31.märts-1.aprill

Jajah, olen küll jah õhtul selgeltnägijate saates.

Naljapäevale vastu läheme mõnusalt konstuktiivses meeleolus – noored käisid eile õhtul pannkookide ja saunaga tootmisnõupidamisel – arvutasime, reastasime, sõnastasime. Ja päike tõuseb.

Eile hommikul Eliisega tõsiselt kakelnult sõnastasin ühtteist. Sõpruse ja usalduse – rääkimata armastusest – eeldus on mingisugusegi intellekti olemasolu. See teema oli üleval ka Ülo Vooglaiuga vesteldes. Kui kolleg Ragne minuga telefoniinteka tegi, jõudsime samuti järeldusele – ühed ja samad teemad, õppetunnid ja järeldused on õhus, ühisväljas pulseerijatel jääb need sealt lihtsalt kokku korjata.

Alfa ja O’Hara näide kinnitab, et lammastel võib neid inimesega ühendav mõistus olemas olla. Kui lammas on lihtsalt lammas, jääb söögi- ja suguiha ja lüps. Eliise ei arva ka neljandasse hommikusse koos tulles minust kübetki rohkem kui varem – ma pole söödav. Sallimatu ja vastutöötava ute puhul on sama fenomen nagu siis, kui vanaema neelab lapselapse nimel kõik neelamiseks kõlbmatu  alla. Vähemasti antud juhul ei lüpsta vanaema, vaid vanaema lüpsab lammast. Mis on seetõttu aina õnn ja rõõm, et laste ja lammaste ühine omadus on oskamatus arvutada. Kui laps lüpsab, ei saa kunagi küllalt ja allaneelatu ununeb sekundiga. Kui vanaema lüpsab, arvutab ta usinasti maimukesele vaja minevaid tassi- ja süstlatäisi. Kusjuures lammas on oma neljapäevasele kolmnädalat-enneaegsele tegelikult kõige suurem ohuallikas. Ei küsi lammas saamale-lüpsile trampides, kuidas tallel läinud on või kuidas vanaema end tunneb – ja seegi eeldaks midagigigi kahe kõrva vahele . Kui ainsamagi aruraasuta villakere mingi ühe sihi suunas liigub – olgu see põgenemine, enese täitmine või kassi ründamine – võib ta absoluutselt kindlalt tallele peale astuda. Ses mõttes ta muidugi jällegi ülimalt intelligentsest koeraemast ei erine – ka berna-Barbara oli oma enneaegsete jaoks suurim ohuallikas – mistõttu need magasid minu lõua, mitte tema külje all.

Kõik kordub.

Nagu ka leebeima jäära meheksminek. Üleeile mõõtsin Ördinandile lambakoplit korrastades sarvede vahele, kui ta mulle tagant ligi üritas hiilida. Täna vihtasid sorteerides nähvasin ründavat asendit võtvale jõmmile vitsaga nähvaka mööda sääri. Ta on ohutu vaid siis, kui teda sügatakse ja talle lauldakse. Jällegi väga inimlaadne. Ja jällegi tõestus tõsiasjale, et sõprus ja usaldus eeldab intellekti. Lambaaju unustab hetkega nii õppetunnid kui emotsioonid. Ta ei mäleta seda järgmisel hetkel. Jookseb sulle kõmaki kanni ja nõuab kellegi teise tulevaste teenete eest kuud ja tähti otsekohe oma kontole. Võid lambale hinnakirja ja üleandmise-kandmise orderi kirjutada – ei aita, ta unustab hetkega, kus see order ja kiri olid. Pole kasulik mäletada ka. Aamen.

Kustkohast mujalt kui pärissõbralt tuleb elluäratav-säratav-tegudelekäratav naerupahvak? Diana kommenteeris mu tähelepanekut, mis suisa metafoorina kõlab:

Nagu me teame, et lammas on autistlik loom- seega võime diagnoosida varajast kiindumushäiret ehk siis ka loomalaste emapoolset varajast hooletusse jätmist, millega kaasneb introvertne käitumine ja muu selline jama 😀 😀 😀

Õhtune selgeltnägijate saade – 1.aprillil, oh nalja küll 😀 – on tekitanud kahtlaadi tulva. Hõimlased helistavad, et uurida, mis ja mismoodi. Juba kümned naised kirjutavad nii gmaili kui fb-sse selleks, et Ilona Kaldre jutule pääseda – kuidas lõpetada üksildus, kustkohast leida Kuningas. Votmaitjaa 😀 Tegelt on kolmgi tulva – esinema kutsutakse ja töid pakutakse.

