2.aprill

Inga Murutar 80!

Pärast paralleelmaailmade oma kohale asetumist üks mu paremaid ja väärikamaid Sõpru. Aitäh ja palju õnne! On üks naine, kellega pole päris asjadest vaja justkui rääkidagi – need on käiberidade vahel Selged.

Palju õnne ka selle puhul, et üks ajakirja Naised repliik ja üks pirakas arve jõudsid kooris mulle kohale. Mis kinni ei jää, saab kinni loetud, löödud, põletatud ja makstud 😀 Repliik oli selline, et enamasti oleme Saatana rütmis – kiirustamas – sellepärast, et tegeleme suure osa päevast ja elust teiste inimeste asjade ajamisega.  Selleks, et sellest aru saaksin, juhtusid pärakäru juhtmed internetiavaruste kuulsusrikkal juhtimisel nihu. Esimesel vihjel viskas mul lihtsalt osa auto kaitsmeid läbi ja kanni pimedaks. Teisel korral pani juhtmed armatuurlauas põlema – poeg ei teadnud, et seda pistikut ei tohi eidele taha torgata – ja nii me tossates vihjest aru saada püüdsime… Kolmandat vihjet ei tule. Eile ütles Tebolari Mati, et kui veel selle pistiku kuhugi pistan, pole enam midagi parandada.

Miks pärakära taha sai? Selleks, et sõbrale peegelklaasidega uks viia. Oli minu asi või? Ei olnud. Palju õnne.

Eriti õnne sel puhul, et Tebolari Mati ütles, et usub nüüd totaalselt kaitseinglite olemasolusse – Panda elektrisüsteem oli seitsmest kohast totaalselt ära põlenud ja kokku sulanud – polnud võimalik, et kogu auto põlema ei läinud või et ma sellega omal jalal töökotta sõitsin. Kallid haldjad, olen ma teid sellise kätel kandmise eest ikka piisavalt tänanud? Nüüd tänan.

Eileõhtuse tootmisnõupidamise tulemus – jõudsime noortega rõõmsale järeldusele, et me oleme ühise asja nimel samas paadis mitmetel aerudel külluse ja õnne poole sõudmas. Keegi ei sõdi kellegagi – ka mitte iseendaga! – kui üks ära väsib, siis ta ütleb seda teisele ja kolmas toetab ning koosmeel ei kõigu. Nüüd on täiuslikust harmooniast puudu veel rõõmus avastus, et tänu elamisjulgusele ja arukale rahaplaneerimisele on võimalik nii varasemast hirmu ja viletsuse energiast tingitud augud lappida kui tulevikku investeerida. Meil kõigil. Seda enam, et noorteperes on kaks palka – jätkub nii autokooliks, juuksuriks kui viinamarjadeks. Tuleb vaid tööjaotusest, loogilisest ja voolavast kulgemisest ning arukast eelarvest kinni pidada. Halleluuja, Namaste ja Aho! Ahjah, Shalom ikka kah 😀

Ennast vaatab Saara ikka hämmeldunult kõrvalt – kui palju ülearuseid asju – kui õpetlike nõksudega Jumal meid korrale kutsub: tegele iseendaga, lõpeta pudistamine. Ma ju tean, miks ma tegelt just sel päeval uksega Kuusemäele põgenesin – uks oli kodust jalga laskmise  moodus – aga Jumal ei luba põgeneda. Küsib korralikku kooliraha, kui põgenemisega olukorda loodad lahendada. Nii lihtne ongi. Ei hullu – pöörane ülekoormus, majapidamine rasedaid täis, üks enneaegne tall, kes mul siin kuuendat päeva vaagub. Tööd pole võimalik teha – aga peaks rohkem kui kunagi varem. Ööpäevad kuluvad kohutava kiiruga käest. Nii lihtne ongi. Ega ma pole enda peale õieti pahanegi – vahin jahmunult ennast kõrvalt – no mida rapsimist…

