25.-27.märts

Oli Kareka 40. Juubel ja Paastumaarjapäev.  Metsapiiga sünnipäev – ja täna on rahvusvaheline teatripäev, mille õhtu veedame lastega Nokias Billi-Elli Rotary-esikal. Ja Indi saab tänu naabrinaisele Margetile uued prillid.

Kui Jaanika oma palverännaku eel küsis, kuidas leebed kevadtuuled – hrrrbrrr! 😀 – meid silitavad, tegin teisipäevast kokkuvõtte: leebed kevadtuuled lennutasid mind liinil espak-cramo-poldipood-projekteerija-sepaga tegime sujuvalt ja mõnusalt kõik viied hobunakabinad – saabunud silokoorem sõitis end igatpidi kinni ja andis Mihklile tunni lisatööd – lapsele päevahoidu järele-fotostuudio-perearsti juures lapselast vaktsinaktsimas-vanale märale jõusööta – espak teist korda – tankla- oioioi – kakerdan nüüd bokse tegema, aga silmad on täiesti rõngas – on aeg tagasi kirjanikuks saada…

Kolmapäev oli alguses üsna samasugune: cramo-espak-lastehoid-tebolar-projekteeria Liia-päevahoid – aga autoteeninduses juhtus sama, mis mullu, kui Pandat lasin tuunida – ma kirjutasin seal, kirjutasin palju ja hästi ja rõõmuga. Seekord siis neli olulist dialoogi! Käsitsi, paberile, Mati kirjutuslaualt samal ajal kommikaussi tühjaks süües 😀

Kojutulles panin Hanna tuttu – teda kärutades korjasin ristikuväljadelt silokiled kokku, kellukaistikutega üllatusvisiidile saabunud Terje ütles, et kauneim-lopsakaim violetne taim mis praegu allee veeres õitseb, on näsiniin – ja Mahtra aiahaldjas asus meile iluaeda rajama! Tõime koos Indi koolist ning austerservikukändude juurde said esimesed lillepeenrad, saunast jäänud platsile tulevad lehtlad-varjualused – talliotsa hunnikule paneme kaheks aastaks musta kile, seejärel mustsõstaistanduse – ja mamma Terje kehtestas piirid, kuhu lambad-hobud tulevad, kuhu enam mitte 😀

Edasi oli kõik tavaline – boksid-Hausi-kivid koormasse – espaki nivelliiri jõudsin tagasi viima pool minutit enne sulgemist-kassat-tegevat Retit saime nii palju oodata, et värvisin silmad ära-metsapiiga sünnipäevale läksime viie lõngavihi ja tühjade kõhtudega. Kallistasin Sallyt tavalisest pikemalt – ta võttis leebelt ja arukalt kogu paine ja pinge ära. Aitäh, vissimusi!

Tänu lapsisõidutavale Mannile, kopli kohal tiirutavatele kullidele, heinamaal nosivatele metskitsedele, saabuvatele rändlinnuparvedele ja metsa taga huikavatele sookurgedele sööstsin eilegi vapralt oma karussellile ahf-ehs-pria-eas-swed…

Ja siis tulid inimesed. Jaak katuse tagasi sirgeks meelitamist nõustama. Toomas lastele oma laste väikseksjäänud sukkisokkepapusid tooma ja aru pidama. Ene koos meiega oma lõunapausi pidama. Jõudsin siiski Hello-ajakirja küsimustele vastata.

Kui Liia-Paavo mapi valda viisin, helistas väimees ja muigas, et veel ühed külalised tulid. Kui „külaline“ ka ise mulle helistas, selgus – autotäie jotatega, altzheimerihaige isa tagaistmel, viin lõugade vahel, sulutüra – jõllitas kadunud sauna ja mögises, et tahtis sauna tulla. Optimist ütleb, et ongi hea, et ära nägi – pole enam kohta ega põhjust oma paralleelmaailmast kuhugi roomata.

