2.märts

Mälu on ärkveloleku tunnus. Kes on ärkvel, pääseb paralleelilmadesse – kes on poolmeditatsioonis, ongi üleüldine pool… Pärast eilset Kalev Veskimäe seanssi – oh, kui kihvt inimene!!!!!!! – jälgisin teatud põhjustel mäluvoogusid ja sealseid märke – mul on esimese lapse sünd – sellele eelnev ja järgnev nii täpselt meeles, et võin seda sündimise sündmust ülipisiasjadeni täpselt kirjeldada. Aitäh. Olgu paralleelmaailmades õnne pälvida teenitu.

Valtu valimiskapis otsustasin lõpuks nii ratsionaalselt kui sisetunde järgi kindla peale minna. Ülisuur osa mu sõpruskonnast valis siin Lainet ja Yokot.  Rõivas tegi siin ja Toomas Kivimägi Pärnus rekordi. Me peame nüüd reformi kõrvale saama nii palju kedagisi tõelisi tegijasi, et  kesikud kestvalt opositsiooni jätta. Siinse nimekirja isiklikult sümpaatseim mu jaoks oli vabakate Artur. Ma pole kindel, kas nad sisse pääsevad… Nojaa, minusuguste ebakindlate tõttu äkki ei pääsegi.  Rohelised ja irl siinkandis olid kuidagi võrdselt leiged-oiged ja koitanud-naiivsed – ma väga vabandan, tunne selline. Ojuka-farsiga ma ühelgi tasandil kaasa ei lähe – mogride sigrimigri, kes nimetab minu sõpruskonda esoteerikute pundiks, krt. Siga ja kägu, pada ja katel ja tupsutadaa, ausõna.  Sotsidest Ivariga lähen iga ilmaga luurele. Kampaania ajal olid mulle ääretult sümpaatsed Indrek Saare raadiopihtimused. Aga mikser Ülle kaenlas, oimaivõi… Ma tahaksin väga näha Ivarit kestvalt põllumõnna tegijamehena, inimene, kellele lõpeks seal proovikabiinis oma hääle andsin, on olnud au- ja usaldusväärne igas oma ametis – eriti korrumpeerunud sitas nimega Eesti majandus… Minu lugupidamine, Urve!

Piret Viisimaa küsimuse peale kolme helge hetke kohta meenus esimesena eilehommikune rähn kuuse otsas, kes põristas kinnitust – Jorrrrrrrdan on sündimas! Teiseks meenus õhtul Margoti juurest tulles tee äärest lendu tõusnud kiivitaja. Kolmandaks kaks täies talvekarvas jänest, kes kinnitasid – suurim õnn on olla Kodus. Igas mõttes. Aitäh.

Edasi läks käest ära. Lootsin, et puristasin hommikuks eileõhtuse kaose ka välja. Aga pärast öist ülesalla leekimist on pind talla all ja ilmselt üsna kõrge palavik – mida ma maha ei võta.

Kui noorte juurest tulin, oli keegi suitsuga mu maja koridoris haisenud – valge filtriga koni oli pärast väravas. Oleks konteiner eelmise, mahapõletatu kohas, oleks seegi läind. Nii käiski siis. Kusti? Lenno? Mõni Soorudest? Jube rüve tunne oli. Helistasin Kustile – oligi tema – enam polnud rüve – ja suvise konteineripõlengu saladus oli ka lahendatud. No mis ma temaga teen? Saksa gümnaasium ostis mulle uue konteineri. Kusti nimetab Indit Adelheidiks. Ja üldse… vähemalt on nüüd selgus käes.

Eile õhtul Margoti juurde minnes unustasin hobuste joogivee jooksma – pani hommikuni. Mu enesega võidu. Umbes kümme ringi ladusin trepist ülesalla, mida ma pelleris tegin, ei taha mina kirjeldada ega keegi lugeda. Puhas nüüd siis. Pind tallas ja vetsupaber otsas. Hõissa. Aitäh.

Hommikul olid pooled hobused tallis lahti. Millest pole miskit – aga ikkagi… Indiisu kooli lohistatud, püüdsin välja mõelda, mida kõige rohkem jaksan. Tegelikult ei jaksa midagi. Aga tuli otsast jaksama hakata – boksid kõigepealt, enne kui nõrkus niidab – mu ustavad tüdrukud Namaste ja Nibiru kõndisid mul valvsalt kannul, toetasid ja patsutasid – see on nüüd sedapidi koht, kus pean tänulikult õhkama – oh, kuidas nad mind armastavad…

Ehkki mõtlesin ära öelda, vedasin end siiski Pedro ja Kennethi juurde lugu tegema – Maahommikuga rööbiti – ja väga hea sai. Kennethi tehtud leebe ürdisupp jäi sisse püsima ka. Õhtul õunaga nii hästi ei läinud. Müsli jällegi püsib… Pärast tantsisin Kehtna poe ees auto kõrval ühe loo saatel – tütre ämma polnud õnneks tööl 😀 Kodus kukkusin täiega ära. Jõudsin veel RAEKiga kohtumise leppida – aga siis tuli bläkaut.

Kui Indiga koju tulime, panin lambad kohe tuppa – ennast raputavad külmavärinad panevad ju arvama, et kõigil on külm – neli teksti oli töölaual lahti ja dialoogid ootasid… Appi, ma ei tohi ennast surnuks oksendada ega vaakumisse pasandada – mind on vaja!

Koostasin selili voodis olles Austraalia ja Pilleriinide, Kalevi ja veel ühe teksti. Reastasin kirjad – 11, nagu ikka – üks olulisem kui teine. Kirjutasin üles Margoti raamatupidamislikud käsud – homme teen ära… Õhtul võtsin kirjad vastu – veel kolm dokut, arvet… Oijoomajoo…

Ilmselt kukun kohe, kui arvuti sulen, kummuli. Ehk suudan hommikul kõik siia lauale rivistatu ära teha – ja mitte lollusi sooritada.

Jah, ma tean, miks viirus mu maha võttis.

Jah, ma tean, kuidas sellest üle saab.

Ei, ma ei tee päris nii, nagu peaks – ei joo pipraviina ega võta ühtki ravimit – teen siruli üle kere valutades nii palju kui suudan, homsed kohtumised tõstsin esmaspäevale – umbes tunniste seanssidega peaks kõik täna ettevalmistatu valmis olema.

Liigesed muide hakkasid hetkega valutama, kui laste isaga rääkisin. Pikalt. Väga olulistest asjadest. Kuna mul hakkas temast kahju – maailma kõige lollakam emots, raisk – hakkasin üleni valutama. Indi tegi mulle värksed rõõmsad patsid, määris kaela ja randmed, põlved ja selja hiina rohuga sisse. Ja ma parem ei mõtle homsele vihmasajule, mille kastmes ma kummimusina kinni jäävaid saapaid käru ees läbi kopli vean. Saan hakkama. Kui ei saa, on pizdets – aga abi vot ka ei palu. Polegi ju kusagilt. Kõigil on oma talud ja elud. Küll ma saan…

Oo imelisi aistinguid, kukun ümber.