24.veebruar

Varahommikuga tuli pieteedikrambi ületamine – neljast seitsmeni voolas minust välja üks takerdunud tekst. Vot ei ütle, keda nii  austan, et tema tekst minusse kinni jäi. Nüüd on lahti 😀 Seitsmest ajasin Indi üles, läksime koos Reti, Margit Sarri koori, küla- ja vallavanemaga Keavasse lippu heiskama ja laulma, kilupirukat ja hommikukonjakut konsumeerima.

Võtsime Indi sõbratari Katriina kaasa – õnneks, tema emal, nagu kolmel neljandikul eestlastest, läks tervis käest ära – ja veetsimeTüdrukutega kodus päeva. Sellest kaks tundi oli Soone Saaral karuuni – pärast mitmekihilist koormust, lühikesi öid ja enese põhjalikku tühjendamist tegid pihvid-kreemirõngas-kommid-juustutšipsid oma töö – taimaut, mauhti!

Misjärel veetsime tüdrukutega koplis oma poolteist tundi – mina kasisin ja avasin rulle, tüdrukud keksisid mööda rulle ja olid kõhuli keset hobunaid meditatsioonis. Kõik kogunesid ringi – nii inim- kui hobutüdrukuid ja kui viimase ööheinakäruga talli tatsasin, tuli ikka väike viperus ka ära – Nibiru naksas Katrjuušat põsest. Õnneks mitte hullusti. Hulk arutamist ja analüüsi järgnes, kuidas teisiti – aitäh, et midagi hullu ei juhtunud.

Tüdrukute rullbiskviidi-pärastlõuna kõrvale helistas Mall. Pooltund tütrele järele tulnud Allariga näitas taaskord, kui õiged inimesed üksteise kõrvale ilmuvad, et kõigest põhjalikult rääkida. Oleme äärmiselt ühel lainel. Ja seda on väga hea teada.

Kontsert Jõhvist käib mul arvutis nibimise saatel. Arved, kahe teksti täiendus – märkmepaber kõrval, et telekastnähtava kohta märkmeid teha – mida ma sealt märkan ja märgin, on minu väike nõiaköögi saladus 😀 Lappan teleka ees Horsemarket.ee-d ja Oma Hobu, koostan emale pildipaketti oma sünnipäevaks. Sellega on mitu olulist tunnet. Näiteks et rohkem selliseid pildiümbrikke ei koosta.

Kui ma ei piisa ega sobi, pole vaja.

Võiksin tartu-lastele saata kutse kevadise pööripäeva tseremooniale.

Märgiks ja näitamiseks võimaiteagimilleks – aga ka seda ma ei tee. Kui ma ei sobi, pole vaja.

Pidupäevakõne näpsasin kallilt Karekalt:

Euroopa vajab Pearut ja Andrest, Paul Aristet, Jaan Einastot ja Endel Lippmaad, mitte Eestis villitud kokakoolat. Lennart Meri.

Eesti vajab meid, eestlasi. Mind ja Sind.Meile on antud see lapike maad, tema Metsad ja Niidud ja Rabad. Tema neli aastaaega. 9 kuud sitta suusailma. Sekka ilusaimad Suved ja Sügised ja Talved ja Kevaded.
Meile on antud võimalus hoida seda maad. Meile on antud võimalus elada sel maal. Meile on antud võimalus olla ISE. Meile on antud võimalus olla Loojad. Mida ja kuidas me loome, mis on meie rikkus ja milleks me seda kasutame.. see on küsimus. Mitte ainult meile siin Eestimaal, mo jaoks ilusaimas paigas ilma peal, vaid kõikidele rahvastele, kes on.
Kui meie ajus võrdub rikkus vaid krabisevaga taskus.. siis ei ole me väärt seda maad hoidma.
Kui meie jaoks tähendavad statistilised näitajad rohkem kui see, et me lapsed on väsinud ja kurvad, me vanad on üksi ja põdurad, me ise hirmul oma homse pärast..
Kui me enam ei märka ilu ja headust ja rõõmu..
Kui me oleme unustanud, et me ise olemegi ISE aga vaid üheskoos…
Kui me tahame siit mujale ja lähemegi ära..
Siis ei ole me väärt seda maad hoidma.
Aga Maa sellepärast ei kao. Eestimaa jääb alles. Ka siis kui meid siin pole. Siis on lihtsalt teised. Eestis villitud kokakoolat joomas.
Armastan Sind Eestimaa. Iseennast ja oma rahvast ka. Kõigega ja kõiges. smile emoticon Mina tänan!