10.-14.veebruar

Selle aasta sõbrapäeva harjutus – tunne rõõmu kõigi nende üle, kes on su kõrval olemas ja alles – mitte ära kurvasta nende pärast, keda pole – nii et rõõm olijate üle tuhmub või ununeb. Neljapäeva õhtust saadik kaotsis olnud Puhh on muidugi ennegi mitu päeva ära olnud – ja Notsu ka – ent kui neljapäeval rongijaamast õpetajanna Evelini tulin ära viimast, ajas Bella mulle raevukalt rebast vastu – Sepmanite-Archipovite väravas püüdis suurt mustakoivalist isarebast mulle sihilikult rataste alla lükata. Kas rebane jõudis tõesti meie hulljulge, elutarga ja iseseisva kihnu kuulikinlda ülb-tiigri… Viimati nägin Puhhi neljapäeval ümber Hanna keerutamas, nii et tirts pidi talli ees hoogsalt hellitleva kassi haardes siruli lendama – aga ei pahandanud. Kõutsi köögiaknast õue lastes soovisin head jahti, nagu ikka – ja…???

Ma siis nüüd õpin. Lahtilaskmist. Leppimist. Elamist, mitte ootamist. Rõõmustamist, mitte kurvastamist. Tänamist, mitte nõudmist. Jälle. Üsna edutult, pean tunnistama – sõbrapäeval on masekavari peal ikka.

Üldiselt on kõik pareminigi kui hästi. Mida untsum asi tundub, seda suurepärasem ta lõpuks saab. Alguses tundus, et sauna laudis on lootusetu. Nüüd on võrratult kaunis – Reti lihvis ta pärast uude sauna naelutamist väärispuiduks ja me kõik oleme õnnelikud. Täpselt sama juhtus vana ahju kividest praeguse müüri ladumisega – imeline!!! – ja taladest lähtuvalt trepi tekitamisega hoopis teise kohta kui kavandatud – parim!!! Nii lihtsalt juhtubki.

Ma ei vastanud kaduneljapäeval Avele, et talle mitte liiga teha. Mulle tundus teda helistamas nähes, et teen talle liiga. Sama tundub mulle tegelikult Elleni juures käies ka. Et ma teen habrastele poetessidele – kes on tegelikult minust kõvasti kõvemad kujud 😀 – kuidagi haiget. Kuna ma jäin teleka ette magama, ei seletanud silm, kesse hilisõhtul helistab ning emand Alavainu ilmus koos Barbara Streisandiga ikkagi. Fockerite-filmi vaatamise asemel lobisesime üle poole tunni, misjärel ta kamandas mu korralikult öösärki ja voodisse – muidu ei puhka päriselt välja.

Reede 13 – pärast kadukat rahvatarkusega, mis teed, see kaob – oli igati õnnelik ja tegus iga-töö-päev. Kuna kadukal oli sõnastamine tavalisest tähtsamgi, ütlesin alles reedel ühele sõbrale, mida ma sellest arvan, et meie lugu teise autori alt ilmavalgustatud sai. Nüüd on selle autoriga kolm näpangut täis – aamen – ja olgu ta nendega õnnelik. Ma ka – sest algas uus Avesta-kuu, mu tervisejurad ja kaasnevad energeetilised-emotsionaalsed korratused on möödas, olen koos teiseneva koduga ka ise puhastunud-teisenenud. Nii väga suutliku väimehe kui haldjate abi ja tahtega iga päev 300% teinud  – on saadetud pisitellimusi, mida niperdades pole teenistus küll miljon, aga nad elatavad ja ehitavad.

Kirjutasin Margiti uuele romaanile „Rist teel“ saatesõna ja kulka-soovituse. Tegin vana sauna tühjaks, pesin seal viimsed pesud ning samas jäädvustasin hirvekese loo teljena puusse ja punaseks.

Pesu lehvib mul siiani õues – saabub portsudena pliidi kohale, kuni uue sauna ahi korstna saab.

Vana sauna kütsin tema viimsetel päevadel innukalt – senise madratsi 15 villakust tulevad Inga 80.juubli lõngad. Kuna koos sauna lahkumisega tõusis torm, palusin koplitpidi lendavad hobunaid imetledes: armas Jumal, tee nii, et nad tajuksid piire…

Arvuti otsustas kaduka puhul end ise installida, tegin seni Retile nimekirja, mille abil ta perekondlikku tööjaotusse saab lülituda – metseenid-tellijad-koostööpartnerid-konsultandid… Ja kütsin lahkuvat sauna.

Ajakiri Oma Hobu tegi mulle postkasti saabudes mitmekordset rõõmu: esiteks oli seal mitu maitsvat inspiratsi – tänu sellele pakitseb üks uus oluline tori-peatükk – teisalt nägin Indit innukalt vabasõidu ja loomuliku dressaaži lugusid neelamas – raamatuid ei taha ta endiselt lugeda, aga ratsastuse näpunäidetesse neeldus üleni – mis näitas, et olen teekonnal multifunk-maneeži poole väga ja üli ja ainumõeldavalt õigel teel. Tänu sellele, et Margot väljus kopsupõletikust ja angiinist eluga ning vormib minu kahe viimase aasta numbrilise palge, on põllumõnna paketi vormimine lõpuspurdil – ja olengi teinud kõik pluss veel paarsada protsenti selle nädala plaanidest.

