20.-22.märts

 

MEIL, PÄIKESELEMBESTEL KUUTÜTARDEL

ON TÄHTEDE VAHEL KÄIA  OMA  TEEKOND

SES   AJATUS KÕIKSUSES SES  OTSATUS RUUMIS

 

ME KÕNNIME, ME LENDAME, ME TANTSIME JA

KUI VÄSIME, PUHKAME OMA TÄHEKESE VEEREL

KIIKAME ALLA MAAILMALE JA

RÕÕMUSTAME LAPSEMEELSELT

KUI LIHTNE KÕIK     ülevalt    VAADATES ON,

KUI IMETABANE ON ELU MEIS JA MEIE ÜMBER…!

Jaanika

Kui imetabane oli pühapäevahommik puhtas-lõhnavas-päikeselises-lillelises majas, kaisus… koer 😀 Bella oli oma tasapisi paisuvad tissid trepist üles toonud ja nurrus, pea minuga sama padja peal. Tema tuhkrust ja minu allergiast narmendavad nõnad olid koos ning me alustasime päeva teineteisele üllatunult otsa vaadates. Normaalne 😀

Soojaveeämbriralli – miinused jäätasid volla ära, loogiline ju – oli samuti normaalne – ma saan niimoodi hobuste silmis kangelane olla. Ja üksiti läbi liikumise viimaseid päevi endast läbi lasta, seedida ja oma osaks luua.

Eilsest tormist lennutunud peno korduv kokkulappamine läheb juba tüütuks – Mihkel pole otsusele jõudnud, kas ta tahab seda – kas keegi tahaks päris suurt penoplastikogust endale?

Pärast hommikust emmemist, jalad kuuma soolavee kausis – nöha piirab, ma ei lase! – tuli ahjus ja Indi multikad telekas – mõnikord päris armsad ju – ujusin sünnipäevast läbi. Mitukümmend sõnumit, kirja ja mitu tuhat sünnipäevaõnnitlust feissaris. Hirmus liigutav, kui tõsiselt inimesed seda on võtnud – mis pilte ja tekste, kollaaže ja pühendusi. See tekitab tunde, et mind peetakse kõvasti ja valesti paremaks kui ma olen…

Riputasin üles metsarahva poolt üleeile tehtud õhtused pildid – pärast talguid ja enne higitelki – ja siis tulid Babsud. Retu korrastas lammutustandri selliseks, et homme on Mihklil-Karlal lihtne senise perioodi otsad sõlmida – kivikoormaid on… oioioi. Püramiidi jalami omad on homme veel sorteerida. Mängumaja maha. Elumaja ladvalauad ja otsalaudis. Ja mõned metallvidinad maha. Korstnamütsid ja mu aknalaud ja nibinnabin.

Reede hommikul ma ei teadnud, kes Soonele päikest varjutusest välja tulevad tooma, õhtuks higitelki kütma, lambalauta puhastama ja Karla-saetud puid laduma. Sest kõik on sujuvas voolamises. Reedesse voolasime nii, et kuni meie tütretütrega riisusime lehed, vedasid minu ja naabrilapsed oksad ja vihakontsud higitelgi juurde lõkkesse. Kuni koos töölttulnud Retiga õuespestud tekke väänasime, tõmbas Mihkel koormarihmaga lahkunud sauna korstna ümber – saunast oli talguteks jäänud veel pool punast soojamüüri.

Seega saabki Mihkel koos Karlaga, keda härdasti veel neljandakski päevaks siia vägitegudele – no on jumalik töömees!!! – palusin, homme mõttelise mängumaja, kuhu keegi enam ammu ei sisene, maha võtta. Ja tänu päikesevarjutuse eelsele topeltpäevale jäi minule justkui kõigest lambalauda rookimine. Ui, plastiliin…

Saabujate vahel oli jagada higitelgi kivilõkke hoidmine ning puudeladumine-ladumine-ladumine. Puid on palju rohkem kui arvasin. Aitäh.

Elleni ja Jaani tütretütart Inglit rongilt noppima minnes oli mul reedel samuti korralik parkuur ees – tankisin ja kohtasin Hepas Immekest-kõhnakest – talleaeg! -, tõin apteegist oma digiallergiatabletid, ostsin Hannakesele esmaspäevaseks teiseks sünnipäevaks abiratastega jalgratta – Rohelise aida taga rattapoes olid müüjannadel õiged prillid, millega päikesevarjutust vaadata!, ribiraguu keetmiseks juurikad, mõned mannergud kalja ja suure jäätise – ehkki ilm serveeris seda niigi – Agrovarust tõin koos Ingliga  lisaks tiksujale ka uue aiatöökäru, praegused kaks…. No kommento. Tellisin koti nurmesegu seemet hobusekoplisse – ja nägin, et hoopis teisest pesast pärinev Inglike oli minu kirsades, tallihaisulisest, kanistrite-hiidkottide-kiire orgunniga reaaliast jahmunud.

