7.märts

Vivaldi ja Vahur Kersna saatsid meid Indiga eile tuttu. Lõpetasin oma Pilleriinide-loo otsapidi tänases päevas, köögist kostva Remsu-saate vahe-Vivaldi ja Kersna-kultuse täidissaate paistel. Mu kauane teekaaslane ütleb enda kohta rahumeeli Legend. Ma siis ütlen enda kohta ka. Tsiteerides kolleeg-Legendi: ma tean, kes ma olen, miks ma sündisin, mis on mu ülesanded ja mis mul on siin elus veel teha on 😀 Selleks ei pea ajuvähist tervenema, et sedasi öelda ja teada. Tegelt peabki niimoodi olema.

Esimese tänase tunni täitsime Peipsi-Tartu-Aimuriga ja Ingliga, kes feissarisse ilmus. Hommikul oli meil Indiga taltsutusvõimlemine. Tirisime hobuste vanni kümmekond meetrit  – mis on võrreldes Lius sajameetristele vanniveeretamistega kurnjäu 😀 – voolikule lähemale, kerisime vooliku lahti – ja pesime vanni ära muidugi ka. Manni jaoks polnud rändav vann probla. Tibid suutsid ka Maruusjat veenda, et asi pole õige.

Niisiis viisin Taja vanni juurde jooma – Maruusja järgnes kohe. Õdede Nelsonite joomasaamine võttis naljaka veerandtunni. Istusime vanni juures ja julgustasime ja turvasime ja naersime, kui ennast ületanud neiukesed lõpuks teineteisele vett kaela puristasid ja õnnest õhetasid – meie võit 😀 Selgitasin Indile, et sellise veerandtunniga sisendas ta tibinatele, et ta on turvaline ja tark juht – ning see fakt tuleb talle aasta pärast Namaste seljas tuhat korda tänuga tagasi.

Vadistasime oma pool tundi Pargiga. Misjärel naerma ja nohisema aetuna Kalevi tekstisse püüdsin keskenduda. Outbacki poisid telekas ja tuhat virvendust kohaloleku tegelikkust testimas.

Kui Kalevi teksti ära hakkasin saatma, jõudis pärale ühe PilleRiini vastus mu eilevalminud tekstile. Ja ajas mu nutma. Peaaegu.  Sest see oli nuttes kirjutatud tänusõnum. Aitäh…

Viisin Indi Chevy-peni juurde lugema ja põikasin poodi nipetnäpet nodistama. Kui koju jõudsime, tulid üsna kohe ka Kessud – Kersti koos lapselaste ja 80+ naistearst Õiega. Panime koos sauna küdema, toidud ahju ja toorained kogu külluses oma kohtadele. Siis vedasid lapsed koos Kerstiga viharootsud higitelgi juurde lõkkehunnikusse, mamma Õie nuusutas keset õue kevadet ja mina tegin boksid.

Kui tüdrukud heinarullide otsa saabusid, hakkas muidugi kohe kauem aega minema – ja kui külalised tuppa kadusid, unustasin ennast sootuks. See va sootuks on üks hämmastav sõna. Rabast välja või soolisest kuuluvusest minema, kuidas ise tahate. Igatahes Kessu tuli mind miski aja pärast otsima – kas mul on ikka kõik hästi. Vot mul ongi siis kõik üleni ja uskumatult hästi, kui ma koos hobustega olen.

Avastasin Taja lakast kaks õunapuu vastu hõõrutud patsi, mis olid omavahel sõlmes. Mõtlesin, et homme tuleb auto talina-auks pesta, lakad korrastada… Ja kui siiapoole tagasi tulin, olin patsi sügavas meditatsis heljudes lahti harutanud. Ja teada saanud, et Kessu uus peatne lapselaps tuleb poiss. Taja oli samuti sügavas loves. Vahtisime siinpool kohtudes teineteisele otsa – sa ka siin, see on küll tore – ja möödunud oli pea pool tundi. Päeva õndsaim.

Leppisime Õiega – pärast seda, kui olime sünnitustest, hinge tulemisest ja minemisest, hiljutistest ja eluaegsetest kogemustest lobisenud, jõudsime asjani. Tuleval talvel, kui mu Tori-saaga koos, kirjutame Õiega raamatu. Halleluuja. Päriselt ka. üliväga halleluuja.