Hommikul jõudsin vaid kolmandiku vajalikust arvutis-tööst teha. Siis sõitsime väiMihkliga mu auto järele. Pärast poeringi jõudsin just päeva teise korra Eliiset lüpsta ja x-korra Eufratile piima installida – ent kui 1.aprilli hommikune Alfa tuhutamine oli nali ja valehäire, siis paraku Eufrat niriseb loojangu poole. Vaatamata seleeni manustamisele on tal ilmselt valgelihastõbi – pea kuklas, värinad, ülahuul kulpis – ta ei määgi ega püüa püsti tõusta. Ma ise teenin teda üsna rahulikult seni, kuni ta otsustab. Eliise ei arva temast midagi. Kui enne hüppas utt usinasti laudast sahvrisse ja kutsus pidevalt, siis nüüd on tal üks pee puha.  Indi teab elu ajalikkust ja ühtlasi igavikulist kulgemist minust paremini – ent kuivõrd Eufrat oli juba üsna reibas ja tegus, kibeles karbist välja ja tahtis tegutseda – nüüd ei midagi – sõna otseses mõttes tiksub – siis loomulikult on tütar kurb.

Õnneks on tal palju ja pidevaid toimumisi. Laulis täna Valtus laululinnu konkursil väga hästi oma väikese poni laulu, käis naabrilastega mängimas, hoidis Hannat. Kui kontserdilt koju lüpsma ja keetma, kütma ja boksima kimasin, oli Baikovite ja meie vahel põllul veel üks eriti sitt aprillinali. Harvesterid rühkisid metsa poole, metsaveoauto oli telgedeni põllus sees, üle linnulaulu kõlas rõlge rüma, diislihais levis meieni, nii et hobused varjusid iga natukese aja tagant talli. Ühel varjumisel pani Maruusja end kuuri kinni. Hirmuga vupsas Taja mullusesse poegimisboksi – välja läbi tavalise ukse enam minna ei julgenud. Pistis puristama ja trampima – ei Mihkel ega Reti söandanud talle ligi minna. Kuni Mihkel mind hüüdma kihutas – mina situtasin lambaema asemel parasjagu lõpusirget mõõtma asunud Eufrati-nirekest – astus Soone Indira rahulikult kuuri, ütles Maruusjale päitsetest kinni võttes – lollakas – ja kõnnitas ta asjalikult kapist välja. Mõnevõrra häbelik mära lõi nördinult hambad Namastele kanni, kuidas teisiti 😀

Nüüd mõistagi leiavad need, kellele pidevalt tundub, et Indit on vaja minu käest päästa, et ma ei taga lapse turvalisust. Ta ise, haldjad – ja loomad ka – tagavad. Hobused uurisid täna, kui sarikapidu pidasime – hallookiti šampaga – oma uut buduaari – ülla-ülla – iga mats just täpselt oma boksi. Kuni paberimajandus järele tuleb, vaikin. Mina täitsin totaalses padukas traktorirööpad allapanuga – ilus sai – olen alati pinnast kakaga klaarinud 😀 – kütsin noortele sauna ja vaatasin hämmastusega, mida tvrahvas mitmetunnisest suurepärasest Dardo Kusto materjalist tegi. Kolm miinus.

Tohutu aeg raisati ära ekside-õnnetute nekroloogile – huvitavaim osa siin salvestatust ei jõudnud mansale pärale – mis on sesmõts hea, et ma saan seda ise kasutada – saadet vaadates tuli kõik meelde. Lõhn- ja pilk, naer- ja kaemus-haaval. Aitäh.

Lõpetasin hommikul tegematajäänud toimetus-arvete-korraldus-hanke-panga-strateegia-tööd kell üks öösel. Tiksuv tall laua all kastis oma kuuendasse hommikusse hingitsemas. Täna viin tütrekese hommikusele Tartu-bussile – ta läheb vanaema juubeli pärispäevale. Mis on sesmõts imeline, et kui Eufrat otsustab otsad anda, pole tibinat kodus. Kõik on hästi. Alati. Kõige paremal võimalikul moel.

