7.aprill

Eile õhtul võttis Mihkel pärast Hageri-tööd koos Retiga maha elumaja esikuukselt ühe ja mulluse poegimisboksi ukselt teise haagi – üks sai laudaukse sisse, teine välja, sest minu õrnad haagikesed lendasid Ördinandi täpse paugu peale metsa. Selge, et kevad kutsub õue – ent kuna O’Hara läheb üksinda lauta jäädes ähmi, istuvad teised ka. seda enam, et Amatsooni kaksikud võivad samuti pisut kehavälise eluga harjuda.

Amazonia ja Amuur, kes eile hommikul poole kümne ajal sündisid, on kaks korda suuremad kui Oka ja Ogre – ja kolm, isegi neli korda suuremad kui Isa juurde suubunud Emajõgi ja Eufrat. Ja polnud Amatsoon tund enne pudenemist seda nägu, et kohe sünnitab – ega pärast pudenemist seda nägu, et raske oleks olnud. Kell seitse nõudis koos ülejäänud moludega kaera. Pool üheksa, kui neile lauta kuivsilo viisin, oli muretult isukas. Pool kümme vallandunud mitmehäälse määgimise peale lendasin vaatama – suured ja tugevad kaksikud olid püsti, täpsemalt öeldes jooksid – ja Amatsoon vihtus mineraale süüa 😀

Lootekestad astus keegi tubli sõbranna tagant ära – ja kanad naeratasid, ehkki paks-Bella skandaalitses võrgu taga, penid ei tohi platsentasid-lootekesti süüa, kui te veel ei teadnud – talled olid hetkega tissi otsas, Ördinand kasis neid leebe rahuga – ainult mina ei või nüüd enam tagumikku hooletusse jätta. Laisaks siin laudas nagunii jääda ei saa – iga kolme tunni tagant tublist O’Hara selgas ratsa rikkaks, määblinn 😀

Mis on tegelikult mõttetu. Indi nentis eile õhtul, et Okal ja Ogrel on kõhud nagunii täis – viisakusest natuke nohistavad. Ja see, et Alfa ja tema tütretütar eile oma titasid kõhust enneaegu välja ei pigistanud, on samuti üks argiimedest. Ördi kuulsusrikkal juhtimisel surusid ta ise, Eliise Mää, Diana ja Alfa koos tütretütrega – ise korralikud kerad – end läbi mõttelise prao õue.  Natopääsuke samal ajal jälle piiksviiks üle katuste…

Pisiasi, et väiMihkel võttis laudaukse korrastamiseks maha elumaja esikus tilberdanud viltukinnitatud haagi – üks sarmikas händikäpp hoidis elus esimest korda akudrelli käpakeste vahel… – nägin toda gentelkäkerdist vastu hommikut unes. Püüdsin mingil nooblil üritusel teda pildistada, aga fotokas zuumis, udutas, ujus, keeras tüübi lõpuks lihtviisiliselt pea peale – ja kollanelögane uduvool viiski ta kaasa. Aitäh!!!

Eile saatsin Karekale esimese vaatuse dialoogid, et ta saaks navajo-laule otsima hakata. Sain ehitusloa pitsatid kätte. Sõin Terjega Marju juures lõunat. Ja rõõmustasin koos Indiga võrratu ilma puhul – Indi kõõlus mööda heinarulle ja hobunad olid tema seltskonna üle õnnelikud.

Täna reastasin Teeme Ära talgutööd alapealkirjaga Katus sõidab – inspiratsiooniks eile smardist kätte saadud talgujuhi stardipakk:

–          Võtame vana talli katuse maha, eterniit jaguneb väiMihkli ja mõne soovija vahel, harjaplekk läheb uuele tallile

–          Anname kõigile koplipostidele kuvaldat

–          Kaevame peenramaa läbi, ehkki Aleksander ei tunne selle vastu enam mingit huvi, krt

–          Laome puuriida ümber senise sauna kohale tuleva lehtla põhjapoolseks seinaks, mille peale tuleb varikatus

–          Korjame elumajalt viimase nurimetalli maha, et viimase ferali-sööstu saaksime teha

Ja kallis Karla on kestvalt asendamatu.

