27.veebruar – 1.märts

Mina pole mitte ainsatki raamatut kirjutanud.

Kui Kati Murutar või Saara Vatmann on oma järjekordse käsikirja valmis saanud, on see läinud oma elu elama ning oma teed läinud käsikirja autor on juba TEMA. Mitte mina. Ei kriitika ega kuulsus, mis kaasneb eelmiste minude käsikirjade või tegemistega, ei puuduta tänast siinjapraegust mind.

Jõgi voolab. Kuni hõbeniit meid Eluga seob ning kruus pole Allikale selleks korraks kummuli keeratud.

Seda rääkisime ühe eriliselt ilusa reede õhtul esmalt Krõllimamma Ellen Niiduga, tema tütretütar Ingliga  – ja seejärel oraakel Pargiwaht Viimatiminejaga. Kui asjad on õhus, räägitakse neid ühe korraga mitmete samalainelistega. Ent jõgi voolab ka sel ajal. Ja pärast. Igavesti.

Juba põimuvad-sõlmuvad-hargnevad järgmiste raamatute peatükid.

Neid kirjutades avasin hiina seljavalurohu pudelikesega. Otse loomulikult jõime õhtul pärast saaliloengut Pargiwahiga ženženi teed hiina restoranis – nii need seosed sujuvadki! Ent selle valurohu kinkis naine, kelle lapsed olid möödunud suvel minu kodus loovus- ja loomalaagris.

Toona aastase pube Namaste kontrollimatud tagajalad andsid ühele lastest valusa vopsu – midagi hullu õnneks ei juhtunud, panime sügavkülmast võetud punased sõstrad peale… Täna on kaheaastane Namaste Bonita Garcia noor roosalõhnaline kimmel-kaunitar – tüdrukust aga sai ratsutaja. Pubeplähmerdis lõi lapse hobuinimeseks! Ja jõgi voolab. Täna on sälu poolõde Nibiru säärane saatusimuutev-ettearvamatu plähmerdis. Ent seljavalurohu kinkinud naine kuulis kutset. See kutse sisaldus tänus, mille tema poole teele saatsin, kui ravim tõesti toimis.

Ja me kohtusime Pargiwahi loengus, kus ta minuga hobuseusku vopsatud tüdruku rõõmusõnumit jagas. Ning tõi kutset kuuldes kaasa ka oma ema, kelle koer oli Karu ning kelle ema koer omakorda oli Karu ema Lissa. Meie kollane Bella veetis hiljuti Karu juures kostil neli kirglikku veebruaripäeva ning kannab nüüd tõenäoliselt südame all pesakonda KaruBellasid, kellest ühe nimeks saab Jordan. Seda nime kuulsin ühes jutluses – ja tundsin ta ära.

Selleks ajaks, kui ilmub mu loomade-lausujate pikk lugu – alustasin tema kirjutamist viieaastasena, kui esimesi tekste looma hakkasin – on sündinud nii Jordan kui Niilus – ja jõgi voolab.

Kasvatan Jordani kodus püsivaks, tallesid-linde ja teisi lapsi hoidvaks koeraks, kes hoiab rebased eemal ja tekitab igakülgse turvatunde.

Jutustasin koduses koplis roosa lõhnaga kimmelsälg Namastele, et mullusuvisest tüdrukust sai hobuusku laps ning ma tutvusin naisega, kelle kasvatatud Karu on meie tulevase Jordani isa, et rebased…

Ja hobused pidasid vajalikuks kõnelda.

Nad ütlesid, et kolm nädalat tagasi kadunud kihnu kuulikindel triibik Puhh ei jäänud rebase kätte, nagu ma oletasin. Jah, kassid on monoprotsessorilised – kui jahti peavad, on saagile nii keskendunud, et ei märka, kui ise saagiks on saamas – ent päris kõigis maailma surmapattudes siiski lennukitelt puistatava marutaudivaktsiini abiga piiramatult paljunevad rebased ei ole.

Hobused tunnistasid, et Puhh jäi galopeerivate kapjade alla – pole tähtis, kelle – see oli tema otsus ja võimalus. Ka loomalausuja Kerli, kellel on meie loomadega hämmastav otseühendus, kinnitas – jah, ta on surnud, aga mitte söödud. Namaste kinnitas nüüd – kass tegi otsuse, sai pihta, vedas end metsa…

Nii pidi olema.