Olen tänu Eufrati ootamatule tulekule, rõõmustavale tublidusele – ja hääbumisele – uskumatult palju teada saanud. Emotsioonide sinusoid. Mälestused Tobiasest – ja kõigest külgnevast. Paralleelmaailmades jutustavad täiesti võõrad inimesed seksikatest kõhulihastest. Me ei tunne ega mõista üksteist. Aga meie kohtumisel algab alati pimedusejõudude ja meieomade võitlus. Tuttavakssaamine oleks reptiloidide käsilastele väga kahjulik – manipulatsioonid lõpeksid, kogu sitt lendaks ventilaatorisse ja tuleks läbi töötada. Mustad jõud vajavad madalat sagedust – seda ei tohi mingil juhul puhastada. Otsekui illustratsiooniks pöörasin eile avesta-kalendri kuulehte ning Toomas Pullerits lubas, et aeg kannab meid uuele mängumaale – ning sõnastas täpselt selle, mida pidevalt kogen – ole tänatud, hea mees!

„Tuleb väga eriline ja teistsugune aasta kõigile – olenevalt sellest, mida nad välja peegeldavad ja tagasi saavad. Paljusid huvitab eelkõige ennustamine, millisesse oma elustsenaariumi versiooni sa järgmiseks satud, millise õppetunni järgmiseks valid, kellega ja kuigas oma teed jätkad. Kaart näitab üht versiooni ühe valikuga, millele sa oma energia suunad – ja saad ilmselt kogema just seda, kas see oli parim või oli see raskeim valik. Astroloogid võivad sulle näidata, kas aeg on ühe või teise valiku tegemiseks küps.

Igaüks saab oma. Aeg paneb meid endalt küsima, kas valikud on tehtud spontaanselt või teadlikult. Kuidas läheb nendel, kelle valik on nad maadligi surunud, nii et hingamisruumi polegi? Nendele, kes on lõhkunud oma energeetika ja kaitse, saavad juurdepääsu mustad jõud, kes manipuleerivad inimese teadvusega sõltuvuste, ärevushäirete ja hirmude kaudu ning toituvad nende madalsageduslikust energiast. Need inimesed vajavad abi – nad peaksid olema vähemalt nii teadlikud, et suudavad seda küsida – või vastu võtta, kui pakutakse.

Paljud on jõudnud tõusu ja hävingu vahel valides olukorda, kus asi toimib juba isevoolu teed, on üksikuid hetki, mil otsitakse aktiivselt lahendusi.

Liigume oma kindlat radapaneme puslet kokku, loome oma uut maailma, et tõusta järgmisele tasemele. Vahel avastame paratamatult elemente, mis sinu puslega ei sobitu – osad tükid on hoopis mingist teisest, veelgi suuremast puslest.

Aeg on armastusest kantud, kui oskame teha teadlikke valikuid, kui tunneme aegsasti ära, et kaitse on nõrgenenud – ja teame, kuidas seda taastada ja oma ellu parimaid võimalikke lahendusi taotleda. Tuleb õppida välja kutsuma kõrgsageduslikku energiat – see annab kiirenduse eesmärkide saavutamiseks. Tuleb läbida kohustuslik elukava ja üle minna vabakavale. Kes armastavad ennast, neil avaneb võimalus teisi abistada, selgitada, õpetada – tuletada meelde, kes me oleme ja kuidas oma elu kvaliteeti muuta, leides oma tõelise olemuse.“

Sooh, tass ja süstal ja ükskõikne tallemoll – kella ühene söömaaeg algab nüüd. Jou, poiss, otsusta varsti ära, kas sa jääd või lähed. Kui lähed – tee seda palun siis, kui Indi on ära – ma loodan, et sul polnud millestki puudus – hoolimine, vitamiinid, soojad süstlatäied, puhas pesa, kohtumised emaga – pole vahet, kas elu pikkus on kuus päeva või kuuskümmend aastat – ELU ON ELU. Aitäh.