Kui uus tall valmis ja vana maas ja metsas raierahu käes ja Mihkli ehitustööd kanduvad tükkis materjaliga tema enese koju, tuleb ju külapoolne hobukoppel ümber pista, sõnnikuväli musta kilega katta ja seda ja toda ja kolmandat – mille jaoks väiMihklit ei jätku, kuna tema päevatöö taastus ja õhtud lähevad siis koju ja üldse.

Hirvekene Evelin oli Dardo-saadet vaadanud ning tema kiri kinnitas sama, mida mu varasemad taotlused ja avastused – me oleme paljude naistega sarnased, oma kogemustest rääkides pakun äratundmise ja lahtihüppe võimalust paljudele:

Mul on tohutult hea meel, et sealt kaardipakist luigepaari välja tõmbasid!!! Sellel hetkel tundsin oma seitsmenda naiseliku meelega, et kui Sina selle ainsa ja õige lõpuks leiad, siis ehk ärkan ka mina varsti oma Kuninga kõrval. Ja nii igal hommikul. Kummaline, siduv ka see, et sarnaselt rääkisin juba mõnda aega, miks naise ellu vaja just Kuningat! Ja mitte lihtsalt meest. Äratundmine, et meie teatav ühisosa on suurem, kui ainult natuke, tegi südame soojaks ja andis mulle lootuse. Luigepaari pilti nähes sinu käes tundus hetkeks, kui oleksin selle ise tõmmanud. Ju olin sinu siirusest ja aususest end sinuga samastunud niivõrd, et lahendus tundus ka mulle loogiline.

Krt, me oleme sarnasemad, kui tunnistada julgeme. Rääkisid saates ju minust, mitte endast! Või ikka endast. Ka. Olin rabatud. Jälle ja järjekordselt. Sinust. Meist.
Naljakas…meist. Ühisosast. Sarnasest saatusest. Selletõttu ka mõistmisest. Mina lihtsalt madalama profiiliga.
Sa oled hullupööra kallis, vaatamata harvadele kohtumistele. Ega me eelmises elus õed polnud ja midagi kurja koos korda saatnud? Et nüûd saime koolis käia kordades rohkem, kui enamik naisi. Või oli nii palju eksameid vaja, et haridus oleks Kuninga saabudes täielik. Täiuslik.

Kuna mu leivaemad pelgavad C-komando telesaates maailmakuulsaks saanud koolidirektorit, saatsin Eveliniga koos loodud teksti Marii Karellile – ja ise lähen Indiga Vehkleja-filmi vaatama.

Hoobi ootel hirvekene

Evelin (43) on kaunis. Praegu ka – ent senisest tütarlapseliku hasardi-unistamise-pürgimise ilust on teisenenud hoobi ootel hirvekese habras ja liigutav võlu. Selline muutus tekitab mõistagi küsimuse: miks? Avalik vastus oli Carmen Pritson-Tamme 4.märtsi C-komando saates, mis näitas omavoliliselt-võimuhaigetel põhjustel 35 õpetajast 17 vallandanud koolidirektori juhtumit: Evelin oli üks neist õpetajatest – ja paraku ka egomaniakaalse direktori abikaasa…

