16.-18.veebruar

Head vana aasta lõppu! Ööl vastu homset algab minu aasta ning koos kevade algusega astun ma ise uude 12aastasesse tsüklisse. Hobuse mõjuvallast välja galopeerides ja tükati ise endast üle sõites pean meenutama, et plaan oli aprillis sellega alustada, mis nüüd uskumatult edenenud on. Eile oli esimene tuli uues saunaahjus. Täna talinast tulles teen suurpuhastuse ning harmooniline ja puhas pulss elumajas on taastunud. Õues algab paari nädala pärast, kui noored oma kodus ehitanud-arendanud ja me üksteisest ülima hoogtöö järel puhanud, vana sauna-aida ja mängumaja lammutus. Minu sünnipäevaks on pilt jälle teine – ja kavandatust mitu ringi ees 😀

Seda amokki prognoosisid kogu maailma iga suuna horoskoopurid ette ning hoiatasid enneaegu loobumise eest, sest vastupidajad pälvivad autasu, millest unistadagi ei oska. Mul pole olnud küll loobumise mõtet – väga vastupidi! Aga ma pole kunagi olnud nii murdumise ääre peal totaalsest ülekoormusest. Kõik on korraga kusagil kõrgel pea kohal üle võlli kiikumas – ehitus ja lammutus, laps ja loomad, praegune ja tulevased projektid, oavarrest tulevad olulistel teemadel artiklid olematu honorari eest, millele Margot üleeile taas nukralt tähelepanu juhtis ja suurkirjatööd loodetava suurraha eest…

Üleeile õhtupimeduses koos minuga järjekordselt, aga see-eest kaks korda järjest koplit parandanud kitarri-raamatu-metalli-Kaupo naeris pimeduses – teil ikka toimub kogu aeg, paljud inimesed igavlevad ega oska oma eluga midagi peale hakata, teil siin…

Meil siin kinnitas Reimo esmaspäeva hommikul, et meie kihnu kuulikindel triibik ühegi tema trakatsiga kaasa ei sõitnud – kassidel on jooksuaeg ning munadeta Puhh läks pulmatolaks. Kuna ma hakkasin eile tallis vastu sääri tema puudutusi tundma ning Indi tunneb tema lähedust pidevalt, on selge, et keha sel mjäul enam pole.

Ma siis alustasin nädalat, kirjutades AutoAarest PilleRiinideni paarkümmend kirja, heisates feissarisse ühe hämmastavalt ja jõuliselt hirmsa pildi iseendast Kessu sünnipäeval – mis muud kui hele naer iseenda üle, et mitte nutta.

Kogujamees saatis mulle luuletuse, mis oleks mu nutma ajanud, kui oleksin endale selleks aega jätnud. Meelega ei jätnud.

Kuhu kõnnivad kassid,
kui nemad koju ei tule?
Kaugel Kassiopeial
nemad süütavad tule.
Istuvad ratasringis
süte kahvatul kumal.
Tasa nendega kõneleb
kurbade kasside jumal.
Suures Vankris nad sõidavad
üle tähise taeva,
Karjane kaitseb neid külma eest,
öö võtab oma laeva,
silitab siidiseks kasukad,
ravitseb armid ja haavad.
Kollastest kassisilmadest
Linnutee tähed saavad.

/Astrid Reinla/

Väga paljudes peredes lahkuvad praegu kassid-koerad-hobud erinevatel põhjustel. Inimesed ka. Vähemalt üliränkade haigustega voodisse ja-või haiglasse, kui mitte päriselt. Uue ajastu algus. Jälle. Ja jälle. Ja taas. Lõpmatuseni, kuni elu siin planeedil kestab.

Saatsin Õpetajatelehele kirjutatud Eriliste laste teksti eile Ülole-Ritale-Dianale-Merikesele ja täna hommikul kell viis toimetusele.

