8.-11.märts

Hingerahu tuli Indiast ja sitalabidast. Nagu ikka. Täna hommikul kell viis arvudinasse imbudes sain ridamisi kolm kirja, mis niitsid. Nagu loogu. Kõik korraga selleks, et ikka kindlasti aru saaksin, mis värk. Esimene litakas mehelt, kes minu suhtes asjatuid lootusi küpsetas. Teine tou ülekullatud lineaarilt, kes vaatamata enesekesksusele ei näe, et ta kullatud on. Kolmas koslep bürokraatiamasinast – rahavoog jäi seniks servi seisma, kuni aru saan, mis värk. Sain. Pärast õhu ahmimist ja hommiku ärapudistamist liinil swed-pindi-projektirahvas-pindi-dokud-raamatupidamine-pindi helistasin ühe oma kirjatöö subjektile. Ta oli Indias – ja ehkki rääkisime lühidalt ja konkreetselt, ütles ta just selle lause, mis laperdava pendli maha rahustas. Paari tunni pärast helistanud Moxa Vürst viimistles tasakaalu taastumise. Nii et pärastlõunal bokse tehes sain juba väga täpselt aru, miks ja mida Jumal selleks teeb, et meid meie enda eest kaitsta. Jagasin avastust Margotiga – kellega meie praegused protsessid täielises resonantsis võnguvad. Ja täna, kass Franzu ja Tony sünipäeval, surusin õhtuks endast ka need tekstid välja, mis pidid hommikul tehtud saama.

Kui naistepäeva-hommikul Indile päevaplaanid teatasin – kirjutan, teen boksid, näo pähe ja talinasse noorkuusitama, itsitas tütar – see on meie nii tavaline päevakava, et pole nagu mõtet rääkidagi. Hobuste õue laskmise ja lammaste emmemäämise järel puukuuris korve täites ütlesin metsarahvale per telefon, et mina olen Saara ja Aabram kaks ühes. Ja nii ongi.

Arvutist vaatas vastu Kessu-vastuskiri mu kogu-hingest-tänule:

Oi kui ilusasti kirjutatud musirull! Aitähh sulle ja su imelisele olemusele! Teist sinusugust lihtsalt pole! Minusuguseid võib veel leiduda aga Sina???? See on uskumatu Elujõud ja Energia! Õie küsis eile tagasiteel, kus ja millal kohtusite ja mäletan seda väga hästi! Meil oli mõlemal meeste kriis, aga mina soovisin kirjutada majanduse kriisist, mille tõttu läbi Oliveri sind otsisisn. Nii, me kokku saimegi, elu muutuste teel! Ja see on tore, mis sest, et mind selle eest vahetevahel noritakse. Minu elus ongi teistsugused inimesed, “Jumala lapsed”, kes ei lepi kunagi siinse Maailmaga! Taevariik on nende päralt!

*

Vastasin: Sina tulid minu juurde otse ayurveda-restardilt – ja tegelikult oleme üsna samasugused, nagu siis – kõrge lennukaarega ka siis, kui lapse kassast toiduraha käime laenamas 😀

Olen mustreid muutes kvanthüpanud, aga sendist sendini isemoodi-külluse telg on nihutamata.

Ju vist just täpselt sellepärast,et Jumala Lapased elavad nii, nagu siin maa peal olekski taevariik. Ja ta on ju tegelikult ka. Elujõud ja energia ei lase seda ära sodida.

Eile rääkisime Sinuga ka neist norijatest – mida armetum-katkisem-jõuetum, seda norijam nii presidendi kui Jumala enese kallal – norijad ei söanda iseendalt kunagi isegi mitte küsida, kes ma selline üldse olen ja miks mina siin planeedil söön ja situn.

Meid võõrastavad kõige lähedasemad – ja armastavad omasugused, kes taevaste saadikutena sarnase vibratsiooni peale laivi lendavad – Omad. Meil ei õnnestu endaväärseid paarilisi leida ega oma järeltulijaid sama tegusateks-pühendunuteks issanda käsu täitjateks laadida. Aga üksteist mõistame ja toetame iga ilmaga.

Ja see on kõige tähtsam.

Tänu meiesuguste võrgustikule elu siin Maa peal vastu kõigi loodus- ja füüsikaseadusi püsibki!

Kallikallikalli

*

Naistepäeva hobuemmemise järel tuli d Anne ja pomelo – jagasime äkaseid kallistusi, pomelo kangutas lahti juba Lagedi-Tini hoopis esmaspäeva õhtul. Seega olen Annele ühe pomelo-õhtu sees. Aga naistepäeval tuli Tallinn – Päikeselaagri heaks korraldatud kontserdile läksime – meid võtsid vastu Ivari ja Kristel, kuna kaunitar jäi intekat andma, eskortis sõber – kes saab homme 50! – meid saali, teises käevangus punases kleidis emand. Indile sain alles hiljem öelda, et see oli sotsiaalmõnna Helmen 😀  Noorkuu kontsert oli vägavägaväga hea – sama üllatuslik kui mu papa galal, maiuspalaks La camissa negra. Ja magustoiduks kohtusin projektikuningannast klassiõe Estaga.

