1.november

Eile õhtul ilmus välja hulk ammu kadunud inimesi. Huvitavad vestlused kujunesid.

Täna on kõigi pühakute päev. Aitäh kõige hea eest neile kõigile.

Hommikul olid pühakud mu vastu lahked – ärkasime Minniga teineteise kaisus, tegime hommikuse talituse, sõitsime lasteaeda, misjärel koristasin koos pühakutega tööriista- ja söödaruumi – meil on seal tuhkrupesa, sellest see tiukrute kümme neegrit kadumise mäng.

Ja sellest moraal – kontrolli VÄHEMALT kord nädalas iga maja iga ruumi – et viljakotid poleks liibalaaba ega moodustaks tõhupesa näiteks…

Saatsin Reti kõige parema ootuste ja tunnetega koos pühakutega töövestlusele. Hoidke nüüd teda oma tiiva all ja oldagu meie vastu armulised…

Kirjutasin Lilian Kiuru ja Olev Poolametsa lugu – kui seks siis seks, sama teema kahest rauast korraga 😀 Pole nii ammu dr. Rammuliga ühtki lugu teinud – võibolla oleks aeg ka selleks. Kui taevas tahab, tekib ka teema.

Ja arvamuslugu emakeelse hariduse olulisusest kirjutasin ka. Selle eest saan muidugi kommentaatoritelt peksa, aga ma arvan tõesti, et haritud nomaad on ohutum kui harimatu ja kibestunu.

Pärastlõuna kujundas autoremonditöökoda, kes avastas, et IFi garantiikirjas seisab, et mina pean kõigepealt keretööde eest kogu summa maksma ja alles siis maksab IF mulle kindlustussumma ja riik käibemaksu. Jääb ära. Nii sellepärast, et ühelgi kirjanikul pole 3500 tagataskus kui põhimõtte pärast. Miks mul siis üldse kindlustust vaja on, kui ma ise selliseid summasid maksan???

Tallinna daamid kutsusid mind reede õhtul Olümpia hotelli sauna. Ma ei saa minna, sest ma ei pääse tagasi. Laupäevaõhtul on Nõmme kõrtsis PS Troika. Ma ei taha minna – sest mul pole kellegagi minna.

Igal õhtul võimalikult vara magama, et muremõtted mu und endale ei saaks – see on ainus reaalne ja õige koht, kuhu õhtuti minna.

2.november

Hingedepäev.

Läbirääkimised IF-kindlustusega, emand Metiga, ERRiga.

Hambaarst – mitu aega järjest, et kõik korraga ära saaks.

Natuke arvete kirjutamist, natuke lugude kirjutamist.

Helena-Riinu sünnipäev.

Ja jälle natuke kirjutamist. Ette on valmistatud veel 7 lugu – siis tuleb jälle korjelennule minna.

T lubas paar päeva enne jõule tagasi olla. Huvitav, kas me tunneme siis veel teineteist?

Sri Lanka Eve ütles täna, et tema vaimolend on 4aastane tüdruk, kes jälgib üle ta õla, mida ta teeb. Minu oma on umbes 10aasane. Selline paras Pipi – kusjuures käsutab üle õla, mida ma teen.

Eve ütles ka, et inimesi ei saa päästa ega aidata – nende endi kaitseinglid üksnes on selleks suutelised. Ja ühtlasi ei usu ta, et tuleval aastal kuigi hull füüsiline apokalüpsis tuleb – pigem vaimne.

Aga seda me ju näeme. Täpsemalt – näevad need, kes näevad.