13.aprill

Terje sünnipäev. Sügisene sihuke.

Saatsin maavanemale soovitud visandi. Lutitasin Ogret, kes ilmub mu hääle peale küll Ördi-papa jalgade vahelt, küll Alfa hiidkõhu alt – tahan süüa ja eladaaaaa! Võtsin tuhad, lappasin pesud, tegin tolmuimejaringi – lutitasin – vastasin hunniku kirju – lutitasin – tegin oma töönurka oma selja taha Bellale pesa, millega tal on nüüd öösiti aega mõned päevad kohaneda. Lasen tal toas poegida ja paar esimest nädalat siin olla – kuni viiksudel silmad ja õues äkki midagi kevadelaadsetki… Aprilli viimastel päevadel ei näita gismeteo.ru enam vihma. Õõõh, kui tüütu. Mudased ja lõdisevad hobused, kes nõuavad tungivalt õigesse kohta uut ja head talli – märjad talled, kellest ühel on loota ainult isa Ördi ja minu peale – tilkuvad ja tujutud kanad. Ja ägisev Alfa, kelle pärast ma kangesti muretsen. Ja oma mudaste tagumiste veeranditega aina sõbrantse udjav Maruusja, kelle puhul mul pole õnneks aimugi, millal ta poegida võiks. Mina muudkui lutitan ja kirjutan, valvan ja mõistatan – ja lutitan, punun penile pesa, valin uute pakkumiste seast põkatseid – ja lutitan – närveldan laekumiste ja valmimiste, kohustuste ja nende täitmiste, otsimiste ja leidmiste resonantsi pärast – ja lutitan. Kui mamma Maie teisehomme külla tuleb, oskab ehk aimata, kusmaal Maruusja siis nüüd õigupoolest on. Ma ei mäleta üldse, milline ta viimati kümnenda kuu alates oli. Aga tal võib vabalt alata ka üheksas või kaheksas kuu 😀

Väga arukas jutt.

Sama arukas kui see, mida täna Karekaga arendasime – täpselt sama palju kui tall vajab heina ja piima, vajab ta päikest ja ema armastust – ilma chi ja Armastuseta on õnnetu, ebakindel ja hädas nii inimese kui looma laps. Nojah – rääkisime – ja kuhu me sellega jõudsime? Karekas lutitab oma ühekõrvalist Otu-Tillut, mina panustan Ogresse vanaemalikku armastust, sest piimapulbris ju lambapiimas leiduvat kasvuhormooni ei ole…

Karekale on veel kaks faili ehk siis umbes viis stseeni saata – üsna pöörased teised. Kui see tehtud, liidan failid kokku, käin üle – ja käin üle korra või kaks juba läbitud raharahva kirjakaste. Mis teha. Homme saan ehitusloa, järelikult läheb ka raha vaja 😀

Misjärel sukeldun üle pea Ingli puudutusse. Suveks kaante vahele, mehed!

Ja siis algavad Täisringi proovid. Ja tuuritamine. Ja nitroglütseriin peab taskus olema. Tsiteerides lady Di-d, kellel õnnestus nädalaks Soome sutsata. Vaatan mina, kuidas Evelin ja Diana saavad alati siis, kui olud kõige hullemad ja närvid kõige krussimad, võõrsile kalpsata. Kuidas nad seda küll teevad? Ja miks mina nii asendamatu olen??? Ütlen järjest Kanaare-Inglismaid ära – lollakas olen või?

Ei ole, praegu on selline aeg.