Järgnes jalutuskäik Elleni tibide – lisaks Inglile ka Liispet – ja tšeburekkidega. Kuna ma eksisin selgest hajameelsusest Rävala parklast välja sõites ära, sõitsime katusele välja. Palju tähti. Ja hingetõmbehetk parkla katusel – meie ju 😀

Hilisõhtul ostsin Rapla Maximast hobunatele porksi ning kodus kõndisime autost tütrega mõlemad sirgelt voodisse. Esmaspäevahommik algas Elega. Temaga töist juttu üha kõrgemale mäkke ajades sain aru, miks Radari juubeli ajal temaga lugu tegema sattusin, miks ta siia mu lastega Estonia järve äärde jalgpalli tuli mängima…

Kehtna klubis kogunes messi Maale elama arutelule hulk naisi, kellega leppisime kokku, millised ettevõtted, tõmbenumbrid, flaierid, esindajad, ruumikasutus… Sealt edasi vajutasin Margoti juurde guttenbergima – skännisin ühe unikaalse hällitrükise, et see papa Kallastele tagasi viia.

Haldjate tahtel vahepeal kodus telefoni järel käies vastasin kirjad, vestlesin panga ja ehitusproffidega – kui täiesti ootamatult ilmusid noored. Meil oli üksteisele mitmeid elu edasiviivaid uudiseid. Ja mina lendasin RAEKi Janeki juurde, panka… Arutades ettevõtluse arendamise keskuses, kui oluline on valmis projektid proffidele ette näidata, oma eksklusiivne nišš peensusteni viimistleda… helistati ujulast.

Prillid. Jälle kadunud. Indi unustas need kappi ja paari tunni pärast neid seal enam polnud. Kui tavaliselt on need välja ilmunud, siis tänaseks veel pole. Näis…

Kodus korjasid tüdrukud kõikjalt aiast ja hoovist soojustusvilla tupsud kokku, Mihkel parandas pärrkärri kogu juhtmestiku ja minul olid – üllaülla – boksid – ent tõepoolest, nendeta ei kujutaks ma päriselt ette, kuidas puhastuda-süstematiseeruda-harmooniasse tagasi hingata.

Tööd pikendasid talvekarvaste külgede-turjade nina alla toppijad – ka täna keerlesid hobunad ümber minu ja sättisid kõige sügelevamaid kohti mu küünte ette. Kratskrats, kallikalli, musimusi. Rituaal selline.

Tinid saabusid pagassitäie koeratoiduga liikudele – nad ostsid kaks poni. Vatrasime tallis ja itsitasime lambaaediku ääres pontsude üle. Kui kitarritunnist – seekord Ferali vahiputkas – saabus Ingrid, praadisin kaks pannitäit Kessu-toodud räimesid, sõime rullpiiksviiksi ja lahkasime pomelo. Nii hea oli põhjalikult ja asjalikult kõigestkõigestkõigest rääkida – kaasaarvatud talli ja maneeži põhja kaldenurk, et vihmavesi ja kusi kahjutult minema voolaks. Täna saatis Paavo mulle püramiidikujulise suurtelgi plaani, materjalide arvutused – ja see oli midagi erakordselt kihvti. Aitähaitähaitäh!

Sõin end koos köögitäie südamesõpradega sõna otseses mõttes silmili – ja tänu ääretult positiivsele dopingule olin teisipäeval neljast töös ja hoos. Kus siis mujal. Lõpetasin Austraalia-teksti, viimistlesin Pilleriinid, kohendasin oraakel Pargi, kes võttis oma võimalust ajakirjapinda sõnumi paljundamiseks pruukida, äärmiselt tõsiselt. Tõmbasin alla Ele-saadetud maailma-revolutsiooni blanketid ning jõudsin enne Pärnusse-sõitu boksidki korda joosta.

Suutmise nipp on selles, et tuleb end usaldavalt Kõigevägevama tööriistana tema kätesse kinkida – iga hingetõmbega – märke märgates ja voolamises reastuvad tööd ja sooritused. Niipea, kui mingigi ebakõla tekib – märgakem märki. Olgu see ämbriga koperdamine, vee voolama unustamine või ühe olulise puuduva doku tekitamine, mis võtab nädala, ehkki oli vaja eile. Saab valmis õigel ajal – kui järgnevad voogamised ja külluse seemned enda jaoks klaarunud on.