Mis plaanidest! – me keegi ei tea juba ammu ette, millal ahi plahvatab, kapid minema sõidavad, miski ootamatult valmib või lammutamisele läheb – umbes kohe 😀 Tänu sellele pole ette oigamist – on voolav ja loogiline, õnnelik ja isekujunev Liikumine. Kiitsin ükspäev Kehtnas teisele Katile ta poega – südamest – küll tal võis hea olla…

Kirjutasin tellimusloo kauasele teekaaslasele – peateemaks küsimus, kustkohast küll äkki kõik need valimisplatvormide plaanid ja imeinimesed ilmuvad ja miks nad end seni pole ilmutanud.

Vormistasin oma maikuised Teeme-ära-talgud kirja – Katus sõidab – ehkki ma ei tea tegelikult päris täpselt, mis selleks ajaks tehtud, mis teoksil 😀 Praegu on meil tegelt juunikuu ju 😀

Kirjutasin Ekspressi koolituslehele kiire tellimusena Elujõu keskuse loo. Ning kui ühel keskpäeval pärast neljase tõusmise järel kirjatööpäeva sooritamist ümber kukkusin ning mu uinakusse kõndisid ehitama-lennanud noored, tundsin jahmatusega – mitte miski ei muutu – ikka tunnen end laisa ja ebapiisavana, ehkki teen kolm kuni viis päeva ühes.

Kuivõrd mõlemad plekkahjud said sirgu, viisin metalli Feralisse ning lendasin raudteejaama – keda kõike siit rongidelt maha on võetud… – õpetajanna Evelinile vastu. Tema oli puhas ja hõrk, mina talline-metalline-ehitusene… Panin temaga koos vahepeal tühjendatud käru tagasi autole taha ning olin võimetu, kui kooli juures ronisid piraadid pardale. Seletasin piigadele, kes end Indiga kaasa surusid, et meil on üli-intensiivne ehitus, mul boksid tegemata, õpetajanna saabus väga tihedat vestlust arendama – ma ei valva ega lõbusta kedagi ning lastegatehtavaid ühistöid pole… Ei midagi, kõbinal autosse. Piredana poodi puhkides püüdsin olukorrast parima võtta. Välja mõtsin – edaspidi on meie talu võõrlastele avatud teisi ja nelja – aga alati on üksiti teada, milliseid töid väikesed sissetungijad teevad. Ei ole nii, et tuleme koolist, sööme kapi tühjaks, trallame heinte otsas, külvame kaost, vajame jälgimist-turvamist – sööme veelkord – ja mõned on seejärel tarvis ka koju sõidutada, et nad üldse sinna läheksid…

Põhilised Eveliniga-jutud rääkisime bokse tehes – Evelin rääkis, mina siterdasin – ja teisiti poleks tohtinud neid Hirvekese valusaid ja musti teemasid kuulatagi. Puhastasin koos talliga ka teda, nii et pärastiste päeva vestlused on näidanud – temas läks kõik liikvele, maailm hakkas taas toimuma.

Õhtusöögi ajal rehkendasid noored: kui saun valmis ning elumajas otsad sõlmitud – liistud-plaadid-värgid siia-sinna, kus need veel puudu – ehitavad noored kodus eeskoja ja soojustavad mitme koormana veetud villaga elumaja ühe külma seina – minul on seni ilukirjanduse aeg. Kõik on kaunis sünkroonis – ajakirjadele on mõneks ajaks ette toodetud, pisitööd-värgid kirjutatud. Oo, muusad, lehvige nüüd – kuni vanast saunast jäänud raamid pikali jookseme ja uut talli ehitama hakkame.

Hämmastaval kombel pole valla omad kolme kuu jooksul mulle dokudelisti suutnud saata – lähen esmaspäeval kohale. Maksumaksja võib. Kiusatus on… Aga esiteks hoiatas Dardo Kusto, et talli ja maneezi kõik paberid peavad ülikorras olema. Teiseks püüan mõnedele meetmetele läheneda – needki eeldavad ehituslube.

Kui liistud, osb-vöö elumajale tehtud, tuleb tegelt järgmisena mängumaja maha võtta – uks läheb lauda ja sahvri vahele, aknad teist korrust tuunima, akendeta sein tuulekoja peale…

Eveliniga saunas rääkisime põhiliselt sama, mida ütlevad kõik siiasattujad – eemalt tundub uskumatu, kohal olles veel võimatum. Ent kui haldjate ja vägistega kooskõlas tegutsed, teedki võimatut. Evelini rongile viies jooksis mulle Öökulli bussipeatuses koer maanteele. Pidureid blokkides sain teada, et sõidan mööda klaasi – tegime kaunid piruetid – ent koer jäi terveks, meile ei sõidetud tagant sisse ja ka vastassuunavööndis jäid kõik jäätantsud kontrolli alla. Huh. Aitäh.

