rööpalises päikesehommikus tegin haagi Kõuele – ehkki admin Stefan oleks mu ridiküli Tallinnasse toonud, kulus mulle väga erinevatel põhjustel ära sõõm varahommikust mõisa. Täis parkla ja kaunite erksate inimestega. Ilus.

Tallinnas andsin järjekordse vere, sain veel ühed ravumid – nüüd on ristuva allergia nahka kena kolmekas läinud – ja ostsin Magdaleena kohvikust karbitäie vastlakukleid. Mu õlast haaras pisike proua, kes küsis, kas ma mäletan Pärnu randa kus ta oli väikese musta… Lõpetasin lause: prantsuse buldog Amigoga. Muidugi mäletan 😀 Kapteni proua, kellega koos sõime päevapraed ja kes jutustas, mis kõik tema perega vahepeal juhtunud. Raamat, mis muud. Selline, mille eest lüüakse maha. Uih.

Tervitan kindlasti oma proua ema Kapteni proua poolt. Kui kunagi suhtleme. Pistsin auto parklasse ja ledisin kirjanike majja, kuuest kolm vastlakuklit pihkudes. Pidasime Ingliga Brigita sünnipäeva ja rääkisime… kõigest. Absoluutselt ja eranditult. Ja just siis, kui oli aeg koduteele asuda – Siiriga smuuti-laksule ma ei jõudnudki – ärkas Ellen ja me lõime vastlakukleid kokku, vestlesime veel pool tundi. Vahetult enne ummikuid kroolisin tanklani, lobisedes laste isaga, pärast tankimist sain teateid mehelt, kellel oli täna raske operatsioon. Ja maanteel arutasime sõbraga suvise näidendi managementi – ta soovitas mulle Karavani produtsenti. Homme jaksan helistada ja maailma ringi pööritada. Kindlasti. Aitäh.

Haarasin koolist pool tundi pärast lubatut Indi, kargasime naaberkülast läbi ja tõime talle homseks vanuriks-riietumise-stiilipäevaks vanamehe maski. Koduteel peatusime ühes väravas – tiibeti mastifid – ja ühes elutoas – bernikad – sest Bella hakkas eile indlema. Nomaitjaa… Kutsikutega aprillis keset talliehitust saan küll hakkama. Aga kes nende isaks ikkagi saab, ah? Peni-Bella vahib mind praegu diivanilt, leebelt äraootav pilk silmis – ja lõpeks teeb ta oma kolmanda sülemi nagunii ikkagi naabri-Lakiga 😀

Kandsime noortega vastastikku ette, mida päeval tegime – ja ma leekisin lambaid talitama ja bokse tegema. Reti vedas seni kive – ja mina tegin metallikägaratest korraliku pärrkärr-kuhila, tõin puud tuppa tahenema, pidasin väimehega plaane – tema on kipsi, mina osb partei eestkõneleja 😀

Kui noored koju sõitsid, tegin kodule igaõhtuse pai – Babsud ei saa päriselt aru, miks iga päev põhjalikult koristan – aga poolteist tundi intensiivset võimlemist on minu mõtlemise ja harmoonia taasloomise aeg. Kui Indi oli kinnisilmi magama kõndinud, veetsin pool mõnusat vaikset tundi tallis. Kammisin lakkasid, jutustasin ja arutlesin, kallistasin ja natukene laulsin ka. Endale.

Võtsin fotokast pildid ümber, haldasin koduka ja sotsmeedilise profiili, pidasin paar sooja vestlust Setumaa ja Häädemeestega, reastasin homsed tööd, vastasin kirjad. Ja taaskord küsin ma – miks teised kõik ei vasta, vaid energeetilised sabad ja võlad õhku jätavad, ah, mis? Kiire-juttu aetakse. Tsiteerides Vello Salot – kiirustamine on Saatana rütm.

Kiirustamisel ja efektiivsusel, ise ja üksi olemisel, omamisel ja pühendumisel on valgusaastate pikkused vahed. Ja mulle meeldis, mida Ingel täna ütles. Ta tahab kategooriliselt, et võimalikult sageli seal Harju uulitsas temaga oleksin. Sest ma olen igas eas. Täiesti eatu. 1 ja 11, 21 ja 101 – kõik korraga. Ja meie kõigiga toimuv kvanthüpe viib meid üha jõulisemalt Omadega kokku. See on parim kingitus. Aitäh.