„Isiklik vastus on väga lühike. Olen üks nendest naistest, kelle abielu on pöördunud koletislikuks õudusunenäoks – Eestimaa on täna täis paare, kes teevad teineteisele ja oma lastele asju, mida poleks kord altari ees JAH öeldes ettegi kujutanud. Need mehed, kes hoiavad oma laste emasid praegu kroonilise painaja all, pole ju tegelikult hirmutised – ühiskonna arengukriisid on teinud nendega midagi, mille pärast nad ei tunne ennast ka ise ära. On hädas. Ja teevad liiga endast nõrgematele. Massiliselt,“ arutleb Evelin. „Kõik ajakirjanikud, kes on käinud mu senise abikaasa omavoli ja laamendamist kajastamas, kinnitavad, et ta on haige. Ametnikud ei saa tunnistada, et on arstiabi vajava isiku direktoriks lubanud – ja vägivald kestab üha kasvava laviinina. Ühiskonna kohustus oleks sekkuda, kui maaslamajat lüüakse. Ent meil sekkub seadus ebaõiglastesse vallandamistesse-tagakiusamistesse alles siis, kui televisioon tuleb kohale – ja paljudes aspektides on nii advokaadid, politsei kui lastekaitse täiesti võimetud, kui katkised mehed end naiste ja laste peal välja elavad. Rohkem kui iseendast, on mul kahju neist meestest. Ja tulevastest meestest, kes sellise paine all üles kasvavad… Minu ja laste elu kulgeb papa kättemaksujanu mürgipilves. Kuna töövaidluskomisjon mõõtis superegole täie rauaga, andis ta mind kättemaksuks kohtusse ja nõuab endale laste ainuhooldusõigust. Korraldab koos uue naisega – ise veel seaduslikult minuga abielus… – mu lastele ajupesu. Isa armuke sõbrannatab mu teismelise tütrega, pojale sisendatakse, et olen kaamel. Kui minu vastu üles ässitatud laste peale ärritun, väidab obsessioonist haaratud mees, et peksan lapsi…  Tean, et ühiskonna kärisemiste taustal on väga paljudes seni idüllilistes peredes sellised ja hullemadki õudusunenäod käsil. Ja meie, naised, ei saagi tõestada, et pole kaamelid…

Minu mehest sai keegi teine pärast seda, kui täitus tema eluaegne unistus olla Direktor. Siis jäi „demokraatiast“ nii koolis kui perekonnas järele vaid d-tähega sõnakõlks, sest Ego hävitas senise inimese ja inimlikkuse.“

Mitme kohaga liinil Viljandi-Tallinn töötav keemiaõpetajast Evelin, keda õpilased vaatamata kardetavale reaalainele siiralt armastavad, on võimekas võrkpallur ja ratsutaja ning Tallinnasse võttis lisatööd ja üürikorteri oma kolmest lapsest keskmise võistlustantsuharrastuse edendamiseks.

Nüüd on 14aastane tütar loobunud võistlustantsust, sest perekond käriseb ja ragiseb igast õmblusest ja kõigis eluvaldkondades: liialt töötanud ema kõrvalt tekkis samuti õpetajast isale paar aastat tagasi lapsevanemate hulgast abivalmis sõbratar, kelle õhutusel isa vallandas koolist nii ema kui hulga teisi õpetajaid, kes tema kõikuvat autoriteeti kõigutasid. Seda despootlikku omavoli arutas ja harutas Carmen Pritsoni hooaja esimene telesaade C-Komando, Ulla Länts on kohal käinud – ent kättemaksuks kõigis paragrahvides õigustühiseks osutumise eest ei lase isa nüüd enam emal noorima lapsega kohtuda. Puberteedieas tütar on paratamatult kahe tooli vahele istunud ning hirvelik Evelin ei tea, millest alustada koledaks sõlmeks puserdunud armastuseloo lõpetamist – oleks vaja õudusunenäoks pööranud abielu lahutada, pojakese eest võidelda, senine kodu müüa ja täiesti puhtalt lehelt uut elu alustada. Ent seni toob iga päev ootamatuid üllatusi, mille ootel naise kogu olemus löögikartlikku gaselli meenutama ongi hakanud. Uusima uudisena on petetud-vallandatud naine ja õpetaja kohtusse antud – mis järgmiseks?