Esimene talguteletulija – Evald liitus kahel sael viimaseid latte lõikava Mihkli ja Karlaga ning alustas tohutu küttevirna riitavedamist. Päikesevarjutus jalgrattapoes kinnitas mulle – nagu iga päev tuhanded pisikesed kokkusattumused-paikaloksumised – kui õigel teel oleme.

Hankeretk koos Ingliga näitas mulle mind ennast väga teisest rakursist – ma olen ülikiiresti kümmet asja korraga ajava ja telefonitsi üheteistkümendat kuni üheksakümnendat juga juhtiva endaga harjunud – kõrvalpilk näitab midagi väga naljakalt sassisjuukselist-pebrelist-plekilist-soonelist.

Diana pere oli meie kojunaasmise ajaks juba töös ja hoos – Rein meestel abiks, Diku hoidis toas lapsi mu saabumiseni kontrolli all – seejärel asus puid laduma – temaga ühines jäätisekastide, tippsibula ja kalkunisingiga saabunud Katrin – see, kelle ema kunagise koera Karu kutsikad nüüd Bellal põlle all varjuvad. Dikul on olnud minu jäär ja on meie Tsõganka, nii et üleni sugulaste värk.

Anneke tuli kaunima kootud õlasalliga, mida ma eales näinud olen – mulle!!!!!!! – ja möllas nii riisuda kui toas Ingli-Diana-Katriniga vestelda – ning oli higitelgi juures Evaldi loitsu ja Kareka sissejuhatuse kenasti ära.

Talguteks mõeldud töödenimekiri ei ajanud kellegi sitta keema – enne kees ära 😀 Ses mõttes, et kui mul oli viimse kahabielu ajal tööde nimekiri seinal, kurtis mannetuke, et see ajab keema. Ja nimekiri jäi – äpu läks, nagu ikka 😀 – siis nüüd sai kõik ja veel enamgi pealevoogava arktilise õhumassi all tehtud.

Kõik õueleveetud ja manu-lammutatud puud on tuleva talve kütteks tehtud ja riidas. Praegused puuriidad on veel totrasti, aga ma mõtlen homseks välja, mida teha. Tegelikult juba mõtlesin. Mul on vanast tallist alles jääva nurga asjus visioon – ainult teostada vaja. Siuhviuh 😀 Hoov on puhas. Tallimaterjalid staaplis ja kenades virnades. Laut puhas. Sellega sai küll sedasi, et seitsmenda plastiliinikoorma ajal mõtlesin mõne mehe appi kutsuda. Üheksanda ajal ilmus Mihkel ja tuli appi. Kui lambaäka tegeliku olemusega tutvus, ohhetas – ossakurask… See ta on jah. Räme. Viieteistkümnenda käru järel saabus Karla ja viskas mu üldse laudast välja. Sesmõts oli ka ülim aeg, et süüa oli vaja teha. Ogaliku viimane ribirida, juurikad-värgid. Tatrapuder. Üle ootuste oli õhtuks ka saun lõpuni maas. Hiidpott raguud, tatrapuder, võileivad, meetritena jäätist toitis talgutel 20 pluss täiskasvanut.

Telgi ees loitsulõkke ümber oli meid 13. Avaloitsu tegi väga eriline, igal hetkel mulle üha enam meeldiv Evald. Telgis oli meid esmalt 9, väljas üks vapper sõdur Jürgen – edasi käivitus lugu kümnest neegrist. Pudeneti. Mitte kuuma pärast – see lendas alles neljanda ringi lõpuks nii lakke, et Karekas leilitas kivid möirates lõhki, mina urisesin nagu raevukas emasloom. See miski, mis inimesed ükshaaval telgirüpest külma metsa ja kottpimedasse hobusekoplisse ajas, pärines virmalistest ja päikesevarjutusest – see tõi inimestest välja midagi, millega nad silmitsi ei suutnud seista. Järgmisel korral suudavad.

Vot oli jah kõikserajum kogemus. Mu paarkümmend telgiriitust said kena täienduse – esimene eestikeelne tseremoonia Soonel, enne olid ju ingliskeelsed. Lõpetasime pildituna, end tühjaks nutnud-naernud, laulnud-huilanud – heitsin endale kingitud lilled tulle – jagasime Evaldi tehtud banaani-rosina-pihlaka veini. Ja tekitasime pärast poolpaljalt majja tuterdamist aurava-õndsa sammalhausi – jäljerada ja sammalt rohkem kui rubla eest.

