5.-6.aprill

Kell üks öösel O’Harat kontrollides ja ümmargusi tallesid musitades tuli mulle meelde, mille nimel see kõik. Ammugi siis, kui eile Indi bussilt tõin, ta mu kolme viimase päeva huiaara boksis istus, Oka ja Ogre mööda teda turnisid ja poolemeetriliste hüpetega mängu üles võtsid – inimeselaps tuli, mängimäääääää! Ehkki näiliselt oleks lihtne lambapidu tükkis igakevadise talleralliga lõpetada ja hobukoppel ka sinna kahte koplisse laiendada, on mu traktori taotlus esitatud lambakasvatajana. Ja nendeta pole Soone soonel. Nii lihtne ongi.

Aya oli südaööks puhkimisest loobunud, vihtus mineraalikaussi konsumeerida – ja hoopis Alfa ise ägaspugas. Aga ta teeb seda juba üle nädala. Nüüd on hoopis Amatsoon igal võimalusel maoli maas. Ainult mitte nädala alustuse hommikul kell kuus, kui Ördinand laudaukse järjekordselt lahti põmmutas ja kõik see tutt kargesse emmi-miinusesse vupsas. Päikeselise päevaga võiksid nad ju idee poolest õues olla – aga siis lehvib huiaara mööda boksi ringi ja kisab. Mul oleks õigupoolest vaja lauta veel üks boks tekitada – järgmise poegija tarvis. Osb-d on piisavalt ju… Samas on kari paljupaljupalju väiksem kui nn päriskarjad ning pudinatel on küllaga varjumisvõimalusi.

Ehkki väiMihkli loodetud suurtööst jäi kolmandik teha, oli eile tegelikult hea, et noored võtsid  oma olemise päeva. Relaka ja katusejuppide kohtumine on küll tulevikuline, produktiivne, efektiivne ja mis kõik – aga mõni päev puhkust kõrvadele on ka täitsa tore. Kui igasugune kolinmürinriginraginprõmm on hobuniitadele juba ammu suht savi, siis kime relakapirin ajab nad talli päid padja alla pistma. Las kõrvad puhkavad. Seda enam, et napp kolmandik on vaid jäänud, projekteerija-Liia täna päästeametisse pitsati järele minemas ja siis tuleb valla dabroo. Ja see kõik on ilus ja elus ja uhke.

Ja O’Harale päris igal autolavka korral kolakat ma ka ei anna. Ta sai juba esimese kinnioheldamise korraga aru, et nii on – seisab, ohkab ja talub – mis tast taguda. Paar tõsist sumosessiooni oleme teel oheliku juurde küll maha pidanud – ja ma olen teda päris mehiselt tuuseldanud – aga mitte kolkinud. Ehkki Di sõnul jõuab tõeliselt kohale vaid see. Piisab ka teadaandmisest, et olen temast tugevam – eriti vihasena 😀 Liiatigi näib, et punksid saavad ka minu abita tissi – ümarad ja rahul on. Nagu mullu Nibiru, kes lasi lahkesti meil Joeliga end upitada – aga ilmselgelt käis ka meie juuresolekuta söömas 😀 See oli just aasta tagasi… Kui eile hommikul kuue paiku ute kinni panin, polnud mudilased kumbki tissist eriti huvitatud – trullad niigi. Täna hommikul olid küll trullad, aga tissist vägagi huvitatud. Kahe imemisraundi vahel nakitsesin huiaara kõhu all tilbendavad eksitavad kiharad tisside ümbert ära – kuivõrd peru ema tingib tittede täpsusharjutused, on parem, kui segajaid pole.

Vestlesime eile Dardoga südamest südamesse. Planeediga toimuva kohta rääkis ta kaemusi ja aimusi, mis on kõike muud kui rõõmustavad. Aga mulle ütles, et olen „klassnaja“. Nii nunnu. Vivian ja Uno oleme kahekesi, jummala eest 😀

Lappasin eile pestud pesud kappidesse, tegin ahjukana ja kohupiimakooki – selle jaoks mune tooma minnes sain hallilt Äntu eidelt muna otse pihku, nagu on kord varem ka juhtunud.

Pärast Dardo-teksti kokkukirjutamist tegin boksid – et hobustega koos olla, mis seal salata – praeguste ilmadega on see ainus põhjus ja võimalus nendega ühenduses olla – tänasest on õnneks ilmad oluliselt ilmamad, ehk saame kunagi isegi ratsutada… ja viisin nii kanast kui koogist poole noortele.

Retu on tatine – avalikus kohas töötamine pakub nii viirusi kui teravaid elamusi. Kõik, kes kodust väljas töötavad – või kellele patsitikaid koju viiakse – veetsid lörtsiperioodi ühtses tõbitsemises. Mina rühin, nagu multikombain ja viirused põgenevad karjudes 😀

Täna loodan näidendi esimese vaatuse dialoogid Karekale ära saata.

Kuna Indi pillas oma lemmik-petshopi bussi, teen Rapla-säuhhi. Toon samasuguse. Ja tallede lutipudelile korraliku luti. Mine neid järgmisi pudenejaid ja nende tisse tea – peab targu valmis olema, siis pole vaja. Tammiku ja postkontori tuur tuleb nagunii teha. Seoses petsopsu bussipudenemisega sain tütrele sooja suhtumise loengu pidada – mees, kes oma istme seljatoega sõdis, mistõttu segadus tekkiski – oli kindlasti unine ja hädas. Oma lõpututel bussisõiduaegadel kogesin paduväsinuna samuti igasuguseid seljatugesid.

Kui bussijuhil on lapsed, viis ta petsopsu Haapsallu jõudes ja bussi koristades selle neile pühapäevaõhtu üllatuseks. Kui pole, siis jääb sops talle bussi armatuurlauale õnne tooma ja bussitäite kaupa inimesi kaitsma.

Täna tuleb ilmselt üks minu Agnestest pärast tööd Maxima juures soojale kohvile. Homme on Valtus Avandi Vehkleja-film. Laupäeval loodan mõnekski tunniks Maale-elama-messile minna. Kehtna boks on Kalevi hallis kohe sissepääsu kõrval. Tere.