Enne Peeter Paani etendust, kuhu sedapuhku mind Endla ise – aiman, et Oleg Titovi soovil – kutsus – jõudsime Indiga supiköögist läbi. Faktiliselt sellepärast, et Indil polnud sobivaid jalanõusid. Tegelikult selleks, et püüda koos Raja elutöö päästa. Täna õhtul, enne väimehe saabumist tootmisnõupidamisele jõudsin Raissale lubatud töö valmis ka – tahe ja kohusetunne oli nii suur, et murdis läbi kohutava väsimuse, mille tingis hommikune energiakadu hoolikalt torgitud aukude kaudu. On üks lustakas ürgne-instinktiivne ülijõuline aukudetorkimise instinkt ja oskus, millega need, kes lisaväärtust ei tooda, kosmosest energiat ei ammuta ja üksnes võtmisele on timmitud, suudavad miljoneid aastaid vegeteerides-parasiteerides emaorganisme uuristada ja õõnestada. Seda teades on kuidagi ertiti totter näha ennast peremeesorganismina kasutatavat. Nojaa, teadvustamine on juba pool võitu iseenda üle, kes on harjunud ärateenimise-väärimise nimel aina süüdi-võlgu olema ja end mitte lüpsta laskma, vaid ka ise lüpsma. Mida enam auklikud mõtted ja mõtted aukude ümber kuplis keerlevad, seda enam nad alateadlikku vampiiri toidavad. Praegu ju ka 😀 Aitab küll, ausõna…

Jõudsime Indiga  pärast Peeter Paani – selge, et meeldis – papa Kallaste juurde koos kraave tühjendava sibiauto ja Põlva traktoripargiga. Hindasin ühe tema märadest paari tunni pärast poegivaks – keskendunud hingamine, äraolev pilk, kõhu asend ja lihaste toonus – eelmisel päeval sündinud särtsaka-sireda sitikmusta täkupoisi nimeks panime Indiga Cumulus. Tütar tahtis Credo panna – aga selle nimega sugutäkk on Eestis juba olemas. Seega hea ilma pilv Cumulus – olgu sul õnne, väike suur vigur.

Heli Künnapase sünnipäev kujunes tegelikult samuti tööks – uuemad elumuutused lubasid loo luua. Valmis – ja see on tänase päeva emotsionaalset-teisedimensioonilist rallit arvestades vist tõesti juba midagi imede valdkonnast. Mida on täheldanud Päikeselaagri kontserdi eel tehtud pilti analüüsivad sõbrad. Mis ebamaine sära see seal silmades on. Usk imedesse. Ja elamine nii, nagu maa peal oleks paradiis. Siis ongi. Siis juhtuvadki imed.

Või jäävad juhtumata. Kuna töid sai kahe asemel tehtud viis, jõudsin koju alles tiba enne seitset. Nii hobu- kui lambakoplis kössitasid külmetavad rändajad pimedas tuules. Vabandasin. Talitasin. Jutustasin kõigile loomadele, mida päev otsa tegin. Lõpeks oli neil kõigil kõik korras. Nõud ja pliit said pestud, ahjud köetud, pissipott tühjendatud ja üldse – tund intensiivset paitegemist kodule – ja oligi rahu maa peal. Ma tean ju nagunii, et kõiges ja alati saab loota ainult ja ainult ja ainult endale.

Neli tundi diivanil ja kolm voodis tegid imet – suutsin kogu hommikul postkastist massiivse pasaneevana ja takistusterajana pealevoolava kaose klattida-settida-sättida ilma, et oleksin tasakaalust välja eksinud. Peaaegu.

Swed-müügineiu-Pindi – ja selle parkuuri järel lõpuks Indias rändav Kalev oma harmooniat taastava lausega. Ja kõik otsast peale. On selliseid päevi. Elega leppisime kokku, et pärast Kristeliga nõupidu kohtume reedel Rottermannis ka temaga – nii palju siis kolmepäevasest Brandoni Rännakust, millest jäi järele kolm tundi…

Heli ja Raissa tekstid sain täna valmis. Peeter Paani retsensioon tuleb homme hommikul. Eilne vestlus papa Kallastega läheb arhiivi homme ennelõunal. Maale elama mess on õnneks alles aprilli alguses, Maamess, kuhu esinema lähen, aprilli keskel Tartus ja Türi lillelaat mai keskel. Ma jõuan. nende messide toimumise ajaks on palju head ja õiglast, puhast ja ilusat, loovat ja taset tõstvat juhtunud. Aitäh.

Vestlus Moxa-vürstiga otsustas hommeõhtused plaanid – sauna kütame ja massaaži saame Indiga. Mälupulgatäis üleeilset tööd, mida Pilvede all niperdada ja arhiveerida lootsin, jääb teisehomme peale – ei näinud ma pilvede allagi, tootmisnõupidamine oli. Reede õhtul lähen tänu Vackermanni-selli südametunnistusele koputamisele ilmselt seltsimajja ööülikooli. Marjustin. Üks paremaid mu ülikooliaegseid õppejõudusid.

Laupäeval tuleb paar tööpartnerit oma lapsi Mannitama ja üksiti tootmisnõupidamisele. Nagu öeldud – kolmest Brandoni-päevast jäi kolm tundi. First things first. Ma kannatan kõik ära ja saan kõigega hakkama. Sest eesmärk on õilis ja kannatustele järgneb tohutu kergendus, vabanemine ja lahtihüpe. Aitäh!