Mina jõudsin koju hulk aega pärast Kessusid, arvan ma. Umbes praegu, kolm-neli tundi pärast nende lahkumist. Sellepärast, et ma sattusin nende teeleasudes iseenda juurde külla. Indi joonistas Chevyst inspireerituna toatäie koeri. Mina panin asju oma kohtadele. Palju asju. Palju rohkem kui Kessuga kaasas olnud kottides olla sai. Igale poole hõljus midagi, nagu ingli puudutus. Haldjate kuninganna käeviibe. See käeviibe tuletas minu suurele nukutoale meelde, et siin mängivad tüdrukud. Elegantne küllus, mis majja tekkis, oli sügavalt naiselik ja leebe. See koosnes vannituppa lipsanud šampoonist ja pesupulbrist, köögikappidesse libisenud teest-kohvist-rohelisest-kohukestest. Ja kui kallid külalised teele asusid, jooksis Kessu muretute – nüüd juba mudaste 😀 – dresside vihinal korra veel majja, kaasas kaks suurt kotti, mille kohta ta vabandas, et need on üsna pikalt tal autos kaasa sõitnud. Üks sõbratar jagas üleliigset ja nende naiselikumate vormidega perele väikesed asjad jagunesid omakorda meile. Selles varamus, kuhu kaevusin pärast kodule kerge rahustava pai tegemist, oli noobleid kaubamärke ja hõrku aroomi, ridiküle ja ehteid, salle ja rätikuid. Kõik asetus täpselt ja sobivalt meie kodus oma kohtadele ja lisas selle Miski, millesse ma ise ei investeeri – aga mis on nii kangesti hea ja ilus. Uus mahukas kott, mille sees on kosmeetikakott, fotoka ja prillide toosid, värske rahakott – mitte iial ei oleks ma ise midagi sellist ostnud. Aga seda oli igas mõttes nii väga vaja. Nii palju erilist. Mida me Indiga oleme mõistagi väärt.

Ma tean seda tunnet, mis ajendab niimoodi jagama ja haldjate kuninganna käeviibet sooritama. Teatud moel ja tasandil teen ju ise ka alailma selliseid asju. Kuna minuga ei tehta, siis tuterdasingi pärast saunaskäiku oma kodus nagu külaline – oi kui kena ja soe, valge ja naiselik teil siin on…

See juhtub siis, kui sul on sõber, nagu taevase loto peavõit. Ta tuleb, käed kotte täis ning esmapilgul on see lihtsalt külakost. Tegelikult midagi totaalselt üles laadivat ja käivitavat.

Eelmisel aastal täpselt samal ajal alustasime Kessu, Tiidu, Sandra ja Ronaldiga allee korrastamist – mispeale saabusid metsataat ja Karla ja tegid töö lõpuni – Kolga Krista tuli kahte utte ostma, aga viis oma karja neli – öösel pärast Kessude käiku sünnitas Bella seitse kutsikat, neist kuus poisid 😀 – ja kõik läks uuel tasandil käima.

Kerstil ongi omadus tasandit muuta. Rõõmsa ja natuke hajameelse puhanguna.

Kui Lius elasime, tõi ta mulle just vajalikul hetkel tasuvat tööd.

Niitis koos minu ja kadunud pastor Raavega vikatiga.

Kutsus mind pidudele, kus võisin tutvuda nendega, kellega üldse ei taha – aga see-eest on tema praegustel pidudel just need, kellega sõbrustada tahan.

Kui siia kolisime, finantseeris kihnu maalammaste põhikarja.

Allee-talgutega tõstis jumalikku vibratsiooni.

Ja kes mulle Paavot – ja seeläbi Liiat-Jürit tutvustas, ah?

Ma tean, et olen päris paljude inimeste eludes samalaadne katalüsaator ja müstiline Miski.

Ent Kessu – tema soovitusel toimunud Kuremäe palverännak, teemad ja probleemilahendused, töö ja tasu – paneb mind ikkagi ammulisui imetlema. Kuidas nii saab…

Kuidas poetab üks väike nooruslik ja lennukas naisetükk igasse tuppa just seda, mis tekitab külluse ja õnne hõngu.

Kuidas ta mu uue toa vana voodimadratsi paljastab ja teatab, et uus tuleb tuua. Selja pärast. Eneseväärikuse heaks. Ja vastuvaidlemist ei ole ega tule.

Sest Jumal tahab.

Seda ei juhtuks mistahes mehe siin-tilbendades. Meenutasime tüdrukutega igaüks oma sõltuvaid-sõltlasi mehelaadseid tooteid, kes jauravad õhtuti haiguslaadses joobes, tühjendavad kontosid, peavad end ebaadekvaatselt tegijateks – ja ajavad naised jooma-hulluks-deprekasse. Nagu on juhtunud ühega mu ämmadest, tuhandete meeste eest ära tarbijate ja samasse lainesse kukkujatega. See üks ämm on mul täna miskipärast üldse sageli meeles – telekas on praegu Nicole Kidmaniga Grace Kelly – tolle ämmaga käisin Monacos ja… hihii, las ta olla 😀

Kessu uuris täna asjalikult minu uue toa pärisminuvoodi madratsit. Ei meeldinud. Eriti mitte see, et kaks on. Jajaa, ma tean, et see ei loo abielu, kui voodis on kaks madratsit. Aga.

Ja haldjate kuninganna teatas, et mulle on vaja uus suur kõva ja korralik madrats osta.

Ee… mnjaa… nojaa…

Hommikul ootab mind Austraalia – kirjutan loo ära. Saadan Eesti Naisele kaks ülevaadatud lugu koos piltidega – ja olengi juunis. Õieti juuliski. Saadan Naistele ühe – mis just Kalevilt kenade sõnade kastmes naases – võib-olla ka Pargi oma, kui ta omadega valmis saab – oraakel süveneb, oi kuidas süveneb! Peseme Indiga auto ja läheme Tallinnasse. Kristeli ja Ivariga Noorkuu kontserdile. Ja Ingliga Ellenile laulma. Sest Ingel on homme, naistepäeval otsustanud laulda. Saagu nii!

Aitäh… nii vägavägaväga aitäh.