Maximast porgandeid ja lastele süüa tuues kohtasin kassasabas kehtnajõmmi, keda Indi ära ei tundnud – temagi oli laste ja toidukäru ja ajutise stabiliteedi ja rahuga, täitsa kena trehv. Nagu ka Lukoili vastast leitud kilekeskus. Musta kile laotame tulevase mustsõstraistanduse peale siis, kui uus tall on kasutusse võetud, teeäärne koppel siiapoole toodud ja sõbrannad hinnalise materjali peale oma suurepäraseid sõrakesi ei aseta 😀

Boksid-puud-veed-kivid-riided-põrandad – ehkki polnud koristamise ega pesemise, vaid terviklikkuse päev 😀 Seda terviklikkust on ka täna hommikul igasse suunda püütud räsida ja retsida – järelikult Jumal armastab, et ta mulle eriti edasijõudnute töövihiku on andnud.

Vastus Hello!-le: *Mis ajendas sind selgeltnägijatelt abi paluma? Miks sa arvad, et tegu on ehk mõne needusega? (Ette muidugi rääkida ei saa, mis saates toimub, aga äkki saad midagi vihjata:) *Mulle oled sa alati tundunud Väega Naisena – kas see on midagi, mis on sulle elus pigem kasuks või kahjuks tulnud? *Kas oled elus palju nö üleloomulikuga kokku puutunud? Mis on sind pannud selgeltnägijatesse ja silmaga mitte nähtavasse maailma uskuma?

–          Mina, väega naine, ütlesin ühel seltskondlikul koosviibimisel Ilona Kaldrele: mulle tundub, et mul on käsil seitsmes elu ja seitsmes põlvkond ebaõnnestunud abielude ja üksilduse needust. Ilona vaatas mu kätt, kinnitas: õigus, nii ongi – ja otsustas, et Moskvas üha tuntumaks-tunnustatumaks saanud linnašamaan Dardo Kusto leiaks minus põneva, vastastikku teeniva partneri.

Minu tänase talu õuele astus hiinaverd veetlev isiksus, kes polnud midagi kuulnud ei Kati Murutari raamatutest ega Soone Saara katsumustest, ei meediamullist ega Vatmanni-nimesse kasvamise valudest.

Nagu kirjeldan ka oma raamatu „Anita ja UFO“ sissejuhatuses: šamaan tervitas esmalt mu kollast koera: „Palju õnne, proua, sina saad varsti oma kolmanda pesakonna!“

Bella sünnitab 20.aprillil…

Dardo tuli minuga hobuste juurde. Vaatas. Ütles: „Teil on loomadega ülimalt lähedane ja otsene ühendus. Hingate oma kassidega ühes rütmis – teie seotus hobustega on lausa jumalik. See silmside, kehakeel, kõrvalpilk, bioväljade ühtesulandumine… Ma pole midagi sellist varem näinud. Et näha, ma siia Eestimaa tallu Hiinast läbi Moskva sattusingi!

Teie määratus selles kehastuses siin planeedil ongi maagiline side loomadega. Eriti ühenduses hobustega toote inimesteni Algallika puudutuse. Selleks on teile antud ülim sõnaline andekus.

Te peaksite olema Kirjanik.

Kui te ühendate sõnalise loome ja hobuste väe, saate väga jõukaks ja pälvite teenitud tunnustuse.“

Viisin Dardo oma lambaid vaatama. Kui laudalävele kükitasime, et juhtlammas Ema Alfat tervitada, vaatas maag mu paremat kätt – koos utega J – ja luges sealt: „Teile anti selles kehastuses uus elu. Kui olite kolmkümmend ja sünnitasite oma kolmanda lapse, lõppes esimene elu selles kehastuses.

Teil oli vähk.

Seisite rängal ristmikul.

Kuna tegite õige valiku ja kinkisite end loomadele, on teil nüüd käsil teine elu.

See pole viimane.

Aga oma teises elus olete saanud kaks last veel, teil on paremas peopesas tervendaja ja prohveti märk – ja väga pikk elujoon. Nii pikk, et jõuate väärikalt täita missiooni – ühendada inimesed loomade abil Loojaga. Nii pikk, et jõuate oma esimese selle elu kehastuse laste tagasituleku enda juurde.“

Vanima tütre ja väimehega ehitasimegi jaanuaris mulle uue magamistoa, veebruaris senisesse sauna, märtsis lammutasime vana sauna – aprilliga paneme püsti uue talli ning maikuuga lammutame vana talli.