Hommikul tegin kõigepealt tallele süsti. Jajah, Karekas tuli meie Ofelia tänavustest kolmikutest ühega, kel vasak kõrv, seega ka tasakaal ja veel miskit puudu – tudiseb-tuterdab – aga elutahet pööraselt. Lutitasime-putitasime – tegin talle biodyli – ja rongiga tagasi Jõõpresse tema sõitis. Tiksub tänini. Eile kaotas Heli ühe – mu sõbrad on sel aastal aina jäärtallesid saanud, kõigil mitmeid äpardusi ja kaotusi olnud. Aga meil on teisiti. Sest Jumal on kodus. Meie kodus. Alati.

Hommikul kell kümme oli eile üle 600 sünnaõnnitluse – sain aru, et võin vabalt terve päeva arvudinas õõtsuda – jätsin selle sooja vaiba läbiveeretamise tänaseks hommikuks – aga neid tuleb veel ja veel. Ainumõeldav sünnipäeva veetmise moodus oli rütmiliselt liikuv, korrastav, tasakaalustav, puhastav-lõhnastav. Tegin jäise tormi tõustes puhtaks talli, lambad panin juba enne keskpäeva tagasi lauta, korrastasin hoovi, vedasin lambakoplist uued vihakontsud maituleks – ja sõdisin värskel-avaral õuel tormiga.

Elumaja koristamisse lõikusid pesude lappamised ja kolm uut masinatäit, samaria stockmanni lahti lappamine ja pidevalt helisev telefon – väga üllatavaid ja meeldivaid kõnesid on olnud. Kell viis kappasime Indiga lillelööduna bussile! Bussile! Valtu ühiskülastuse tellitud Tuti-küla Rolandi bussile jah. Viimati sõitsin bussiga millal? Aastate eest Tartusse Atlantise pidustustele vist. Rongiga olen palju sõitnud. Buss on haruldane sõiduriist. Kus on võimalus lõpmatuseni Terjega lobiseda, kui temaga koos ooperisse minna. Ta kinkis mulle musta pipart täis pipraveski, muide 😀 😀 😀

Estonia fuajees ootasid mind kullakallid Kerli ja Rebeka – lilled, hõrgud šoksid ja Metsiku Armastuse salvid-lõhnaveed kaasas. Lihtsalt uskumatult armas. Ja me kohtusime Gilbertoga, kes on pärast kolme aastat Eestis oma praksist alustamas. No oli jah riukalikult naljakas vaadata publiku uudishimu, kes on see imeilusate käte ja eriliste silmadega sale pikka kasvu italiano Soone Saara, Indi ja Terjega 😀 Ei mingit romanssi – töö ja ühine asjaajamine – mulle tervem selg, talle eesti keel. Nii lihtne ongi. Nagu ikka.

Mitu päeva olemata jäänud lõunauinak juhtus gala esimese vaatuse ajal – Puccini ja Tšaikovski olid selleks suurepärane saade  😀 Teine vaatus oli paeluvam – naljakas ja kaugeltki mitte täiuslik – aga inimlik ja nauditav. Kõige nauditavam väljasõidu osa oli tegelikult bussisõit – oo õndsust, kultuurijutud Terjega! Ja Brigita kõne. Ja üldse.

Kuigi sünnipäeva kodupidu ei olnud, puhas ja paigas kodu täitus ikkagi lillede ja kingitustega – metsik armastus, imeline sall ja… pipraveski 😀 😀 😀

Täna tegelesin piltide ja pestud-sorteeritud-lapatud rõivastega, maksin mõned ja reastasin kirjutamist ootavad arved. Kui mööda maja sahmisin, hõikas Hanna iga natukese aja tagant nõudlikult: mummi!? Maruusja… indleb koos iga teise märaga. Kuu aja eest koos Nibiruga, siis koos Manni ja Namastega. Täna sai indlevast Tajast nakkust. Ise suur ja ümar – ja ikka fantoom-indlus. Teretorekene.

Kuni Mihkel ehitas laudaukse ja Reti süstematiseeris meestele homseks töid ette, oli minul ülesandeks kroonilises haavas keeratud pussnoa ja hädauudiste blokeerimine. Üks õela naeratusega purjus noormees ja üks pealiskaudne kaunitseja kinkisid midagi minule kuuluvat koos mitmete minult varastatud hetkedega kellelegi, kelle tegude tõttu see krooniline haav üldse löödud ongi.

Ja taas kord tänan ma sitatantrat, mille käigus sellised hooti ägenevad valud välja vehelda – vahepeal hobuseid kallistades ja visalt mind jälgivat Manni veendes, et kõik on korras või vähemalt saab korda.

