14.-16.märts

Kauges küüüülaaaaas, vanaema juuuuureeeeees… Minu poeg oskab selle laulu sõnu ja akorde ja kidra saatekäike! Ja lisaks sellele korraldas ta esmaspäevahommikuse ümbermaailmareisi väikesele õele – esitas kohanimesid, millest enam kui pooltes ma käinud olen. Uhtnast Brasiiliani. Sain aru mitut asja – olen nii vana kui Maa, sest olen jõudnud nii palju rännata. Ja olen väiksem kui mu lapsed, kes oskavad uuemaid laule. Tuleb järele õppida!

Reedest saadik keerlevad mu ümber kirjud liblikad. Reedel alanud Brandoni kolmepäevasest rännakust saingi osa täpselt kolm tundi – ja Londoni-nädala ütlesin ära. Rõõmuga, mitte ilmajäämistundega, sest tähtsusjärjekorrad on paigas ja maailm toimub, tekitades igapäevast illusiooni, et olen asendamatu.

Pühapäevahommikul tegid lapsed omal algatusel esmakordselt hommikuse talituse – mul oli järjekordse urtikaria-sööstu kõrghommik, silmad kinni ja nõna villikobrutusest maani, nii et nad oletasid, et ehmatan villastel prouadel talled kolm nädalat enne aega tagant ära 😀

Kuna jootmisvoolik oli jääs, kogesin paar tundi hiljem hobuseid jootma ähkides ja ägades, kui kuninglikud ja kõrged olendid nad ikka on. Tänulikkus on kõrge ja kuninglik. Hobunad jälgisid, kuidas voolikust jää liikvele ajan ja koos minuga Vesi saabub. Eranditult iga molu andis mulle enne joomahakkamist musi…

Reedel juba keskpäeval talinast koju kaapides nähtud põllutäis luiki tee-ehituse ääres kinnitas, et sain märkidest õigesti aru: kodu kutsub! Kolm  tundi Brandoniga – see oli  kolm hõrku meditatsiooni oma sise-usteni jõudmiseks, tõedetektori leidmiseks ja märkide võtme otsimiseks –  millest ta aga miskipärast  järjest välja tagasi tiris. Eks ma saan aru küll, et neid meditatsioonilaineid kolmeks päevaks jätkuks ning et rännakulised ise õpetajateks õpiksid, oli sellist metoodikat vaja.

Tagasi siiapoole käratamise järel kuuldusid lavalt heas esituses ja emotsionaalselt laetult needsamad lood ja näited, etendus ja töövõtted, mida juba temaga lugu tehes nägesin-kogesin, samad näited olid ka laupäevases Pulleritsu-loos Postimehes – võimas, lugupidamisväärne – aga mitte minu ala. Jah, Joonas on ilmselt pettunud, et lasin oma enese Teel ja Tööl kingituse ära pudistada. Jah, ma võiksin kõiki rännaku astmeid läbides tema meeskonna tuuliks löönida. Ent ma sain Kingituse vägagi kätte – kõiki järgnevate päevade nägemisi-tegemisi olen teistmoodi tundlikuna tajunud – ja selle eest väga tänulik.

Võib öelda, et kui Brandoni pidevad tagasitõmbamised ärritavad, siis järelikult olen ülitundlik ja kärsitu – kui juba Sisse olen läinud, ei taha üha tagasi rännakujuhi etendust kui ülimalt professionaalset ja viimistletud eksklusiivtoodet nautima tulla. Aga nii on. Loomad õpetasid. Aitäh.

Londoni-treti ütlesin ära sellepärast, et siis on mul kodus kuuvanused kutsikad, koplitäis tallesid, Niilus ilmselt veel sündimata – ning näidendi proovid algavad 1.juunist.

Mu virukeskuse kingipakis oli üks ülioluline vestlus, üks jahmatav suudlus, üks südamesirutus ehmunud tähepoisiga. Külluslik!

Kristelil oli Ivari juubelipidustuste vaheline hullupäev, minul koduteel hambus hurmav Arizona burks. Leppisime telefonitsi kokku, et Ele tuleb pühapäeval hoopis siia, mitte ma ei jää teda talinatesse ootama. Koduteel vestlesin Egoni, Pindi ja Paavoga ja kõik nad mu tegeliku Rännaku raames siia tormijooksu korraldasidki 😀

Reedel ei saanud ma Kodus enne südaööd kanni mahagi – jooksime Indiga lahkuvast aidast vilja sadularuumi, vedasime ülevalt alla pudenenud vihalehed-oksad lammastele, tarisime soga ja surnud kardulase pinnasetäiteks. Enne pojale bussivastu litsumist kangutasime tekid-madratsid telki. Kui poja tuli, vedasid nad Retiga surnt sauna seinavahe saepuru talli, ladusid uskumatult õnnestavalt hea ja rohke tallimaterjali staaplisse ja kõlbmatu küttehunnikusse. Mul on olemas vähemalt järgmise, kui mitte kahe talve küte. Aitäh.