Ehkki kaasapakitud munad lendasid mööda autot ringi, jäid kõik terveks, kui nendega naaberkülla stiilipäeva rendimaski eest tasuma liuglesin. Vaikne kodu sai minult igaõhtuse leebe tunnikese – asjad paika, piss potist minekit, põrand puhtaks, kodule rahulik ja julgustav pai… Telekat mängima ei pannudki – sõin täiesti vaikses toas salaja pool Evelini-toodud torti ära – karbitäie rafaellosid pistsime Indi ja Hannaga järgmisel õhtul samamoodi sirgelt ja hingegi tõmbamata nahka 😀

Kolmapäevahommikul läks taas saun küdema – villakud noh -, paralleelmaailmades toimus dokude-kiirlugude-projektide ootamatu kuhjumine – rahu, ainult rahu… Saatsin põllumõnnamussile 23faililise paketi. Heinamees-nimesid-nimetamata ei tulnud 50 rulliga – 10 viimast, millega end kusse kaevati, on muide imelised! – ei ilmunud ikka, kui häält tõstsin, kiskus tüli!!!!! Aga tõmbus kiiresti tagasi. Ma olen tal ainus.

Piia tekst tuli viseeritu-heakskiidetuna tagasi. Tütar ja väimees pakkisid järjekordse materjalidekoorma Hausisse. Kuni Reti seda pärradikärradist välja võttis, viisin fotod teha, tõin  espakist väimehele kõikelõikava saekette, saatsin postkontoris oma dokupaketi ka paberil ära. Margot oli haiglasse piinasid vähendama sõitnud – Kuusemäel võttis mu dokud-värgid vastu vaid vaikus ja nukker haigusehõng… Tänaseks on selge, et kõik laabub.

Bokse tehes imestasin ka ise – sa raisk, kui vihane ma nimesidnimetamata peale tegelikult olin – allergia nahka läinud kuu, magamata ööd, paistes plämakas, köha, arsti-rohtude-analüüside kulud – raisk!!!!!!! Ja kuidas see jälle laabusleebus…

Võrreldes senistega on igaõhtused koristused olnud võrreldamatult kergemad kui ahjupaugujärgsed – piisab ajast, mil Reti on laulmas või noored käisid senises saunas päeva lõpetamas. Imeline – minust on saanud professionaalne koristaja, kes võtab pelgalt tunnist nibimist kingitusena ning suudab padu-ehitava kodu perfektses harmoonias pidada.

Reedel joonistasin endale kõiki eluvaldkondi hõlmava tabeli – lahti laotatud kõik viis vankrit mära taga – on viimase Avesta-kuu kokkuvõtte tegemise aeg.

Uuel nädalal algab taas surumine – Karavani mänekas, Kõue ja Alatskivi ajakavad. Schumanni survestamine, angaari-Paavo nõuannetele dokumentaalse vormi andmine… Oeeeeeeeh!

Saame hakkama. Olen juba harjunud, et last bussile viies on mul taga pärrkärr kivide ja soojustusvillaga, salong täis lõpuks ometi ära kuivanud villakuid – millega kiirustan niimoodi villaveskisse, et pärrkärr jääb Hausi väravasse liibalaaba, aga jõud üle ei käi, krt – ja kui juba Kabalas olen, toon metsatalust piima. Seejuures sain Sallylt sooja ja süvenenud kalli – mida Taja õhtul pikalt ja heatahtliku huviga uuris. Ning haldjatelt vihje.

Bellale on vaja sõbralikke-koduhoidvaid-karjakoerseid-linnusõbralikke kutsikaid, eks? kui Indi on metsatalus kaasas, pannakse suur njufa+iks segu peni kinni, sest oma pere hüperpoisid on ta laste suhtes vaenulikuks harjutanud. Seekord oli ruuge mõmm lahti, puges mulle kaenlasse ja kaissu ja ütles, kellest saab kolla-Bella viimase pesakonna papa.

Aitäh. Mulle sobib väga hästi. Ma ei kujuta küll ette, kuidas metsataat meie kollast litat teisipäevaõhtust reedeõhtuni enda juures hoiab – aga ju ta teab, mida pakub. Paneb paarikese sviiti – ja nii ongi.

Kui vaid oleks nii, nagu loodan. Täna poodi minnes panin eileöiste süte peale uued puud ja palusin haldjatelt märki. Kui kolmandat ööpäeva kaotsis Puhh on elus – mitte rebase abiga igaveses elus! – süüdaku haldjad selleks ajaks, kui poest tulen, tänased puud eilsetest sütest… Ja nad süütasid. Poest tulles ootas mind tuli pliidi all. Ainult et ma näen kuidagi liiga palju ja kõikjal Puhhi. Ta on kogu aeg minuga. Kas see on nüüd mu materialiseerumise piirile muretsetud igatsus – või tema ise ilma kehata… Homme õhtul tuleb Indi… Nojaa, kui Notsu kord neli päeva kadunud oli, ilmus ta just Indi kojutulekuks välja. Palun-palun-palun, olgu nüüd Puhhiga samuti nii… Palun…