15.veebruar

Käsi ei tõuse veel siin kodukal meie loomade nimekirjast Puhhi kustutamast – ehkki ilmselt on lugu Kihnu Virve kingitud tavatriibikust lõppenud. Liust ära kolides jõudis ta viimsel sekundil pardale – räsitud-ehmunud – aga jõudis. Ehk nüüdki…  Ta sõitis koos Vihtra paruni ja kihnu jäär Osvaldiga siit Ranna rantšosse, nii et sõitsin talle elu vastikumale peole järele. Oli vaja. Igas mõttes. Neljapäeval jäi meie kihnu kuulikindel Puhh kadunuks. Kui mõnikord tundus, et neli kassi on palju, siis kolm on väga vähe. Puhhil on olnud oma kindel koht – alati hobuseid talitades-treenides mu juures tallis ja platsil, ikka kusagil hobuste lähedal nurrumas ja mängimas ja hiiri püüdmas. Kohati tüütult jalus – ometi kõige arukam ja stabiilsem kasside braidis. Kohati hulljulge – heinarullilt auto ette hüpates – võõraste autodega minema sõites – seenemetsas kaasas käies ja itsitades, kui koer rebaseid nöögib… Selle hulljulguse tõttu ta ilmselt enam mu saabudes kusagilt katuse ääre alt mind tervitama ei volksa, mu valutava selja peal ei maga ja vend Notsuga ei kakle… Teised kassid on kimbatuses. Vahivad köögiaknasse – miks ta juba ei tule. Ka Notsu oli mõne aja eest kolm-neli päeva kadunud – aga nüüd on tunne väga teine. Teisipäevaõhtul püüdis Bella siin külateel mulle üht imeilusat suurt isarebast auto alla ajada. Ju tema see oligi, kes Puhhi rahuliku enesekindluse kulinaarseks omakasuks pööras. Peab tunnistama, et olen uskumatult üliväga kurb. Igaühel on tervikpildis oma koht. Tervik on väga katki.

Loomalausuja Kerli kinnitab küll, et ära seda meest ei söödud, aga… Ja et kui osa hingesid otsustab lahkuda, on head-ilusad-suured muutused tulemas, aga… Ja et ma tean seda kõike kindlasti ise. Jah, teiste puhul. Enda puhul on lihtsalt üliväga piiksviiks ja Puhh puudu ja täitsa… piiksviiks.

Jäin laupäevaõhtul kaheksast magama, ärkasin südaööl – ja lein ei lasknudki enam uinuda, sest Puhhil oli juba ka mu uues magamistoas kindel koht trepiotsal, mu voodis ja üldse…

Kirjutasin öösel loomalausujate raamatusse Puhhi-peatüki. Kui ma poleks kirjanik, võtaks kurbus hinge seest. Nüüd andis kurbus mu raamatule hinge…

Reekviem, raisk. Sirvisin kella ühe paiku oma loomaraamatu sisukorda, meenus Adeele – mitte untsuläinud lutitall, arstist nägija, kes hiljuti samuti lahkus – tema käte all rivistusid mu õlgade taha mu elust lahkunud loomad. Kahte spaleeri. Ühed, kes pärast suureks kasvatamist ja-või väljaõpetamist oma teed saadetud. Teised, kes tähtede taha läinud. Neitsi Tähevärava käte all tõusid mu tiivad kõrgele, saatsid mõlemad spaleerid tähtede taha – saabus rahu, lahti laskmine ja leppimine.

Kutsusin täna öösel Adeele Lill Marii Täheväravat appi. Tuli. Sai kergem.

Nii lihtne näib olevat hinge anda – ja nii enesestmõistetav. Kuna panin oma Viimsekuu raamatusse palju ja veel enam hinge, otsis Ingrid selle raamatu pärast mu üles. Tänu Ingridile algas meie ümberehitus – ka sel õhtul, kui noored olid vana sauna laudise asjus kimbatuses, tuli tema ja võttis vanal laudisel niimoodi otsast, et see on nüüd maailma ilusaimana uus. Tema venna tehtud saunaahi on meil – tema saunaga sama osaline seinakate. Ta tõi Retile orgraanilist toitu – ja saatis tabeli, kuhu müügitööd alustav Reti saab oma tehtud-tehtava sisse tippida, et järge pidada. Olen talle hirmus tänulik. Olen talle endale seda öelnud ka või? Liiga vähe.

Ja kui küsin Lagedi-Kerlilt, mida tema näeb – kas Puhh jäi rebase kätte või sõitis Reimo sulase traktoriga eksikombel kaasa, kui see silo tõi – ning on koduteel, kasutades Reimo väljendit „kurradi kepp ja käpikud“…  Jäime selle juurde, et söödud ta pole.

Puhhi-peatükki kirjutades sirvisin loomalausujate-raamatu sisukorda – tuleb tõsine töö läbi ja üle kaotusvalu siin-ja-praegu-sõnumit edastada, mille jaoks igaüks neist loomadest-lindudest tuli. Näiteks Richardi Kip ja Tot – lembelinnud – või türametsa-nimelise libalibu armukese tütre pärast hobuselt kabjahoobi saanud väike VIP. Oimaivõi. Ma lihtsalt ei või… Võin küll. Ma saan sellega hakkama. Kõigega. Ka uuesti ja taas pinnale kerkiva leinaga. Jälle ja jälle.

