8.aprill

By Nibiru Curandera üheaastane.  Aasta eest oli väga ränk päev – saime suure varsaplika Tajaga kahekesi – äh, Mann ju ka!!! – kenasti ilmale toodud, aga päeva jooksul selgus, et lapsukese hiigelpikad jalad ei tõsta teda omal jõul püsti. Tõin Risttuules-filmi vaatamist pooleli jättes Tallinnast Joeli abiks ning veetsime tõsise ja tõhusa nädala. Ilmselt hakkas lapsekene umbes kolmandal päeval ise püsti tõusma – ent lasi meil end putitada-kallistada-patsutada – tänu sellele said kõik kevadtööd tehtud, sest Joel resideeris ja tervenes siin – ja selle putitamise pidupäeva tähistamiseks ei lasknud O’Hara hommikul kaksikuid tissi juurde, nii et punkside neljas hommik algas jälle mornilt ratsutava Saara võidukal juhtimisel ette antud MacTiss Drive-In teenusega. Päeva jooksul avastasin, et Oka ja Ogre on omandanud ema tagajalge vahelt siuhviuh tissi näppamise. Õues nad sellega ilmselt toime ei tule. Krdi bitš raisk. Kui keegi järgmisena poegib, saan O’Hara poeginule seltsiks jätta ning Amatsooni tema kaksikutega õue lasta. Nii Alfa kui tema tütretütar on plahvatamas.

Eile õhtul, kui ühe mu sõbra kõigest kümnepäine kari juba ligi kolmekuise talle – see on ju üsna lammas! – ribid kopsu tallas, toimus minuga miski tagasilöök. Närvid läbi, ühesõnaga. Kruttisin jälle mõttes lambakopli postide otsa isolaatoreid ja vedasin elektrilinte, et hobukoppel neisse kahte koplisse laiendada… Ühel sõbral lõi hobune ühe talle maha. Teisel lamas ema oma talle ära. Ma siin putitan ja ratsutan lammastega, Maruusja trikitab tükati – kui varss möllab, vehib peaga – Bella on kümme päeva enne poegimist nii vaevas, nagu hakkaks kohe pudisema. Alfa on vana ja tema tütretütar – lai nagu laev – jällegi esmapoegija. Lollakas Diana – vabandust! – poegib õnneks alles juunis, kui suvesoe leevendab kõike…

Millega ma ometi tegelen? E-liini talled läksid ingliteks. O-liini noor ema on nimevääriline pipar. A-liini rahulik ja ustav, stoiline ja südamlik toimimine leevendab palju. Aga. Jah, ma kirjutan praegu päris palju ja tublisti, Karekas sai täna hommikul järgmised dialoogifailid ja Postimees Vehkleja-teksti – aga kõik oma ja sõprade loomade hämmastavad juhtumid rallivad mul läbi südame, nii et… Tahaks Ugandasse. Ilma Makeleta, aitäh.

Hilisõhtul helistas tuumapohmellis Lipa-Raamat – vaheta see kirju lammas mu oina vastu – kes on tegelikult jäär… Palusin tungivalt mitte helistada ega pohmaka kui haigusseisundi käest eluga pääsemiseks mind tühjendada. Tundus aru saavat. Aga ikkagi öäk.

Sõprade-tuttavate karjades pidevalt juhtuvad katastroofid meenutavad dr. Ehrenbergi kunagist soovitust, kui üht oma lastest kandes aina ähmis olin – aga vot sellel juhtus nii ja tollel naa – ära loe, ära kuula, ära upu 21.sajandi infotulva – ela oma elu ja unistust.

Killustatus ja kurnatus on suurepärane vahend oma unistuste ähmastumiseks. Ent siis helistab keegi kena teekaaslane, kes sosistab, et linnuke siristas ühe vägavägaväga hea uudise. Kuna sirin on esialgu salajane, ei lobise – linnuke lendab ära 😀

Mu meeleheide käis Ohekatkus dokusid viies laes ära. Seavabrik Rey pankrot tähendab, et vald toidab sigu juba mitmendat päeva – neid ei saa kuhugi müüa, jagada, lihaks teha. Pooled on tiined emised ning valitsus soovitab nad Väike-Maarjasse põletamisele viia. Hindadest on midagi kuulnud? Kümme tuhat põlevat tiinet emist – täieline Eesti vabariik.

