755

11.-12.aprill

Hästi on see, et tsüklon jõudis kohale – palju kergem hakkas. Füüsiliselt tundub, et jään jälle ellu – vaimselt on kõik muretavad asjaolud palju pohlamad. Tuul viis vahu pealt ära. Hästi on, et Eliise Mää kohanes metsatalus hetkega – vahetasin noore ute nisu vastu – ning meie karja saabus rahu ja vaikus. Ogre saab pudelist juurde – aga mõnel juhul õnnestub mehikesel näpata nii emalt kui tädi Amatsoonilt. Poisu kõnnib põhiliselt isa sabas – kui mehed mind lutipudeliga näevad, toob papa punksi värava juurde. Kuna ema teda tõrjub, on ta kurvameelne ja teistest talledest väga teistsugune. Mis teha.

Hästi on see, et ma sain väga selgelt aru, mismoodi endale südameatakk korraldatakse. Mitte ainult magamatus ja muretsemine, kümne teksti ja projekti paralleelne kirjutamine – ka kõrvaliste spastiliste protsesside endasse tõmbamine – tagab kena pisikese infarkti. Juba enne vilja järele minekut olid mul südames pisted – pool tonni käte vahelt läbi – ja ma suutsin pärast koorma maha laadimist teha vaid pooled boksid. Valud südames, iiveldus, vasak käsi tuim – klassika! Kusjuures ma teadsin täpselt, kuidas sellise seisu kokku ehitasin – Maie juubelil olid ühel hobuemandal karmid valud südames, tõmbasin need lahkesti endale, inimene, kellele helistasin, puuksutas mu niigi spastilisse südamesse. Ma arvan, et kui metsataat poleks tulnud Eliisele järele, mind pungapiiritusega totaalselt sisse määrinud ja vahepealsed edenemised üle vaadanud, oleksingi otsad andnud. Diana tuletas meelde, et meiesugustel enesepudistajatel ning lisaks endale kõigi teiste eest elajatel-muretsejatel peab nitroglütseriin alaliselt taskus olema. Kuidas ma ise selle peale ei tulnud? Dünamiiti, rohkem dünamiiti!

Eilse päeva veetsin põhiliselt voodis. Mess maale-elama ja Inglikaitse Rita sünnipäev jäid minust väisamata – ma poleks jõudnud end autonigi vedada. Reti tegi boksid, Mihkel ehitas, Indi hoidis Hannat ja mina suutsin kogu päeva jooksul vaid ajakirjapilte vaadata ja tatrapudru põhja kõrvetada. Täna varahommikul pärast poisu lutitamist – öösel ei lutitanud ja midagi ei juhtunud,ainult vihane näljakisa ootas mind kuue ajal laudas – nii et paluks lahkesti unerahulikke öid, muidu ma ei kesta – pesin pesu ja põrandad, tuustisin tuustimist ootavaid kotte ja kompse, tegin pangatreti ja haldasin interneti, keetsin koerale toidu ja reastasin taas oma kirjatööd. Hästi ettevaatlikult. Vasakut kätt säästes. Koer on juba üsna suures vaevas ja püüab kõigi teiste emmede tallesid endale nahistada.

Kassinurme Küllikese kõne veenis mind, et priaprojekti peale ma oma Soone Saara Tsirkuse ehitamisega välja ei lähe – Leaderile loodan küll – ja Küllike leidis, et vaatamata jõulistele ümberkorraldustele teen ikka veel liiga palju karmi mehhaanilist tööd. Vist jah. Aga ööl vastu eilset nägin end väga vanana tänases Indi toas elamas, akna asemel suur klaasuks, millest otse hobusekoplisse tuterdasin – järelikult vean ikkagi väga vanaks välja ja hobused on mu kõrval aegade lõpuni.

Sedapuhku veetsin pühapäevahommiku perioodiliselt Alfat aknast ja ümber nurga piiludes. Hoidis karjast eemale, mediteeris ja oli üldse sedamoodi, et hakkab kesest kena tormiootel keskpäeva poegima. Valehäire loomulikult. Vähemalt hoiab miski pidevalt valvel ja pinges – ähkiv lammas näiteks 😀

Poolest päevast tuli vihm peale, et talled kuivas hoida, ajasin lamborghinid tuppa – autist-Diana tagaajamisest – mille käigus talled jälle õue pudenesid – mu pump kahtlemata hästi ei arvanud. Kinni siiski ei kiilunud. Ja keset pühapäeva ma nitro järele ka ei sõitnud. Tõin hoopis Indi Saunakülast sünnipäevalt ära – liiga tore se torm ja padukas, et jalgrattaga koju tallata.

Erakordset ilma trotsides tegi väiMihkel jälle imesid – imetlevad ja ette tänulikud hobunad õla taga – peaasi, et imedest normi ei saa. Tänulikkus, sõbrad, tänulikkus! Ka enda vastu – kesse saatis täna mitu kimpu Karekale ja tegi maavanemale ühe visandi, mida homme vormistada? Mina. Tublitublitubli. Ja Alfa? Kui praegu just Ogret tankimas käisin, nohises endamisi, ülamokk rullis. Bella hakkab samuti sadamasse jõudma – suur ja raske, norisev ja tissikas. Kevad…