Mary Hermannilt saadud kiire tellimus – naise rollide teemalise näituse saatetekst – läheb kirja täna autos talinasse sõites – tagaistmel on kena kirjutada ju küll. Ja silmi värvida, et kohtuda konstruktor Paavoga, kellega per telefon ja e-mail oleme sõbrunenud – täna kirjanurgastame-allkirjastame talli projekti ja maneeži hõlmava asendiplaani ning peame pärast noorte autovahetust aru, milliseid toetusi küsida ja sellest tulenevalt kui kapitaalsed projektid-plaanid maalida.

Hobused tegid järjekordse rodeo – ühest küljest oli eile kohale jõudnud torm õhus, teisalt noored võtsid sauna korstent alla, hobused lendasid mööda koplit edasitagasi, mitte ringiratast hulga kilomeetreid. Bokse tegev emme mõjus neile mõistagi turvaelemendina ja keegi ei saanud seekord ei südameatakki ega paugutanud varssa risti.

Indile kooli järele mineku eel panin sisetunde järgi hobud juba kolmest sisse – meie äraolles jõudiski Reimo esimene esmaspäevane koorem ning ehkki kojujäänud Reti tegi talle värava lahti, et ta hooga sisse saaks tormata, jäi ta väljudes oma 12 tonniga kinni. Võttis aia maha, mis muud. Jälle.

Meie Indi ja väimehega viisime seni järjekordse pärrkärritäie Hausisse, tegime espakis varustusretke, kuna reedel loodetud laekumisi polnud – täna ehk? – ostsin viimase raha eest Indile hessist ja pandale hepast süüajuua ning koju jõudes viisid noored uue sauna korstna üles. Paugutamist ja pahna kui palju – aga nüüd on see möödas.

Reimo järgmine sujuv koorem sai koplisse, tegime koos tema kraami järele parisenud Kaupoga juba aia korda, kui Reimo teatas, et toob kolmanda veel. Indi-Hanna jagelesid toas – oleme sellest pideva spurdi tempos maratonist väsinud… Ja kolmas koorem jäi kapitaalselt kinni. Mis tekitas üsnagi naljaka vandumistsunami – ja kui olime 12 tonni mudast välja jõnksutanud, vahtisime koos Reimo ja Valeriga tähti ning pidasime aru, kuidas pärast uue talli valmimist oma sõnnikumajandust hakkan haldama. Kogumine-äravetu nummiliftiga. Nii nummi.

Vedasin poolmagava Indi Margoti juurde – kohekohe läheb kergemaks, tõmbame hinge, teeme midagi muud – tänu sellele, et Margot jäi vaatamata viiruse ränkadele tüsistustele ellu, tegime tuludeklari ja kasumiaruande, koostasime tähtsad tabelid – ja iga kohvisõõm tegi aina unisemaks.

Sokk, kes koduteel nina eest läbi niuhhas, tõi jõudu ja elurõõmu – kütsin ahju, tegin kodule pai… ja oligi teisipäev.

Et pidevalt kinnilahtilendavad uksed koera omasoodu ära ei paaritaks, sõitsin Bellaga juba eile kohe, kui Indi kooli viidud, Karu juurde. Vee vedamine, enne tööpäeva maabuv Kaupo, siblimine ja sebimine jättis lapse kooli hiljaks – aga need oleme ju meie – muretud lillelapsed, nagu koolis arvatakse…

Kohe, kui autost väljusin, oli Karu jaol, paari minutiga koerad kinni, minul maailma kõige tuulisemas kohas seistes kindad autos – ja koos minuga koeri hoidev, et nad endale haiget ei teeks, metsataat jutustas mu sinistele sõrmedele, et Mogri Mardus on meediakangelane – ajalehed kõik teateid täis, et ta lõpetas Eestis kõik oma ettevõtted, väljus ojuka-parteist ja lahkus ukraina oligarhhide miljardeid aasiasse kantima… Mitte et kogu maailm peaks tühje kontosid trotsides autot ostma sõitma, jäises tuules keppivaid koeri ohjama ja muud taolist, millest koosneb minu kuues kihis ülekuhjatud päevakava, aga rahahaigus on kordades kohutavam kui joomatõbi või muu tavainimlik hädaorg.