Et järgmisel aastal sellele kohale maneež ehitada.

Halleluuja!

„Teie tütar, kelle sünd lõpetas teie esimese selle kehastuse elu, sai endale samasuguse väe ja ilu, nagu teil endal. Ta on ülisuure missiooni ja tulevikuga lauljanna. Ta tuleb teie juurde tagasi.

Oi, kuidas tuleb!

Te olete Scarlett O’Hara, kes on läbi üleinimlike vintsutuste lõpetanud Ashley’te poputamise ning on teel oma Rhett Butleri poole.“

Seda lauset öeldes vaatas Kusto otsa kihnu maalambale, kelle nimi on… O’Hara loomulikult!

Enne elumajja sisenemist silmitses maag koplis edvistavaid varssasid – poolteiseaastane Namste Bonita Garcia ja poolene By Nibiru Curandera mänglesid ja kenitlesid ennast näidates ning inimesi naerma meelitades.

„Teie poole lennatakse, nagu valguse poole – olete sõna ja loomade jõul tervendaja, kelle võimsaimad partnerid on just need kaks tüdrukut seal. Neid tahetakse pidevalt ära osta ja omastada, eks?

Inimesed ei tea, et see võimas tandem toimib vaid koos teie ja teie noorima tütrega.

Need noored hobused jäävad teiega – mõlemad saavad mitu hindamatut hõbedast, ütleksin helesinist varssa.

Mitte ainult nemad.

Palju õnnelikke sünde on selle kodu kohale valmis pandud.“

Meil on hetkel üheksa tulevast ema!!!

„Te alustate kevadel siin talus suurt ümberkorraldust. Ehitate uue talli – voh siia – ja maneeži sinna – ja teil on selle väga õige ja õnnistatud alguse jaoks naljakas nimetuski,“ naeris Dardo.

Ulatasin talle tuppa sisenedes mapi, mille vahel on Kusto kirjeldatud tulevikuvisiooni tööjöönised ning nimetus Ilukirurgia J

Kuna Kusto käskis kõigi dokumentidega väga täpne ja punktuaalne olla, olen kõik need ehitusaegsed kuud aina asutusi ja projekteerijaid, vallavalitsust ja priasid leekinud, et viimne kui luba, tõend, dokument ja tatsibau korras oleks.

Saate salvestuse ajal aga võttis Dardo kätte mu detsembris-ilmunud „Anita ja UFO“ käsikirja ning ütles, et sellest tuleb bestseller. Maag kinnitas, et Jumal saatis mulle katsumused täiesti sihilikult, et ma need auga läbi teeksin jateistega jagaksin – see on taevane käsk ja ülesanne.

Ta silmitses mu töönurga seinal olevat loomaraamatu sisukorda ja ennustas positiivset plahvatust. Praegu arvutis oleva „Ingli puudutuse“ käsikirja kohta aga ütles, et sellega algab uus peatükk, mil lähimad mind enam surnuks kurvastada ja solvata ei saa ega püüa ning tulla saab…

Aga sellest lubasin ma pühalikult vaikida. Viimne kui pisiasi on olnud ja on täpselt nii, nagu müstik nägi.

Seni, kui jõustub tema nähtu finale ultima, hoian soojad pirukad ahjus.

Olen ootel ja avali.

Aitäh, Dardo!

*

Aitäh, reede – ma ei teinud selle nädala ühelgi päeval seda, mida kavatsesin – kordades rohkem – ja tavatult inimesteküllane nädal oli. Täna loodan vaatamata reptillade vingerdusteele Tebolaris-kirjutatu arvutisse nügida, boksid, juba hommikul pühkisin õueteed, et mitte Margoti peegelklaasidega riskida, viin Oheka ühte majasse ukse ja teise noortele mineva peno hoiule – leebed kevadtuuled panevad mind üha seda kokku korjama. Hobused lõunast tuppa, Tallinnasse Indile prille tegema, poja ja tütrega Lidosse ja Billy Elliotile.

Nagu igal kevadel, tahaks kogu maailma puhtaks pesta ja helesiniseks värvida.