3.aprill

Meie kange töömees ja armas sõber Koikse Karla on tänane sünnipäevalaps. Keegi on iga päev. Nii, nagu iga päev on lahkujaid. Kristlaste maailmas on mitmepäevaline Ülestõusmisele eelnev vaikne ja mõtlik aeg. Eufrat tähistab seda täiega.

Üleeile vajus lambist ära. Eile hommikul loobusin Eliiset lüpsmast – andsin kell kümme viimase, üheainsa süstlatäie – ja nüüdseks on talle kehakene taimega võrdses seisus ahju ees karbis lihtsalt tiksunud. Ta ei piinle ega häälitse. Ei reageeri ega toimi ühelgi moel. Ta lihtsalt ON.

Selge, et mul on olnud kogu kena emotsioonide spekter ära – lootus ja pettumus, viha ja rõõm, kurbus ja leppimine. Indira jättis meie uue talli šampanjast mõnikümmend grammi inglile – näitas ära, millisesse postiauku Eufrat läheb – Emajõgi on kõige vasakpoolsemas, vend läheb kõige parempoolsemasse. Indi enese eilehommikune buss hilines oma veerand tundi, nii et saime üsna kõvasti külma – aga ingel aina hingitseb.

Metsataat ütles siis, kui aru pidasime, kuidas täna Karla sünnipäeva tähistame, et olime selgeltnägijate saates, nagu kartulite-apelsinide Vivian ja Uno. Saatesse monteeriti pindmisim-lihtsaim. Seega oli metsataadil ülitabav võrdlus. 95% materjalist, mis eetrisse EI mahtunud, oli TÕELINE – elujulguse, unistamisväe, Jumala usaldamise ja imedevoolus olemise mitmekordistas Dardo TEGELIK külaskäik küll.

Ostsin kurnjäu-hinnaga punased köögipotid, värsked köögirätid, kalossid ja vitamiinid. TV3 saatis Paidest Virgo järellugu tegema – õhtul näitas eeter ikka sedasama 95% rusikareeglit – seitsmeste lõpulukku monteerus lihtsaim-pindmisim. Rääkisin seoses unistamise ja elamise julguse teemaga, et meil kõigil on tegelikult ümber müstiliselt võimsad meeskonnad – leidkem vaid üles. Minul praegu noorim ja vanim tütar, väimees, Karla – energeetiliselt metsapere, mu mitmed soojad-toetavad emmed – ja koos teeme selliseid imesid, et iga päev on püha päev ja iga hingetõmme on palve.

Rääkisin ka seda, et kollase künnisega pole mul enam sellepärast pistmist, et vibratsioon ja energeetika on täiesti teine. Kõrgemal vibral on teine turg, levi ja võrgustik. Liiatigi tuleb sellega arvestada, et madal energia läheb paanikasse, kui puhas ja valge kosmosest nii jõuliselt peale voogab, et räpareptiiljad vampiirid selleni ei ulatu. Nälga jäävad ja hüsteeriasse lähevad.

Mis muud kui meisterdame kaitse. Sellise, mis kaitseb ka kalleid. Ja õnneks on uuemal ajal teisenenud sõpruskonna-võrgustikus ilmseks saanud, et KÕIK edukad-vägised isiksused on üksiti ka Nägijad.

Aina tore, et mõlemast salvestusest napailu üle jäi – nii Naised kui Müstilised Lood saavad oma soovitud tekstid. Mitu rahvamaja saab mind esinema. Aga mitmeks ma ei saa – järgmisel laupäeval lähen siiski messile Maale elama – ega ulatu Inglikaitse Margarita sünnipäevale – ülejärgmisel olen Tartus Maamessil ega pääse Ugalasse, kuhu üks kaunis emahunt mind kaheksajala etendust vaatama kutsus.

Kui matejal oli purgis, helistas armaskallis papa Teemant, kellele meenus – Lurik on Manni poolvend ega sobi meie tulevase ponivarsa papaks. Mina sain sellest teatest totaalahhaa – nii Eliise kui Ördi isa on Ulkur. Joblaki küll. Ent – tsiteerides klassikuid – nii on siis vaja olnud.

Postkast laseb siiamaale mu peale vahvaid voogusid – ühestküljest naised-saatusekaaslased, kellega otsustasime eile hilisõdul emand Adermanniga suure ajakirjaloo ehitada. Teisalt üksildased maamehed, kelleni ei jõudnud mitte Kuninga-kutsumise sõnum, vaid vaatepilt minust mu tavatöid sebimas – sulaste pealetung gradus gravis.

Õpetlik. 5%, mis tegelikust Sõnumist eetrisse jõuab, jõuab enamusele kohale 5 % 😀

Sellest saadik, kui harvesteridega roimarid saja tonniga metsa massimõrvale röhkisid, on hobused bokside tegemise ajal kobaras minuga. Üleeile pistsin nende peale kisama. Eile sain aru – nad igatsevad minu toetust, seltsi ja lähedust. Kuni lammast lüpsta koogutasin, olid hobunad ju minuta.

Eile talitasin kõiki loomi-linde koos Hannaga. See kõik on nii tuttav ja lihtne. Aitäh.

Õhtuvaikuses, kui kogu päeva padukas nähtamatuid, aga massiivseid töid teinud  väiMihkel tütretibaga koju sõitis, helistasin loomalausuja Kerlile – arutlesime, kui täpselt oma tellitu saame.

Aastaid imestasin põlglikult allergikute üle – ja paluntänan… Ma ei soovi sellest rääkida 😀

Jälgisin, kui kannatlikult Kerli oma vana lahkuva koera kõrval emotsioonideküllust läbi töötas ja talle süsti ei teinud. Ja nüüd tiksub mul siin kehakene. Kerli Vaatas – ja ütles, et ei ole mingit valu ega piina – vähe sellest, kogu mu kodu peal on nii sügav ja paigas rahu, et põhhi need massiivkillerid, isegi siis, kui Putin oma ähvardatud tuumarelvadega Eesti peale NATOt pommitama tuleks, oleks meil ikka Rahu. Jah, ma tunnen seda ise kah.

Terje ja Vaike puhul olen imetlenud nende ühendust taimedega. Nüüd näitab Eufrat täiesti müstilisel-uskumatul kombel mulle taime energeetikat. Ma tahaksin juba mitmendat päeva tolmuimejaringi teha – aga enne homset ei saa. Halleluuja.

Minust voolavad ridamisi tellitud ajakirjalood ja Kareka-dialoogid. Eile õhtul hetk pärast seda, kui olime ära otsustanud, kas ta on lakota, hopi või navajo… teatas ta fb-s, et on suhtes! 😀 On ka. Nii kangesti armas. Ja jällegi hallelooja.

Sooh, boksid – ma tulen – ja õhtul läheme Jaaguga Karla sünnipäevale. Laupäeval tuleb mulle üks kallis külaline. Veel üks halleahhoo ja alleaa 😀