Pereemal olid ootel soojad-soolased praekalad, kui penid teineteisest vabanesid, ronisin oma kollase koeraga Sally-vissi kohale lakka – üle heinarullide, peni seljas 😀

Koduteel panin noortele piima, kohtusin sõnumeid-kirju saatva Retiga, kes tööjaotusse üritab asetuda – ning kohe koju uisutades – vastlaaaaaaad! – järgnesid huvitavad vestlused tema papaga… Ikka tööjaotusest, katastritunnustest, intressidest ja ürjetute kasumite jagunemisest.

Noorte saabudes pidasime kiired plaanid, värskendasime tööde järjestuse – nemad võtsid ette sauna osb – liistud jäävad põrandavahetuse järgsesse aega, mis omakorda tuleb pärast uut köögimööblit ja kutsikaid. Sedasi saabuski tänaseks vaikus, majatööde lõpetus ja taastuv harmoonia. Aitäh.

Boksid tehtud, veed veetud – tänu taevale, täna läheb plussi ja vana sauna veevärgil on veel viimaseid nädalaid mõte – lendasin valda – kuna nõunik hilines, jäin rinnuli lauale magama. Ülisügavalt ja tulemuslikult 😀 Pärast dokude-projektide-jooniste ülevaatamist, talinaga konsulteerimist ja edasiste plaanide reastamist kaapisin Triggeri ehituspoodi  – kruvid ja lõikekettad olid issanda abiga olemas – aga pangaautomaat ütles mu kontode kohta kestvalt… jopp…

Indiga võtsime kodus nädala lambavihad vana sauna pealt alla, sidusin lakaukse uuesti kinni, et hobused selle paukumise tõttu veevanni juurde tulla ei kardaks. Tegime noortega majapealse puhtaks – trepp tuleb ilmselgelt pulverisaatoriga üle värvida – sorteerisime tüdrukutega riidekotid. Kuna Reti tahab tingimata talinasse kaasa ja Hannat saab teine, normaalne vanaema vaid täna hoida, tegin metsataadilt laenu ja läheme ikkagi talinasse. Õhtul seadsin veel arved-tekstid-töödejärjekorrad ritta ja suubusin neljatunnise une järel kolmapäeva.

Saatsin oma paketi Kullale priasse ülevaatamisele. Tegin Õpetajatelehe erilisteloo täiendused ja saatsin loo ära. Mary teksti kirjutan auto tagaistmel talinateel. AutoAare juurest tuleme noorte kabedama, konksuga autoga, kohtume insener Paavoga Foorum-keskuse Civenis ja võtame lõpeks vast laekuvate honoraride abiga auto arvele, kindlustame ja tangime.

Pärast boksipuhastust viin Indi ujumisvõistlustele ja teen suurpuhastuse. Tubahaaval asjad oma kohtadele ja töökorda – iseäranis saunatuba ja vannituba – ehkki pütitühjenduse sain alles pühapäevaks. Homme katan-korrastan saunatoa seina, järgneb nöörinaelutus, värviparandused ja pulverisaatorvärviga katan ka liiga palju üle elanud trepiastmed. Toon saunatuppa mööbli mängumajast sisse ära. Boksid-värgid nagunii – keegi ei tohi olla unaruses ja hoolitsemata, ehkki püüdlik harmooniahoidmine ja tasakaalu säilitamine Puhhi ei kaitsnud… Jajah, loomade vahetumine on uute heade aegade saabumise märk. Reedel alustan prias ja jätkan oma külluse ja õnne pleilistis helge tuleviku rahastuse sigrimigri korrastamist, katan kirjutuslikud vaegtööd ja laupäeval olen ülendi täisringis – sesmõts, et näidendis… Võiduka lõpuni, mis on uus algus!