Ent siis, kui vald nüüd õnnetuid sigu – 16 tuhat tonni vilja päevas… – toidab, läheb ka vald pankrotti. Ja kui sigala lõpetab, on kannili ja kännis ka vilja tarnijad. Muudkui aga messile tule-maale-elama… Täitsa persses…

Mu meeleheide, perspektiivituse, mõttetuse ja lootusetuse laine käis üle pea ära siis, kui Indi Kehtna põhikoolist lauluvõistluselt ära tõin – talle ta enese kogutud raha eest kolm paari kingi ostes hakkas kergem – ja Outbackis poistega end tühjaks rääkides juba päris hea.

Kodus võtsime Indiga ette totaalse tööteraapia – mürgeldasin kilest välja kõik silorullid, ühe hallitanud tuusti panin tuulduma – läheb allapanuks, mille hobunad nagunii nahka pistavad – papa Kallaste võrdleb seda teatavasti hallitusjuustu ja keefiri söömisega. Rahmeldasime end tühjaks ja täis – oli tohutu tuul, kiled lendasid – eterniit ja ämbrid kah – tänu übertuulele polnud süümekat, et lambadad sees kügelevad – ning siis helistas väiMihkel ja teatas, et tuleb pärast päevatööd siia müdistama.

Mis kujundas Hannakese elu esimese kinoseansi – käisime Valtu seltsimajas Preussleri Väikest tonti vaatamas, Hanna uinus poole tunni pärast, mina tunni pärast – aga ilusaks finaaliks saksa moodi olime üleval jälle.

Õhtul talitasime loomi, tegime tule pliidi alla, tüdrukud mängisid uute kingade ja petsopsudega. Õhtune Pilvede all ei lase mulle uutel hirmulainetel peale tulla – seda enam, et väimees on katusel, tööde tellimusi ja pakkumisi aina voolab – ja ma jaksan ja saan ja…

… ja ikkagi, saate aru – fail baltika D-variant läheb üle Margoti talu, pankrotis Reyst jääb üle loendamatuid töötuid – prognoositakse 70% töökohtade kadumist kogu Eestis – ja lõpeks ainult mina, Diana, Heli, Ülo ja veel mõni entusiast, kes end imedesse uskudes siia sureva riigi külge aheldas, siia jäämegi. Mitte keegi neist, kes Outbackis täna söömas käisid, ei tööta Eestis.

Tule maale elama.

Karupersse, ausõna – ja kusagil toompjaal klõbistatakse malenuppe.

Ja stalini aeg pole lõppenud – sain eile filmi vaadates aru – ja kirjutasin sellest hommikul ka postimehele. Vot ei saanud kergem. Mõnikümmend juurikut saan – aga kergem ei saa.

Mulle meeldis mu Liu talus mõnikord abis nodistanud Paju Jussi poja Kristjani tänahommikune arutlus – tema õe mees jäi mõne aasta eest metsa tehes puu alla, õde on nüüd taas abielus ja veel lapsi juurde saanud – ja maailm toimub:

Kool… Kõik on üks kool. Tunnistus selle lõpetamisel ei pruugi olla pelgalt paberist dokument, vaid tagatud rahu iseeneses, ükskõik kui ärev silmaga nähtav tundub. Õhtul vaatan päevakulgu ja ainus mis selles muret teeb, on minu enese suutmatus vaikida. Alustuseks võiksin vaikida vähemalt siis, kui öeldu ei muuda maailma paremaks. Vastutan välja öeldu eest, kuid lõputu plära saab prügiks ja ühel päeval, kui mul on midagi päriselt öelda… pole sellel enam kaalu. Sõna olemuse taastamine on karm töö, kui mitte võimatu? Lihtne lõhkuda, ränkraske parandada. Inimene kuvab minust pildi ja esimene seos saab olema kohtuotsuse tulem, mis on minu sõna külvatud. Loodan, et järg pole päris käest libisenud. Õnn on see, et mulle on antud parimad õpetajad, kelleks on sõbrad, tuttavad, koolikaaslased ja teised kaasteelised.
Vaatame kas saab asja ja kui püüan, minatea, äkki saab keegi sellest kasu…

Äkki suudan lisaks kahele hommikul-lähetatud failile veel ühe Karekale saata – see stseen meeldib mulle, tänu sellele ehk jaksan… Ah, ma saan ikka ja alati ja kõigega hakkama. Ehkki mõnel tormipäeval kipub meeleheitest minestus peale.

Trr ma siia rappa uut talli ja maneeži ehitan, nii et ninast veri väljas… Endale. Ja oma tüdrukutele. Siia rappa jah – kuhu siis veel…