Loomade-lausujate raamat ei tule nekroloogide sari. Aitäh.

Ja mina ei upu leinasse – lõpetasin põllumõnna projekti kirjutamise – sobib ka märtsilõpu meetme toorikuks -, tõin kell kolm öösel õuest käterätikud tuppa tahenema, saatsin maikuu Eesti Naise jaoks Pille-Riinidele küsimused – õige mitmetelt on juba vastuski käes -, kirjutasin Õpetajatelehele eriliste laste loo telje. Koostasin Karekale Taalma jaoks värske paketi. Ja loomulikult kurvastasin ikka. Väga.

Kaapisin magamatusest, tühjaks kirjutatusest, keskendumisest ja tuhandel teljel kudumisest pildituna Retit laulma viima – kuna Margit Sarri on orav, laulsid Laine Randjärvele kultuurimajas bäkki 😀 – haakisin pärakäru taha, korrastasin pangaautomaadis arveid – aadripäev ju – ostsin porgandeid-kartuleid-jogurtit-panangini – ja koju tulles leidsin Hanna elutoa diivanil papa tikksae ja relaka häältest häirimatult tudumas. Tegin hobuse täielisel osavõtul talli korda – noored aitasid heinarulli põhja maa küljest lahti kraapida ja allapanuks viia – hobused, ma mõtlen – vot nii ongi, aitavad jah – täiesti teadlikult ja asjalikult 😀

Tuppa jõudsin just lapselapse ärgates – tegime koos tule, papale lõuna, vahetasime kuivavad käterätikud, panime kuivad pesud kappidesse – kui emme jõudis, selgus, et enamus läbirääkimisi leedi oravaga jäid ikkagi neti teele – kiirekiirekiire…  Panin loomad talli ja lauta, tassisin puid – saunas on veel nädala jagu niiskeid, mis korralikega vaheldumisi laotuna napilt kõlbavad. Ja igasuguste assotsiatsidega tükkis puhtaks põlevad.

Koristasin pisut uut saunatuba – Mihkel leiutas vana lava baasil absoluutselt geniaalse uue nurgaga versiooni – fenomenaalne!!! – spst, et poleks muidu Indi bussini püsti püsinud – korjasin asju kokku ja tuiasin astraali piiril. Indi tulles töllasin ehitavate ja mängivate laste vahet, tegin omleti, toitsin allesolevad kiskjalised – oh mjäu…

Kinnitasin, et ei pese täna põrandat. Aga pesin ikka küll. Ja väga hea sai. Selline tunne, nagu ennast oleks värskendanud – näe, sain tänase päeva kirjagi pandud. Ja hulga Pille-Riinide vastused põlletaskusse püütud. Ennast ma hommikul enne seitset voodist välja ei lase. Päriselt ka.

Hiina horoskoobist – Õhtulehest, piinlik küll – esiküljel väideti, et on aeg leida oma oinas, sest lamba-aasta on oivaline aeg abiellumiseks ja laste sigitamiseks. Oinaga??? Oinas on kohitsetud jäär, krtküllnoh! 😀

19.veebruaril algaval rohelise puulamba aastal tuleks närvilist elutempot trotsides püüelda hingelise tasakaalu poole. Rõõmustavat leidub palju.

LAMMAS (mina ja Margareta ja tema meeski näiteks) – peab õppima üksindust nautima.

Lamba-aasta tõotab Lamba märgi all sündinutele tulla õnnelik ja auahnust tulvil (ellit.fi, mysticscrips.com, sunsigns.com) – õnn saadab meid kõiges, mida ette võtame, haarakem võimalustest kinni! Karjäär võtab uue, meeldivalt üllatava pöörde. Ärgem laskem edul pähe tõusta, et mitte ämbrisse astuda.

Tundlik Lammas kipub tundeid varjama, kuid osutub vestlustes viisakaks, intelligentseks ja inspireerivaks kaaslaseks. Armuasjus pole seni kõik sujunud – ärgem heitkem meelt. Kannatlikkusest ja sitkusest on tänavu lõpuks kasu. Partnerlussuhetes oled sel aastal domineeriv pool just sina.

Kevade lõpul või hiljemalt sügisel leiad inimese, kes on su elu armastus – see on mulle 😀 – ära nahast välja poe – otsitav Teinepool tuleb siis, kui oled õppinud üksiolekut tõeliselt nautima.

Kui partner on olemas – see on Retile – kanna hoolt, et saaksite piisavalt kahekesi kvaliteetaega veeta. Tähtede seis soodustab nii abiellumist kui laste saamist. Intiimelu lõõmab.

Suuremaid tervisehädasid karta pole, kuid Lammas tunneb vajadust oma vormi parandamiseks. Tuleb teha suuri muudatusi eluviisides, toiduvalikus ja trenniharjumustes. Hinge heaolu eest hoolitse samuti ning kiusatustest hoia eemale.

Rahaasjus tuleb hoida vaatamata edule säästlikku joont. Rahaallikaks võib kujuneda kunagine hobi ning usin rügamine tasub end mitmekordselt ära.

Hõissa!

Ööl vastu tänast kujustatud maalimine-voolimine-tants-laul-näitlus koos hobustega mu tulevases maneežis saab teoks ja tõeks. Aitäh. Väga aitäh. Ööl vastu homset kujustan ühe korraliku une. Sama teile.