Mul tuli pärast bokside tegemist meeletu ratsutamiseisu. Tajal ka. Meie pilgud ühinesid. Ja me tegime selle ära. Teistmoodi. Vaatasime pea kümme minutit teineteisele silma – kihutasime ümber Kumma küla põldude, laiendasime lennu ümber Saunaküla – ja tagasi jõudes teadsin, kustkohast saan tehnika kaevu ja talli vahelise koleda sabiinakadaka väljatõmbamiseks. Nii need asjad käivad.

Tegin tunnise lõunauinaku – mille järel lambaid talitades ja Alfaga vesteldes – issand küll, O’Hara on kohe lõhkemas – palun, vea nädal veel välja… – jõudsin töö- ja finantsplaanides selgusele ning joonistasin ühe põhjaliku tabeli. Selle lõpetuseks helistas Tebolari Mati – kes oli mu Panda elektri pärast tööpäeva korda teinud – talle vastas Indi: sa ei usu, kui ma ütlen, et ema on käpuli lamba peal ja lüpsab teda 😀 – aga hommikul igatahes saan auto kätte ja toreda arve juba sain. Pajolt ja vallalt ka. hõissa. Maailm toimub.

Naljapäev algab  auto järele minekuga. Keskpäeval lähen Indi lauluvõistlusele. Mida ma ei poolda. Vaene väike poni, kellest ta laulab… Õnn on mõned uued arved koostada. Üks tekst on vaja arvutisse nüpeldada ja teine ette valmistada. Kõik on hästi. Ja aina paremaks läheb. Kui vaid teaks, kas Bella kõht kasvab nii ruttu selle pärast, et seal on väga palju kutsikaid – või on kutsikad väga suured. Ikkagi on kõik hästi. Igale koerale on kodu. Igaüks neist mahub kenasti päevavalgele – kolmas poegimine ju. Ja Maruusjaga on kõik vägaväga õigesti – mida kinnitab tema igas suunas laksuv vihane hambarivi 😀 Naistega kohe on nii, et nemad peavad aegajalt palju, aga see-eest kõiki ja kõike hammustama. Inimeseks olemise võlu ja valu.

31.märts-1.aprill

Jajah, olen küll jah õhtul selgeltnägijate saates.

Naljapäevale vastu läheme mõnusalt konstuktiivses meeleolus – noored käisid eile õhtul pannkookide ja saunaga tootmisnõupidamisel – arvutasime, reastasime, sõnastasime. Ja päike tõuseb.

Eile hommikul Eliisega tõsiselt kakelnult sõnastasin ühtteist. Sõpruse ja usalduse – rääkimata armastusest – eeldus on mingisugusegi intellekti olemasolu. See teema oli üleval ka Ülo Vooglaiuga vesteldes. Kui kolleg Ragne minuga telefoniinteka tegi, jõudsime samuti järeldusele – ühed ja samad teemad, õppetunnid ja järeldused on õhus, ühisväljas pulseerijatel jääb need sealt lihtsalt kokku korjata.

Alfa ja O’Hara näide kinnitab, et lammastel võib neid inimesega ühendav mõistus olemas olla. Kui lammas on lihtsalt lammas, jääb söögi- ja suguiha ja lüps. Eliise ei arva ka neljandasse hommikusse koos tulles minust kübetki rohkem kui varem – ma pole söödav. Sallimatu ja vastutöötava ute puhul on sama fenomen nagu siis, kui vanaema neelab lapselapse nimel kõik neelamiseks kõlbmatu  alla. Vähemasti antud juhul ei lüpsta vanaema, vaid vanaema lüpsab lammast. Mis on seetõttu aina õnn ja rõõm, et laste ja lammaste ühine omadus on oskamatus arvutada. Kui laps lüpsab, ei saa kunagi küllalt ja allaneelatu ununeb sekundiga. Kui vanaema lüpsab, arvutab ta usinasti maimukesele vaja minevaid tassi- ja süstlatäisi. Kusjuures lammas on oma neljapäevasele kolmnädalat-enneaegsele tegelikult kõige suurem ohuallikas. Ei küsi lammas saamale-lüpsile trampides, kuidas tallel läinud on või kuidas vanaema end tunneb – ja seegi eeldaks midagigigi kahe kõrva vahele . Kui ainsamagi aruraasuta villakere mingi ühe sihi suunas liigub – olgu see põgenemine, enese täitmine või kassi ründamine – võib ta absoluutselt kindlalt tallele peale astuda. Ses mõttes ta muidugi jällegi ülimalt intelligentsest koeraemast ei erine – ka berna-Barbara oli oma enneaegsete jaoks suurim ohuallikas – mistõttu need magasid minu lõua, mitte tema külje all.