Oh õnne, et vahel on võimalik Mahtrasse Terje juurde tema-sünnipäeva-sushi-õhtule lipsata – siis ei keera ülemuretsemine südant sihandseks,e t ainult nitrokaga tiksubki… Kujuta ette, kui palju mikse. Miks teeb lambaema oma kurja tõrjumisega ühe lambapoisi nii õnnetuks, samal ajal kui tüdruk uhkelt tissi otsas õilmitseb – ja kuidas ma laupäeval Maamessile lähen – Ogre elab laudas ja karjas, aga kolmetunnine lutivahe muudab mind keti-Katiks… Miks Taja viimastel päevadel kurvameelne on? Ilmselt käivad siinsamas madistanud harvesterid närvidele – õnneks hakkasid need juba täna Moostesse lahkuma – ja puitu oli poole vähem kui loodeti – täpselt sama ju siin Soonel mõne aasta eest. Huh, vaikus! Ja vähemasti niipeagi siit väärindamata puit sirgelt sadamasse ei sõida… Otsas. Ja miks ei oota Taja veel mõnda nädalat ära, kuni tall valmis – hakkas väga hoogsalt Nibirut võõrutama. Ja miks hiilib koer, kellele täna nunnu titapesa punusin, ikkagi igal võimalusel trepist üles minu voodisse. Ja miks ei ole Maruusja kõht, mis oktoobris-novembris liigagi hoogsalt paisus, viimase paari kuuga üldse kasvanud – üsna suur ja ümmargune – aga täpselt ühesugune mu meelest kogu aeg. Ju ta ikkagi augusti paaritusega käimale sai – seega on Niilust oodata alles juuli lõpus. Vist. Oh, nitroglütseriini, rohkem nitroglütseriini! Ja miks ei ole uus tall juba valmis ja vana kadunud… Justkui see elule midagi head lisaks, kui rahulikud protsessid omas rütmis paika loksuvad. Vot ja Terje juures ei pidanud ma päris mitu tundi pahasti hingeldavat Alfat kuulama, Taja kurva pilgu ega Maruusja ühesugusena püsiva kere peale mõtlema. Rääkisime hoopis poegade kasvatamisest. Üldse täiskasvanud laste vanemaks olemisest.

Kuna Terje oli oma poegi kasvatades Moskvas aina tööltööltööl, kasvasid need üsna üksi – ja ei pidanud paljuks talle hiljem öelda, et ta paha ema oli. Mina võtsin kõiki oma lapsi igale poole kaasa, varustasin ja õpetasin, treenisin ja seiklesin, olin alati olemas ja nüüd võiksin paari oma täiskasvanu poolest siia kärvata.

Sest ma olen halb ema. Nad teevad hämmastavaid kannapöördeid ja valikuid, pöörduvad kõige jõhkramate spordialade poole, sõidavad minust nagu tühjast kohast sirgelt mööda – sest ma olen halb. Terje prognoosis, et nende eludesse lõputute suunamuutuste ja kannapöörete peale lõpuks paratamatult tekkivad lahendamatud olukorrad toovad nad lõpuks ikkagi mu lävele.

Tema ise käis teisel pool maakera ühel pojal niimoodi külas, et teist ei näinudki, sest tolle kaasa oskas nii seada.

Sõnastasime sõbratariga, et meie ülesanne pole isegi mitte andestamine, vaid pigem endalt küsimine, kas tahame nende võõraste kaugete inimestega tuttavaks saada – või sõbraks. Meie rasketel hetkedel on meie kõrval ustavad ja arukad sõbrad, kes on meiega samal lainel ja rütmis. Töötame ja pidutseme hoopis uue tasandi perega – mis ei tee olematuks, et oleme kellelegi elu andnud, kellegi emad – ent üheski elulises ja tegelikus küsimuses ikkagi oma sünnitatute peale loota ei saa.

Võõrastame, jälgime eemalt, ei lähene – et mitte veel ja veel haiget saada. Püüame nende valikuid mõista. Vaikime. Ja võõrastame neid kaugeid täiskasvanuid veelgi rohkem.

Sinul on see kõik alles ees…

Nagu minul mu muredekarussellil tiksumine – miks Alfa juba maha ei saa, tal on nii raske – miks Maruusja kõht püsib ühesugune, miks Taja on kurb, ega Bella kutsikad liiga suured ole… Appikeneküllnoh…

Üks ülitäpselt mind iseloomustav pisiasi. Nüüd, enne magamaminekut joon mehise tassitäie rohelist teed, et kell kolm pissihäda mu kindlapeale üles ja talle lutitama ajaks. Ei ole normaalne. Päriselt ka, midagi peab muutuma. Pidev muretsemine, lakkamatu hirm kellegi – või kõigi – pärast peab lõppema. Mu süda ei pea sellele vastu. See ei pea olema tuimaks muutumine. See võiks olla rahulik usaldus Looja ja looduse vastu. Kuhu see jäi?