Ma ei ole eluski ühtki filmi vaadates nii põhjalikku ja geenide aatomiteni raputavat vapustust saanud. Tõeline emotsionaalne miiniväli. Lähen kindlasti seda uuesti vaatama. Sest esmase põrutuse järel tahaks ka meisterliku käsikirja, suurepäraste näitlejatööde ja režii nüanssidesse süüvida. Kohutavalt võimas. Rõhk mõlemal sõnal. Ma ei teadnudki, et olen nii südameüdini siitmaatütar. Koos Valtu kooliõpetajatega nutta lörisedes ja pimesi kodu poole kobades sain aru.

„Kes nendest seal sinu isa oli?“ küsis Indira.

„Toru oled või – ma olen ju olemas – järelikult jäi minu isa sõjas ellu.“

„Aga miks sa siis sedasi nutad?“

„Sellepärast, et ma olen olemas.“

Aamen.