 

Veel üks projektilaps

„Ka mina olen üks neist tuhandetest, kes tunneb saatusekaaslaste telepihtimusi vaadates ja eneseanalüütilisi raamatuid lugedes iseennast ära ja tänab teekaaslasi, kes söandavad meie valusatest taustadest kaamera ja klaviatuuri ees ausalt rääkida,“ tunnistab Evelin. „Minagi olin üks laps kui projekt, kes on pidanud läbi elu oma ema armastust ära teenima ja enda olemasolu õigustama. Minusugustel süüdlaslikel mitte-piisajatel on kalduvus oma mehi ja ämmasid, lapsi ja ametit ülemäära emmeda ja ümmardada – nii et me ei märka ega usu, kui meid selja taga reedetakse. Minu lapsepõlvest võiks jutustada kurbi muinasjutte, aga olen andestanud ega jutusta.

Esimeses abielus olin tublide kolhosnike pojaga ning möllasin lõpurasedana kartulikombaini taga pere toidu ja ämma heakskiidu nimel kartulit võtta. Nüüd on mu kunagine parim sõbratar mu esimese mehega õnnelikus abielus. Kuna tema pole olnud projektilaps, ütles kohe alguses, et tema kedagi ei orja, kell viis hommikul lehmi ei lüpsa – ja nii ongi! Sõbratariga ütleme kenasti tere, kui kohtume. Esimene ämm-äi on tänaseks minu toetavateks sõpradeks saanud.

Ja mu praeguse, äpardunud koolidirektorist mehega, kellega ikka veel ametlikult abielus oleme, oli kõik idülliline sinnamaale, kuni tema ambitsioonid võimeid ei ületanud. Ta on vahva isa, tore algklasside õpetaja – kui vaid neid üle suutmiste tahtmisi poleks… Need ajavad napsitama ning  joomine omakorda psühhootiliste tegudeni. Üks asi on, kui isa pärast pettumuste uputamist sauna eesruumis peatäit välja maganult meeltesegaduses alasti tänavale kõnnib. Teine asi, kui õppealajuhataja ütleb mulle, et direktor ei peaks jääknähtudega tööl käima. Kolmas asi aga, kui kõik lähedased hakkavad maniakaalse käitumise all kannatama.

Me olime ideaalne perekond – koos mu esimese tütrega kolm kena last, kodu Viljandis maalilise vaatega ridakaboksis, sport ja reisid, ilusad harrastused ja tuleviku-unisused… Ilmselt olen eelmistes eludes midagi väga ränka teinud ning arvatavasti on mu projektilapse-lõõg pingule vedamist nõudnud, et kõik purunes. Ma ei kujuta ette, kas ja kui õnnelik mu mees praeguses olukorras on. Tema sõbratar kuulutab kõikjal, et tema kui lahutatud naine võib teha, mida tahab. Aga abielumehest koolidirektor vist päriselt ei või – seda enam, et teeb lõpeks iseennast meist kõige õnnetumaks. Kahju… Mis kuramuse kärgpere? Sõrg-härg – mis iganes, ainult mitte kärg! Ei taha mu mehe sõbratar oma viiele sugugi minu lapsi lisaks – ärapanemine on magus. Käkerdab natuke mu poega – ja saadab lõhutuna-hukkaaetuna tagasi.“

 

Üle võimete

Külakooli direktoriks saamine oli lihtsale ja kenale mehele naise sõnul liig. Õppekavad ja kooli haldamine käisid sedavõrd üle jõu, et nii õpetajad kui lapsevanemad pidid appi tulema. Carmen Pritson uurib peatselt eetrisse tulevas teledokis vastu hakkavate, kahjulikult võimekate õpetajate massilist vallandamist. Ja sedagi, kuidas ses koolis isepäiseid lapsi karistatakse: kui noor, kellel vanemad Soomes või probleemsed, hommikul kooli hilineb – sest toitis-riietas nooremaid õdesid-vendi – paneb direktor ta tuimalt keemiaõpikut ümber kirjutama. Näiteks. Või siis ei lasknud kompleksides ja segaduses mees naisel tema kabinetist pärast vallandamist ära võtta keemia õppevahendeid, mille naine on ise koostanud ja mida oma töös iga päev vajab…

„Selle rumala despootia taustal tegid kolleegid ja lapsedki mulle ammu vihjeid, et minu mehe ja ühe lapsevanema autod on hilisõhtuti kooli juures. Mees väitis, et eelarve ja muud tema töökohustused vajavad selle naise abi. Aina kauem ja pidevamalt. Mina pole kunagi eelarvamist harrastanud – mu jaoks pole oluline, kes on kelle laps või sugulane – oluline on tema enese isik ja teod – ,  või kes millist kuulujuttu õhutab – olulised on siin ja praegu faktid.