Kõik kordub.

Nagu ka leebeima jäära meheksminek. Üleeile mõõtsin Ördinandile lambakoplit korrastades sarvede vahele, kui ta mulle tagant ligi üritas hiilida. Täna vihtasid sorteerides nähvasin ründavat asendit võtvale jõmmile vitsaga nähvaka mööda sääri. Ta on ohutu vaid siis, kui teda sügatakse ja talle lauldakse. Jällegi väga inimlaadne. Ja jällegi tõestus tõsiasjale, et sõprus ja usaldus eeldab intellekti. Lambaaju unustab hetkega nii õppetunnid kui emotsioonid. Ta ei mäleta seda järgmisel hetkel. Jookseb sulle kõmaki kanni ja nõuab kellegi teise tulevaste teenete eest kuud ja tähti otsekohe oma kontole. Võid lambale hinnakirja ja üleandmise-kandmise orderi kirjutada – ei aita, ta unustab hetkega, kus see order ja kiri olid. Pole kasulik mäletada ka. Aamen.

Kustkohast mujalt kui pärissõbralt tuleb elluäratav-säratav-tegudelekäratav naerupahvak? Diana kommenteeris mu tähelepanekut, mis suisa metafoorina kõlab:

Nagu me teame, et lammas on autistlik loom- seega võime diagnoosida varajast kiindumushäiret ehk siis ka loomalaste emapoolset varajast hooletusse jätmist, millega kaasneb introvertne käitumine ja muu selline jama 😀 😀 😀

Õhtune selgeltnägijate saade – 1.aprillil, oh nalja küll 😀 – on tekitanud kahtlaadi tulva. Hõimlased helistavad, et uurida, mis ja mismoodi. Juba kümned naised kirjutavad nii gmaili kui fb-sse selleks, et Ilona Kaldre jutule pääseda – kuidas lõpetada üksildus, kustkohast leida Kuningas. Votmaitjaa 😀 Tegelt on kolmgi tulva – esinema kutsutakse ja töid pakutakse.

Mul tuli pärast bokside tegemist meeletu ratsutamiseisu. Tajal ka. Meie pilgud ühinesid. Ja me tegime selle ära. Teistmoodi. Vaatasime pea kümme minutit teineteisele silma – kihutasime ümber Kumma küla põldude, laiendasime lennu ümber Saunaküla – ja tagasi jõudes teadsin, kustkohast saan tehnika kaevu ja talli vahelise koleda sabiinakadaka väljatõmbamiseks. Nii need asjad käivad.

Tegin tunnise lõunauinaku – mille järel lambaid talitades ja Alfaga vesteldes – issand küll, O’Hara on kohe lõhkemas – palun, vea nädal veel välja… – jõudsin töö- ja finantsplaanides selgusele ning joonistasin ühe põhjaliku tabeli. Selle lõpetuseks helistas Tebolari Mati – kes oli mu Panda elektri pärast tööpäeva korda teinud – talle vastas Indi: sa ei usu, kui ma ütlen, et ema on käpuli lamba peal ja lüpsab teda 😀 – aga hommikul igatahes saan auto kätte ja toreda arve juba sain. Pajolt ja vallalt ka. hõissa. Maailm toimub.

Naljapäev algab  auto järele minekuga. Keskpäeval lähen Indi lauluvõistlusele. Mida ma ei poolda. Vaene väike poni, kellest ta laulab… Õnn on mõned uued arved koostada. Üks tekst on vaja arvutisse nüpeldada ja teine ette valmistada. Kõik on hästi. Ja aina paremaks läheb. Kui vaid teaks, kas Bella kõht kasvab nii ruttu selle pärast, et seal on väga palju kutsikaid – või on kutsikad väga suured. Ikkagi on kõik hästi. Igale koerale on kodu. Igaüks neist mahub kenasti päevavalgele – kolmas poegimine ju. Ja Maruusjaga on kõik vägaväga õigesti – mida kinnitab tema igas suunas laksuv vihane hambarivi 😀 Naistega kohe on nii, et nemad peavad aegajalt palju, aga see-eest kõiki ja kõike hammustama. Inimeseks olemise võlu ja valu.