Peab olema ka nii, et mu loomade-lausujate raamat, mida viieaastasena kirjutama hakkasin, ei kujune nekroloogide reaks. Ehkki juba üks esimesi lugusid – laudaukse vahele jäänud pääsukesest – oli reekviem. Ja ema keelust hoolimata koju toodud ja plehku pannud purgihiire järglasi püüdsin ise lõksuga 16 tükki…

Meenub riitus nägijatar Lill Marii Täheväravaga – ka teda pole enam siinpoolsete seas. Tema käte all moodustus mu selja taha kaks spaleeri – vasakul need loomad, kelle olen suureks kasvatanud ja-või välja õpetanud ning edasi saatnud, paremal need, kes on ootuspäraselt või ootamatult oma kehast ilma jäänud. Tähevärava seansi ajal muutusid need minuga seotud hingeliste spaleerid üha helesinisemaks, kuni tõstsin tiivad – ja kaks valget helendavat teed voolas tähtede taha.

Iga kord, kui mõni hõbeniit katkeb ja kruus keeratakse Allikale kummuli, on hea seda voolamist tänuga meenutada. Ma tänan – ja tõstan tiivad, et ta saaks minna, sest üks lugu on läbi. Algab uus.

Jõgi voolab. Jordan ja Niilus on saabumas.

Ja mina kuulan ning täidan Käsku.

Loomi paaritades tuleb see otsus ja teadmine, et aeg on elu jätkata ja selleks temake tema juurde viia, alati erilises love-seisundis, mida tänapäeval pidulikult kanalduseks nimetatakse. Ka emaslooma isase juurde viimiseks on vaja inspiratsiooni ja äratundmisele jõudmist. Nii nagu neid hooldades ja nendega koos kulgedes igal hingetõmbel. Millest kujuneb palve.

Palvetan loomarahvalt õppides, nende õpetust oma tekstides jagades.

Neid tekste pole kirjutanud mina.

Kuidas tuul puhub, nõnda laine uhub – ütles oraakel Pargiwaht kolme viimase veebruaripäeva kohta. Püüan olla tuul. Puhun nii, et olen ise pikali. Oma kavatsetud mõnusate kirjatöödeni jõuan murdosal ajast – sest enamuse aega puhun, nii et organism käriseb. Sest ma ei usalda. Kuna pole põhjust. Ja kui ei usalda, ei tekigi põhjust. Nõiaring sihuke. Igavesekene.

On hommikuid, mil ärkad taas urtikaaria tervituse peale – silmad kinni, laup narmas ja nina villis – ning võid vaid tõdeda, et enamvähem kõik allergia tekkimise komponendid on olemas. Liiga soe magamistuba, pujutolm heintes, sellega sobimatud toiduained oma sulnis ristumises – ja allergeenne stressijada. Näiteks saad postkasti avades teada, et mustlasehobuste müümisele spetsialiseerunud koolivend itkeb spst, et sai mulle 22.autot müües vastu mustlasehobuse ning kuigi tema ei vastuta millegi eest, vastutan mina kõige eest. Tänan pakkumast, ja niimoodi see sajanditevanune sõprus tükkis kümnete tallesaadetud kundede, kõrvuti kulgemiste ja soojade suhetega lähebki mustlasehobuste ürgmahutavasse persse. Tükkis minu püüdlustega liigutamatut liigutada ja muudetamatut muuta. Aitäh.

Koostagem siis ilukirjandusele mõeldud ajal kirju ja dokumente, pakette ja pöördumisi, skeeme ja projekte – allergiatablett põses, pea äsja uuesti loetud Pilleriini südameni täis, mõned maitsvad dialoogid siiski loodud ja kolm-neli uut tellimustööd laiali saadetud – küll ma olen ikka hea kirjanik!

Ja küll ikka kõik kordub. Teades, et ruttamine on saatana rütm, jagunesin ikkagi reedel nii nusseti, et lõpeks jooksin puhastesse riietesse, Indi tegi mulle Tallinna-mineku patsid autos, kui Valtu peatuses tema Tartu-bussi ootasime. Maksin tütretiba lahkel loal tema jalgrattapurgist laenatud raha eest noorte auto poole aasta kindlustuse, undasin ennast Tallinna-teel Dianale – ning pärast oma panda Rahvusraamatukogu ette parkimist juba Elleni väravas Karekale tühjaks, et olla Elleni ja Ingli jaoks puhas.