Sellepärast tegin ma juba ammu moodustunud paarikesele naiivselt võileivadki neile lõpututele ületunnitöödele kaasa… Kui nõupidamised kandusid mu Tallinna-tööpäevadel meie koju ja abieluvoodisse, sai mul väga küllalt,“ jutustab Evelin ettevaatlikult oma tragöödiast. „Töövaidlus-spetsialistide ees jäi direktor igas punktis süüdi. Mulle aga sisistas mees, kellega kord teineteist nii väga armastasime, et ta maksab täiega kätte. Lubadust end igal nädalavahetusel mitte pildituks juua ta pidada pole suutnud – aga laste kaudu kättemaksuga tuleb toime küll.

Ehkki tema viie-lapse-emast sõbratar ei soovi otseselt mu lapsi endale, on nende kaudu kätte maksta ja neid manipuleerida ju ometi lihtne. Tütar on lakanud võistlustantsuga tegelemast ja saadab isale minu kirjavahetusi edasi. 8aastast poega olen sel aastal vaid viiel päeval näinud. Üha teisenevad sms-id näitavad, millises suunas ajupesu lapsele tehakse. Kõigepealt küsis pojakene minult, miks ma teda ei taha. Muutus koolis nii agressiivseks, et kaotas sõbrad ja lapsevanemad ei luba teda kuhugi külla mängimagi. Nüüd teatab ta sõnumites – helistada isa ei luba – et seaduse järgi on talle kõik lubatud ja mina pole keelaja ega üldse mitte keegi.“

 

Laps kui ründerelv

Evelin kinnitab, et aegadel, mil koletiseks pööranud kallim lapsi ema juurde ei lase, magavad need tema uue kaaslanna juures… põrandal. Sest kaaslannal on enesel ka hulk lapsi. Ning hirvelik õpetajanna on nüüd omal nahal kogenud, kui julm on lapse kasutamine emale koha kätte näitamiseks. Ajupesu ja manipuleerimine jätab õrnas eas poisile igavese pitseri, mida kaasas kandes laps ühel päeval nagunii Evelini juurde tagasi tuleb. Nüüd palvetab võluv õpetajanna, et kõigevägevam saadaks talle autasuks katsumuste vapra läbimise eest tõeliselt mehise mehe, kellega koos lapsed täisväärtuslikult ja õnnelikult üles kasvatada.

„Töötan praegu kolmel päeval nädalas Tallinnas – isa veab sel ajal lapsed koolist oma maakoju. Kui ta seda ise teha ei saa, viib ämm mu poja enda juurde. Mis on igati kena ja normaalne, kui mulle lapse järele minnes uks lahti tehtaks, kui pojal mulle helistada lubataks. Olen projektilapse pitserile kuuletudes nahast välja pugenud, et ämmale meeldida. Ja tema silm ka ei pilgu, et ma kraabin tema ukse taga oma last oma koju anudes…

Politsei lasi direktoril allkirja anda, et ta ei tee enam takistusi minu laste minu juurde tulekuks, ent siiski ütleb, et kuni ohtu lapse elule tuvastada ei saa, nemad ei sekku. Tõepoolest, eluks ajaks muserdatud psüühika pole politsei rida. Otseselt. Ehkki kaudselt on ikka küll,“ arutleb Evelin. „Kolleegid ja sõbrad küsivad arusaamatuses, kuidas on võimalik, et joodikust-türannist lapsevargaga midagi ette ei saa võtta. Advokaat nendib, et lahendid ongi vaid äärmuslikud ja väga äärmuslikud.