Tänu sellele, et olen Kodus, ei teki kaost – enamvähem õnnestub igas lammutamise ja ehitamise järgus korrektsust ja tasakaalu säilitada – aga selleks tuleb üliintensiivsetel hetkedel olla Kodus. Igas mõttes.

Õhtusöök tuli koos trügimisega diivanil – poja tahtis mulle kaissu, tütar oli armukade. Ai. Ja hommik pärast unetuna ringi sügelemist saabus lokkava urtikariaga – järjekordne tolmav rull, tselluloos, lubi, päike, tuul – ja veel heinatolmu, blinn.

Laupäevahommikul vedasime lastega Mihklile laudise koormasse. Pidasin Metsataadiga tootmisnõupidamise – mu 22 kilo lõngasid on Kabalas valmis, Raja Peetrilt pargitud lambanahad ära toodud,  Soone hoovis kõrgub vägev saagimist ootav materjalihunnik…

Postkasti sopsasid ühe korraga mittepõllunduslike investide eelnõu mee-Enelt – täna saatis Timmi sama järele, kusjuures ehkki Ivari ütles, et lükati edasi, on Timmi kirjas ikkagi 30.märts. Sitta kah.  Saame hakkama. Ja kodulaen Õnne 13-lt! Kuna mu 3 stsenaristihooaega olid hiljuti korduses, tuli honorar, millega tasusin kodulaenu ja koolivaheaja lisakulud ja noorte kütuse ja muud ja määd.

Laupäeval põikas põhjalikult läbi Pindi Siimu pere – kaunis kaasa ja vahva tütar teel päritolukülla Lausse puid tegema, autosse arreteeritud preili amstaf-kutsikas – ja isand Simsonil üllatavalt ruttu ja rahulikult selge pilt sellest, et seda, mida ta näeb, pole – ja see, mida ta veel ei näe, kohe on 😀 😀 😀

Kohe seejärel laekus Expolio Egon pojaga – just siis, kui olime Mihkli ja temaga koos aru saanud, et praegu plaanitud platsile maneeži põhja tehes tuleks kapitaalne tordivorm ümber teha, et see laiali ei vajuks – saabus viiking Paavo tuhandete lahendustega. Veerand tunniga tõstis konstrui-guru mu maneeži lahkunud sauna taha, joonistas ta otsustavalt ringikujuliseks – Soone Saara Tsirkus! 😀 – ja praegu täidetud platsile tuleb minu musta sõstra, astelpaju ja veel mõne tähtsa taime lava. Hõissa.

Kui rahvaste ränne lõppes, algas midagi uskumatut – kardetud katuse mahavõtt kestis kaks tundi, kogu katusest katki läks üksainus tahvel. Reti-Aleksander alt ja Mihkel ülevalt võtsid katuse maha  nii siuhviuh, et hobunad ei jõudnud kartma hakatagi 😀

Mina tegin boksid – ööheinteks avatud järgmine tolmav rull kujundas öö, mil iga näopuudutus purustas tuhat tillukest villi, lõikasin  küüned maha ja palvetasin. Ja leppisin Keava Siimuga kokku, et tema teeb mu selle aasta heinad. Ma mõistan ja muigan, naeran ja ootan teatud piirini, kuni mast-maas-mees veebruaris mu koplit lõhub, aega raiskab ja lõpuks tulles käitub, nagu oleks totaalse teene teinud – aga hävitatud pinnas, nõgeslööve ja kõige raiskamine mu tulevikuplaanidesse ei kuulu. Aitäh.

Nüüd, kus telefoni tekkis uus Siim, senine Ahju Siim – kes püramiidis olnud ahju maha võttis, kividele kohe järele pidi tulema – ja need lõpeks sinna jättiski – ei võta toru. Üks Siim korraga. Donnade müsteerium kordub Siimudega – ka Donnasid on saanud mu pleilistis olla üks või ei ühtki, mitte kunagi kaht korraga – hobu-Donna, peni-Donna, lammas-Donna – ja lõpeks ei ühtki…

Tegime laupäeval selle kevade esimese grilli – talvine sogamöga sai tänu sellele grillvannist ära põletatud – kütsin noortele sauna, kuni nad kümblesid, küpsetasin koogi. Ja hilisõhtul, kui Aleksanni sirgelt voodisse räntsatas, vaatasime Indiga Vaprakese pisarapigistajat ja ma lugesin Postimehest  Brandoni lugu ning tänasin kogu südamest, et olen sajakordselt tegusatel rännakutel siin, mitte eikuskil.

