23.veebruar

Ma sain presidendilt kõige kõrgema autasu, mida igatseda võib. Algallika Kõigeväeliselt eneselt. Mulle kinnitati rinda – täpsemalt rinna sisse sügavale südamesse – Ime. Aimasin juba mitu päeva oma kadunud kassilt pidevaid sõnumeid saades, et varsti on vastus. Täna oligi. Ja veel millises serveeringus! Väga mitme millises!!!

Tänan oma loomaperet koostöö eest, tänu millele sain osadusse ühe suurema sündmusega, mille juures mul on au olnud olla. See on võimalik vaid ülima läheduse puhul oma hobustega. Ja kassidega. Vaid täieliku üheshingamise puhul saab niisugune au osaks inimesele, kes on iga ilma ja olukorra kiuste alati oma hobuste kõrval. Ja kasside…

Nädal algas naljaka olukorraga. Püüdsin  näha oskarikaalat – mida nüüd pärast Vanga viimast osa korratakse – ent jäin eriti räige natside skalpeerimisfilmi kätte magama. Ärkasin  Bella trügimise peale – tahtis diivanit jagada – ja mulle vahtis vastu Melanie Griffith. Jou Melanie! Ütlesin otseintervjuud andvale prouale – ja tuterdasin üles tudile. Hommikul kell kaheksa oli Pria ja päike. Sättisime kullaKullakesega mõned read vastavalt Sami pakkumistele jonksu, kallistasime – Indi joonistas talle pildi ja uuris, millest ja kuidas Kulla ehteid meisterdab – ja priiskasime Maximas – kus on Rapla parim kollektiiv. Päriselt ka – erakordselt omad ja armsad ja soojad inimesed. Nii kui mind näevad, nii tagant kümnekilost porgandikotti tooma läevad 😀

Priiskamine seisnes selles, et kuna poja jäi Tartusse puid laduma – või mida iganes – ostsin tema bussipileti raha eest pesuresti. Sinise muidugi. Ehkki see oli punasest neli raha kallim. Ikkagi sinine. Õige. Õhtul said käterätinagid, sinine pesunöör ja liistud ka paika – Mihkel tuli perega tallepraadi sööma ja saunatama. Kusjuures sauna tema ise ei läinudki 😀

Hilishommikul olid projekteerija Liia – nüüd on juba tunne, nagu oleksime ammu sõbrad ja teekaaslased – ja tihased. Niiväga kevadiselt laulvad tihased. Kodus, kus seoses eilse tormiga ootasid  kahepäevased boksid, vastasin kõigepealt 17 kirja, reastasin Karekaga telefonivesteldes uued personaalpakkumiste adressaadid. Pilleriinide lugu täienes, Kerliga arendasime tema ponide teemat, üle kolme aasta!!! võttis ühendust arstitädi Lilian – ütles, et tema sead on kindlasti siin kulu teinud ja söönud, Eesti on pasaauk ja poeg sai Austraaliast surmava viiruse, netis ta ei käi, helistagu ma talle, saan tema viimase aja elamustega raha teenida… johh… trrmaivõi 😀 Sead läksid minema kuu aega pärast seda, kui nad siia tulid. Koos Peetruse ja Tootsiga. Ja oleksid vastasel juhul juba ammu rasvtõppe surnud. Ma ei taha seda meenutada. Aga seesinane hääl hauatagusest ilmast oli naljakas. Vastasin lühidalt, et Eestimaa pole pasaauk, vaid minu kodu – ja head aega.

Ja siis, bokse tehes, see kõik juhtuma hakkaski.

Kõigepealt oli ohtrasti tralli ja eputamist – Indi ja Stella keksisid mööda heinarulle, varsad lendasid, tallad taevas, ümber nende ringi – kuna oli päike ja linnud ja lapsed ja trallavad varsad, siis esimest korda pärast Puhhi kadumist ei mõelnud ma tallis igal hetkel, kui väga mu ligi ja kõrval ta just tallis, koplis ja hobuste juures oli. Täna esimest korda polnud teda seal. Oli vaikus ja rahu. Ja tüdrukud läksid tuppa petsopsudega mängima.

Kui pärast Maruusja boksi puhastamist ja enne Taja kahepäevast ühissaavutust Nibiruga korraks hinge tõmbasin, ütles Taja: püsi paigal, meil on sinuga midagi jagada. Jäin avatud heinarulli juurde kükitama, Mann tuli mu selja taha ja nügis mu põlvili, ise jäi minu kohale seisma. Varsad tulid tema kõrvale. Taja ja Maruusja mõlemad toetasid koonud vastu mind – Taja õlale ja Maruusja laubale.

Ja siis see juhtus.

Puhh tuli ja nühkis end vastu mu külge. Hobused nägid teda. Mina ainult tundsin. Ja kuulsin.