Rääkisin neile, mis on indiaani higitelk, kes on Indi sõbratarid – ning jõudsime järeldusele, et keegi meist kolmest pole mitte ühtki raamatut kirjutanud. Uuesti kohtume 8.märtsil – siis on Remniku päikeselaagri tulukontsert Noorkuu kui peaesinejaga – üksiti saan Kristeliga aru pidada, kuidas kujunenud kriisiseisud umbes eile puusalt tulistades lahendada.

Kolme tundi saali-Pargisse lõikus Vernek – kriisisi temagi – ning pärastise hiinaresto kakstunni olulisim teema oli liikuva kaitse ehitamine. Ma nägin, milline see on – loodan, et suudan selle kokku loksutada… Kaitseks reptiloidide eest. Üks, kelle musta laastavat väge üha kogen, osutus numeroloogilise-süstemoloogilise-paralingvistilise analüüsi järgi lausa reptiiliks eneseks, mitte käsilaseks. Eks puudlitel ole talleallumise kogemust vaja.

Laupäevahommikusse ärkasin unenäost, kus ehitasin ümber üht maja, millesse niigi liialt olen panustanud – majaomanik lesis selili voodis, taevasseturritavad kehaosad lahastatud – ja kuna püüdsin seda unenägu üha ümber teha, enne kui ärkan, magasin kolmveerand tundi sisse. Või välja.

Kirjutasin paberile Pargi-teksti telje. Pärast paratamatuid arvutis maailma pööritamise tunde tegin boksid – sain Namastelt mind rebastega lepitava teate – ja jäin Varbolasse ligi tunni hiljaks.

Mis oli hea – Heli sai oma soolo sooritada enne, kui oma jõega peale voolasin 😀

Publiku seas oli üks punetava näoga tõre tädi, kelle areng ja eneseteostus oli kusagil viienda-kuuenda eluaasta vahel peatunud – temaga tõtt vahtimine oli tõeline kingitus. Nagu ka transa tegemine autotäiele naftale – üks naine palus teise naise äri, võõrsiltveetavate plastmass-mänguasjade laviini edasi toimetada – sain kogeda, mis tunne on, kui on ja kui pole ja kui Kaerepere külapoe ees ühest autost teise kanditavate bratside-luumbändide-plötside laviini vahtivad lapsed… keeravad selja ega tahagi kogu seda koleimeilu. Huh.

Metsatalus piima järel käies sõin mõistagi kõhu täis, püksisääre sees nende naabrite väike must lita, kummalgi põlvel üks Timmu ja Karu ja säärte vahel Juss – nöökisin vapustavalt salenenud Karlat pisikese-aunimetusega, mispeale huilgasin nagu teismeline, kui ta mulle itsitades ribiredelit tegi 😀 Väga normaalne 😀

Täna, pühapäeval saatsin Gretale tellitud kirjatöö, korjasin eileõhtul pestud pesud saunatoast, pesin põrandad ja lähen läbi valimisjaoskonna Kalev Veskimäe seansile – kirjutama ja kogema. Pärastlõunal kaabin Margoti juurde oma maksumaailma päästma, võtan Indi bussilt, jäädvustan Kalevi teksti…

Homme, Tuglase ja Gorba sünnipäeval saab Richard 26aastaseks.

Minul on ikka dokud ja kirjad, ilu- ja ajakirjandus, piirid ja reeglid – mitte keegi ei saa enam minu loodud ja käitatud maailmas laiata – ei reptiilid ega nende puudlid, ei pätid ega prominendid, ei tšurkad ega tsõgad, ei sõbrad ega vaenlased, ei raha- ega vaimu-Mogrid. Mida näen, sellest laulan – nii et kogu mu elu on nagu üks üldine looming ja muinasjutt – mul on liikuv kaitse ja ma olen läbipaistev –  ja ma tänan ma tänan ma tänan…

 

https://www.youtube.com/watch?v=PPtdcm7B57M