Reptiloidide võimekus ajupesu ja puudlite taltsutamise alal on imetlusväärne. Õigupoolest on see ajupestute ja puudlite probleem. Aga haiget teeb ikka. Kui sinult midagi demonstratiivselt varastatakse, et see teadlikult su vastu keerata – siis on see julm kuritegu, mis külvab end sooritaja enese vastu paljukorseks. Teades, mis tunne see on, on mul kurja naeratusega vindisest eksinust võib-olla kahjugi. Tegelikult ei ole. Ja uks tema ees just kuigi lahti ka ei ole. Tegelikult pole kohe üldse mitte.

Nii palju head ja õiget on toimumas, et ma ei pea vales suunas suuremeelne olema. Ei tohi. Ma olen Mummi. Ja see on kõige tähtsam.

Võtsin kevade saabumise oma FB-profiilil kokku: Mu vägavägaväga kallid sõbrad-teekaaslased – ma püüdsin. Tõesti püüdsin eile oma isikukultust nautida – aga kõigi heade soovide meeldibitamisega jäin hätta. Kruttisin ja nautisin, tänasin ja rõõmustasin. Heldeke, ma olen olemas! Kuna minu kallil tütrel Margaretal on õnnestunud õuele tuua õnn nimega Mihkel Babtsenko, kihutasime jõuludest siia uude aastasse ja kevadesse kiirrongiga, mille roolis ma küll olen, aga millele kohati järele pean lendama – teie soojade mõtete ja sõnade, eriti aga tegude toel. Ehitasime tütre perega – tütretütar ka pidevalt juures ja abis! – jaanuaris Soone Saarale uue toa. Veebruaris uue sauna. Märtsis võtsid mu kuldsed noored vana sauna ja aida siuhviuh maha. Täna tuleb memme rõõmuks uks elumajast lauta – nagu ta kunagi oli ka – homme viimane puhastav-tervendav lammutus – ja aprilli-maiga ehitame uue talli. Misjärel vana võib tänamise-naeratamise saatel lahkuda. Enamalt jaolt Hausi talu juurdeehituse, töökoja ja sauna materjaliks. Me oleme mu loodetud ajagraafikuga… juuli või isegi augustikuus! Sest iga päev sünnivad imed. Võtsime need imed reedeõhtuses higitelgis – mis sai mu senikogetutest nii ihult, hingelt kui vaimult kõige rajum – ahooooohsaisssand!!!!!!!!! – naerdes-nuttes-lauldes-huilates kokku. Tänan tähtedeni ja tagasi! Märk ja palve, märk ja palve – – toimub tõeline Uue Hea Ilma loomine. Mu kallidkallidkallid, kes te reedestel talgutel imede kogupaugu korraldasite. Mu armsad teekaaslased, kellega eile õhtul Estonias Georg Otsa galal käisime – ja kõige ilusamad olime! Mu sügavalt austatud ja südamest tänatud Sõbrad. Imed ja edenemine pole enesestmõistetav. Märkan iga teie tegu ja tuge – kogu hingega ja pisiasjadeni – ja tänan kogu südamest – ja Jumal on alati kodus. Meie kodus. Aitäh!

Peep Puis koos Karmeniga üllatas postkastis:

Iga sündinud laps edastab sõnumi, et Jumal pole inimeses veel pettunud.  (Tagore)

 

Seeläbi oled ka Sina oma sünnipäeval kui maailmapäästja.

 

Jätkuvalt kauneid päevi Su teekonnal selle teadmisega, valgust, hoitust ja armastust.

Kui kogu aeg elada raskeid aegu, siis võibolla ei oskagi näha paremaid.

 

Inimene küsis oma inglilt: „Miks siis, kui mul kõik hästi oli, käisid Sa mu kõrval ja liival oli näha kaks paari jälgi –

minu ja Sinu omad – ; siis aga, kui mind tabas ebaõnn, jätsid Sa mu maha ning ma nägin liival vaid ühtesid jälgi?“

Ingel vastas: „Kui Sul olid rasked päevad, siis kandsin ma Sind kätel.“

 

Igas päevas on midagi head.

Hea on üles ärgata.

Hea on tunda, et minus on palju energiat ning armastust jagada seda ümbritsevatele inimestele-olevustele.

Hea on olla kaastundlik ja mõistev nende suhtes, kes enda ego paremaks tundmise nimel isekalt käituma peavad.

Hea on elada ning kogeda seda kõike, mis elul pakkuda on.

Hea on naeratada

Hea on lihtsalt hingata.

Hea on leida imesid ka sealt, kust enamik meist neid märkamata mööda kõnnivad.

Hea on toetada ja olla toetatud.

Hea on hoolida ja olla hoolitud.

Hea on armastada ja olla armastatud.

Hea on olla olemas, et miskit ilusat võib ikka olla tulemas Su päeva, Su öösse, Su unesse.

Hea on olla tänulik selle kõige eest.

Su homsete ja elu nimel.

 

Jätkuvat heaolu Su teekonnal,

ole hoitud.

Sama kõigile!!!!!!!