Ühel väga suure ahastuse hetkel läksin kaardimoori juurde, kelle käes kaardid jutustasid kõigepealt üksipulgi mu senise elu lahti – ja seejärel ütles ta, et mind aitavad hädast välja ning toetavad puhta lehe keeramise juures just tugevad naised.

Seda uskudes on mul kergem veeta praegusi nädalavahetusi tühjas kodus. Ma ei lõõgastu ega lõbutse – hõissa, olen üksi, pidu! Vanim tütar on 18aastasena juba nii suur ja iseseisev, et tema jaoks olen pagasi ümberlaadimise ja tankimise lennuväli… Mul ei ole armukest, sest erinevalt abikaasast loen end tänini seaduslikuks abielunaiseks. Võrkpall ja selle spordiala ümber kogunenud sõpruskond on mu lohutus. Kuni see peatükk elust on õnnelikult möödas.“

 

Läheb lõpuni

Õpetajanna tunnistab, et ei tea päris täpselt, millest painavast olukorrast väljumist alustada.

Praegu tulevad koletiseks-muutunud kaasalt iga päev uued inetud üllatused, ent enne õppeaasta lõppu ei saa naine kannapööret teha. Ega lähe kaasa ka provokatsioonidega – muidugi on kiusatus omakorda laps veel varem koolist ära näpata, et isa teda minema vedada ei saaks – ent sellise infantiilse laamendamisega kuhugi ei jõua. Ema tunnistab pattu, et vabariigi aastapäeva pikkade puhkepäevade eel võttis lapse koolist varem ära ja sõitis temaga õõvastavaks muutunud Viljandist minema.  Kui poeg veendus, et ema on ikka endine ilus ja armas – mitte selline, nagu isa ja tema armuke sisendavad, ei lase laps enam ema käest lahti, tudub tema kaisus ja jälgib igal hetkel, et ema ära ei kaoks.

„Loodan väga, et ma kannatamise energiasse, märterluse mustritesse ei kinnistu. Jah, ma tean ise ka, et mu kehahoiakul ja näojoontel on juba stressi ja valu pitser. Ju ma seda olukorda meie ühise kodu müümisega alustan,“ mõtiskleb naine. „Õigus on ka neil, kes soovitavad koos lastega reisile minna. Pärast õppeaasta lõppu läheme jah. Mitte turistina. Tahaksin laias maailmas koos lastega midagi tõelist teha ja kogeda, õppida ja nendega koos areneda. Ning sügisesse kooliaastasse astume täiesti uuenenud-puhastunud inimestena.

Nii hea on sedasi unistada. See tuletab meelde, kui lihtne ja ilus oli varasematel aegadel unistada.

Kusjuures kõik unistused – rosetid ratsutamisvõistlustelt, tütre edu võistlustantsus, läbi elu aina paremaks minev võrkpall – kõik täitus. Kuni oli ausus ja armastus. Armastuse alus oli usaldus. See kestis seni, kuni mees ei hakanud tabureti peale ronides kuud alla tooma. Tõi hoopis taeva meile kõigile kaela. Ja ma loodan ometi, et neil tarkadel pole õigus, kes prognoosivad, et minu ja laste jõudmist uude ellu upub tema aldehüüdidesse – mis on etanooli ülimürgised lagunemisproduktid.

Ja nii ma palvetan igal hetkel, mis pedagoogitööst, lastekaitse ja advokaatidega suhtlemisest jääb, et naer ja tants, hobid ja unistused meie ellu tagasi tuleksid. Et ma oma pojast Mehe oskaksin kasvatada. Ja et ma ise selles elus kogeda saaksin, et armastust ei pea ära teenima – igal hetkel ei pea uut hoopi ootama… Ma nii palun, et ränk elukool oleks ometi kord läbitud ning edasi tuleb Elu ilu.“