Ta nurrus harva, näuguda justkui õieti ei osanudki – tegi erilist häält – mida täna kuulsin…

Ja ütles. Hobused kuulsid ka. me kõik kuulasime. Ta ütles, et otsustas ise. Otsustas sel päeval, kui Niilus oleks äärepealt ära tulnud. Sai aru, et see on tema võimalus. Kuhu ta oma keha pani, pole oluline – tähtis on, et tänu kassi otsusele varss jäi.

Otsus tuli sellepärast, et ta ei tahtnud enam tappa.

Alati, kui ta hiirega uhkustama tuli, sai kiita fuh-varjundiga – aga hobuseid kiidetakse südamest. Kui linde püüdis, imetleti – aga halvustati ja pahandati – tema osavust. Ta oli tallis igal sammul mu juures, sest ta kuulus sinna – aga jäi pidevate valearvestuste tõttu alati hargi ette. Trenni ajal oli alati platsil – kasvõi kapjade all – trennis, osaline, üks nendest, kes… ta ise olla tahtis. Puhh on mulle siin päevi märk- ja sõnumhaaval selgitanud, et ta mitte ei armastanud hobuseid, nagu mina tõlgendasin – tahtis olla üks nendest. Kui inimestega õues rääkisin, trügis Puhh mulle jalge vahele – tahtis olla mu ratsu – aga käis närvidele ja sai kõtitada. Kui hobused end vastu õunapuid sügasid ja püherdasid, sügas ja püherdas temagi. Ta tahtis olla hobune, kelle iga saavutust imetletakse ja kiidetakse. Mitte ei peeta imetlusväärseks, aga hirmsaks väikeseks kiskjaks. Niiluse kriitilisel päeval jõudis Puhh otsusele.

Mitte üht tapmist enam.

Ta tahtis nii väga.

Ja nüüd kogunesid hobused minu ja Puhhi ümber – andsid tema otsusele au. Kummardasid, kui ta Niilusesse suubus.  Saabus vaikus. Tulin endasse. Märkasin, et ma polnud kolmveerand tundi liigutanud. Hobused ei söönud, vaikisid ringis ja kuulasid. Tõusin püsti ja puudutasin Maruusja kõhtu – ta ei keelanud. Niilus põtkis.

Tere…

Mul olid kõik karvad seljas püsti.

Ma mõtlesin juba viimast boksi tehes – ja sinna vahele meeletult palju juues – et jutustan sellest Imest siin.

Nii, nagu mulle-tööloomale ei anta ordeneid ega kutsuta ikspresidendi ballile lõdva kummiga rulluiskudele au andma, nii määravad samameelsed, kes kaks elu jäjest mind tuleriidale on ajanud, ka seekord mind valmis tapma, sest ma saan Osa. Tänu ühendusele Algallikaga. Mis juhtub ainult koos hobustega, nendega ühes energias ja hingamises.

Kui noored tulid, siis Hanna Teadis.

Tuli minu juurde ja kallistas mind kauakauakaua ja ütles: mummi kallis…

Kuni Mihkel ja Reti pärrkärri – mis nüüd nende Volli taga on 😀 – saunaahjust-soojustusvillast koorma ehitasid, tulid kolm kassi esikusse ja vaatasid mulle teravalt silma. Misjärel nad marssisid kõik kolmekesi Bella kausi kallale. Nagu koera polekski kõrval. Koer istus jahmunult maha. Kassid sõid – mis oli veel äsja täiesti mõeldamatu.

Kui Ingridil ja Kaupol oli saunatoas kitarritund ning Hanna ja Indi mängisid koos nendega, rääkisin Retile oma presidendi-ordenist otse südamesse. Elutuppa liistu kruvinud Mihkel küsis, kas jutustan unenägu. Vaatas Retile ja mulle otsa – ja jäi väga vagusi. Mu väimees on öelnud, et olen imelik. Sedasorti imelik olen suure rõõmu ja tänuga.

Ime…lik 😀

Käisime Reti, Indi ja Ingridiga saunas. Pidasime paketiplaani, sellesse Siwira ja Terje imeaia, Kareka indiretseptide ja muu ja mää angažeerimist. Vaikus. Ma ei küsi Puhhilt enam ei märki ega küsimustele vastuseid. Ta suubus Niilusesse.

Ilmselt võiksin küsida, mis päeval varss sünnib, kas ta on poiss või tüdruk, miks ma näen teda täiesti valgena. Aga ma ei taha seda presidendi kingitust devalveerida. Aitäh…

Hommikul lähen koos Indiga Keavasse lipule ja Eesti riigile laulma. Kogu südamest. Tänades kõige enam nende kuldsete hingede eest, kes just siin maal meie ümber on – Ingrid ja Kessu, Mihkel ja Liia, Kulla ja Margot, Diana ja metsarahvas ja veel nii uskumatult paljud helged hinged, kellega ühes hingata. Aitäh!