Pühapäevahommik algas Karlaga – nõustus kolmapäevast reedeni siin saagima ja müttama, et mu reedesed talgud õnnestuksid. Metsataadiga arendasime logistika-plaane. Karekas saabub reedel õhtuse rongiga siis, kui talgud peetud, higitelgi kivid köetud – siis saabub tseremooniameister üleni valges – härrased elukunstnikud kohe oskavad 😀

Pühapäeva hommikul pool, täna teine pool väga tähtsat ja mõnusat tekst arvutti – ja eile tegin boksid siis, kui lapsed juba koos mu lapselapse ja Elega koplis taksituste jaoks kuhjuvad rehvid teise kohta toimetasid. Indi selgitas Elele, mis ja miks on higitelk. Aleksander sai ülisiva üle ei-mehe-esmareaktsioonist ja toimis tõhusalt. Kui noored olid siin auto pesnud ja koos Hannaga koju sõitnud, saabus hea vaakum. Ele mediteeris keset hobunaid üle tunni vaikuseaega, kuni ööheinad talli nohistasin, kõiki molusid kallistasin, nendega rääkisin, Taja palvel tema tagajalgu masseerisin.

Ja siis saabus Koer.

Jõime Elega just päevalõpetuse teed, kui lapsed ilmusid koos võõra, hundimõõtu segaverelise emase peniga. Sõbralik ja ähmis, näljane ja rõõmus, et tuppa lasti. Panin hobud-lambad sisse ja Bella kinni – sellel on eilehommikusest võidukast lahingust järjekordse tuhkruga nagunii nina totaalselt lõhki – tiine daami nina läbistavad kaks tuhkrukihva kraavi, fuih.

Kappasin Meelika juurde küsima, kelle lita meile saabus.

Anne sai Fedja naise käest Sõmera Reeda numbri. Nende oma jah. Nimi Mausi.

Ele sõitis rõõmsa ja õhetavana Talinasse. Meie laste ja Mausiga, kelle pidin autosse tõstma – nagu meie enese kollaBella, ei ole ka tema autosõber – Saunakülla. Esmalt küsisin Fedjalt veelkord teed. Seejärel kohtasin õige talu ees Virgot ja tema kaasat. Tutvusin nendega mullu Joonase trakatsit allikasse uputades 😀 Virgo tuli John Deerega appi. Nüüd viisin mina talle peni. Ja kui mul tekib tungiv soov oma koppel konkreetse ja heatujulise mehe abiga ära siluda, kutsun tema. Seniselt heinamehelt on vaid üks palve ja soov – 15 valgehallitusest lokkavat, näiliselt enamvähem rulli paluks lambakopli juurest ära viia. Aitäh.

Koduteel jooksid kolm kitse siinsamas mäel meie auto eest läbi. Jäime seisma ja vaatasime tõtt. Kui liikuma hakkasime, jooksid kitsed uuesti meie eest läbi. Kolm tola põllul, kolm autos, võttis poja teema kokku 😀

Üks väikestest õnnestavatest imedest.

Pühapäevaõhtul tuli pannitäis peekonit ja muna pliidil ja pannitäis saiakesi ahjus. Superstaari kutivooru vaatamisega me kuigi kaugele ei jõudnud 😀

Täna hommikul sai Päevaraamatu sissekanne mu tegelikust Rännakust kirja. Õhtul saadan vahepeal tekitatud failihunniku põllumõnnasse. Pärast lõunat tegelen peatse meetme eelarve, projekti ja managemendiga. Nüüd teeme pojaga Feralile koorma, mille juurde paneme boileri, mis sõidab Tartusse – ja vetsupoti kaane, mis jäi eile maha, kui pott ise Maxima kõrvale uude koju sõitis 😀

FB jagab soovitusi kasutada urtikaria vastu nii sees- kui välispidiselt soodat, leevenduseks piparmünti ja raviks keemiat. Mul on mulliümbriku faas möödas – nüüd on surnud liivapaberi periood – ja edasi tuleb paranemine.

Lubasin ju, et reedeseks tseremooniaks ja laupäevaseks sünnipäevaks olen korras. Ja olengi. Votsiukemees…