06. märts 2015
6.märts
Täieline üksteise kummi täis ladumise päev. Sissejuhatuseks imetlesin, kuidas Lilli ja Taavet õrnas ja muhedas koostöös Indiisut üles ajavad. Hobustele sooja vee ning puude-kassiliiva kandmise lõpetasin täpselt kell 9.10.11 😀 , kui Kuku üheksaste uudiste järel tuli mu nõiakööki… Vennaskonna Pilleriin. Enne, kui selle maikuu Eesti Naisele valmis sain kirjutada – südamesilm niiske ja hing hell, arvatagi – läbisin oma paratamatud kolm kirjade-telefonikõnede tundi. Praegu on nii. Aga see ei saa sedasi jääda. Rohkem kui dokude saatmine ja kirjavahetus, oli täna ilmselgelt tuntav energia üleslaadimine nii Margoti kui Kihnu Annelyga, nii Kristeli-Sirje kui medeküla Toomasega, nii Heiki kui Verneki, Ingelhinge kui ema-Ilvese, eilse tellimustöö subjekti kui homsete plaanide teekaaslastega. Häälestasime-meelestasime üksteist, nii et jäisevõitu õhk helendas ja jää klirises.
Indile kooli järele nohistades lobisesin papa Pargiwahiga – kui pärast tõusvas tuules ja kogunevas sajus bokse tegin, hobused ümber ringi lendamas – tormilinnud Soone moodi 😀 – meenus üks oraakli meeldetuletus: meil on iga päev vähemalt seitse täiesti vabalt valitavat võimalust surma saada.
Veerand tundi jutti tohutuid kiirendusi harrastav kari – Maruusja võttis teistest napilt rahulikumalt – jooksis minust paar korda enamvähem üle – õnneks kulbitas eideke pärast ainult paar korda mokka ega saanud mingeid tiirusid-pöörasid, võtsin tema kõhu ümbert kinni ja Niilus… jooksis veel mõned ringid 😀
Indi ronis mööda rulle, Mann kõrval – ja puid, sälud kannul. Hingetõmbehetkel, mida sõnasõbrad ühismeditatsiooniks võivad nimetada, seisin kummargil viimase kärutäie kohal, Mann toetas mulle koonu seljale ja läks lovesse – mina aga tõlkisin väiksele tütrele Nibirut. Ebakindluses tükati tigedana tunduv pube kompab piire ja määratleb oma kohta karjas.
Mis juhtub, kui bossile lohenägu teen? Ups! Emme Taja, anna tissi! Aga bossi varsale? Oi, kui vahvad udused-heinapebresed prillid sul on! Ei tahagi sulle lohe teha, las ma proovin su prille… Ups! Emme, anna tissi! Norin natukene õega… aia! Hammustan Manni – püüdlikult… mööda, sest tegelt on Mann kõige sehvem tädi. Jou, tädi Maruusja, ma võin sulle ka nägusid teha, päriselt ka… nämmnämmnämm. Ja teebki alandlikult taanduva varsa nägu, oma kohale tagasi 😀
Kuni hobustele vett viisin – panin nad juba kolmest tuppa, et nad täna üliavali taeva all tuule ja jäite kümblust ei peaks nautima – ja lambad tuppa lükkasin – lasi õnnelikku lapsepõlve veetev Indiisu lombijääl liugu ja laulis valjusti, hobunad ümber. Idee poolest oleksin võinud mõnevõrra ähmis olla – need Pargi-meenutatud seitse korda ja üldse. Aga ei olnud. Usaldasin. Jälgisin. Ja usaldasin veel rohkem.
Igas vestluses on vähemalt üks pärl. Eile pudenes Liisult karrikana kõrvale, et Mirje on Tori kasvanduses treener olnud. Ning ühtteist olulist maavanema taustaks. Seda on tähtjas teada, kui kohtingule lähen. Enne kui Outbacki poistega Tallinna Ülikooli Kehtna valda messile Maale elama esindama läheme. Täna ütles Kihnu-Annely – nojah, poliitik Akkermann 😀 – et talle on meelde jäänud üks Ellen Niidu väide: parimad mõtted tulevad, kui käed on soojas vees. Ja tema elutähtsad otsused tulidki laste marlimähkmeid pestes…
Minule tuli sellest lausest omakorda telg ja võti loole, millega veedan tänase päeva teise poole.
*
Vennaskond ja Tõnu Trubetsky:
Taevas sinetav ja hämar,
kuhugi on kadund kuu.
Sulalumine on tänav,
akna all on raagus puu.
Lume sisse pikad triibud,
teinud Sinu Soome kelk.
Nukralt seljatoele liibud,
silmis äraolev helk.
Pille-Riin, Pille-Riin,
kohtume me täna siin,
õhtusinas laternate all.
Pille-Riin, Pille-Riin,
lapsepõlv on möödas siin,
varakevadisel tänaval.
Sul on suvepäike põues,
kevadõhtu on Su vend.
Soovin, et siinsamas õues,
riietaksid lahti end.
Päästad mantli hõlmad valla,
kleidinööbid lahti eest.
Tulvaveega rentslist alla,
häbelikkus kaob Su seest.
…
Seisad lumes, nagu loodi,
tead, et tahan tulla ma.
Sinu tuppa, Sinu voodi,
Sinuga koos hullama.
Tänasest on saanud eile,
triibulisse patja pead surume,
ja tundub meile,
inimesed kõik on head.
…
Hommikuses päikses aga,
sinisilmad lahti teed.
Kuulatad, kuis akna taga,
rõõmsalt vulisevad veed.
Ära mulle silma tüki,
päikene, va pudrusilm.
Läbi väikse klaasitüki
roheline näib maailm.
Pille-Riin, Pille-Riin,
kohtume me täna siin,
õhtusinas laternate all.
Pille-Riin, Pille-Riin,
lapsepõlv on möödas siin,
varakevadisel tänaval.