14.aprill

Palverännakult naasnud Jaanika küsis, kas reedel vanameister Mäksi kontserdile lähen.

Vastasin: Hola, amiga 😀

Mul on kalendris Mäx-Juurus täitsa kirjas – ehkki üheski oma minekus ma viimasel ajal kindel pole – möödunud laupäeva veetsin maale-elama-messi asemel totaalselt voodis, pisted südames ja vasak käsi tuim.

Abstraktse ülemuretsemise eest pälvitud auhind. Avastasin enda jaoks dünamiidi – nitroglütseriin mõjub tõepoolest…

Sel laupäeval olen end Tartu maamessile lubanud – lisaks tunnisele esinemisele saaksin seal üle vaadata kõik need trakatsid, mida loodetava toetuse eest valida on.

Aga O’Hara ei hakanud poegtalle tissitama, nii et mul on lutikas.

Talle analoogselt Karekaga pappkastiga kaasa kantida ei taha – poiss elab siiski karjas ja on lammas. Kusjuures arumaisaa, miks va tuss terve ja tubli talle välja praakis – suur udar, piisavalt piima – teab, et see on tema tall, sest kui poissi lutitan, seisab ja röögib. Aga põhiliselt lutitame koos Ördiga – papa passib iga mu liigutust. Alfa ägiseb kõrval, koon minu õlal – üheksasele on tiinus liiga raske – aga maha ka ei saa ega saa. Närfid närip ära.

Ideaalse lahendusena tuleks reedel Aleksander Soonele ja kontserdile, aitaks laupäeval-pühapäeval Mihklit ehitusel ja Indit Hanna hoidmisel ning iga paari tunni tagant Ogre tankimisel.

Mis puutub reedesse, siis… kule, ma oleksin ikka tõsine mäger, kui ei tuleks – eriti veel koos Sinuga.

Lähme!

Kerli meeldetuletusele, et mu nimede ja iseloomudega, mitte üksnes registrinumbriga elukad on just minu juurde tahtnud tulla ja siin õnnelikud, vastasin:

Mõtlesin selle surnuksmuretsemise finnuminnumi üle. See, mida ma nimetan kvaliteediks kvantiteedi asemel – see kurnabki südant. Neil loomakasvatajatel, kellel pole lambadadel nimesid, vaid üksnes numbrid, jäävad pooled inimmõistes tragöödiad nägemata-kogemata. Abordilooted, kes jalule ei tõuse, ei tule kuhugi tuppa hääbuma, vaid lähevad sirgelt rebase või kulli kontole. Ka need talled, kelle emad miskipärast hülgavad, ei tule arvesse – ammugi mitte südamesse – nad kiduvad repsi-kulli kõhtu ja keegi neid ei lutiplutita ja nende pärast ei ahasta. Lambaemad kõige vähem. See minu kvaliteetvärk laseb õnnetu enneaegu poeginu kurvastust, ärapõlatud talle ahastust ja kõiki inimmaailma sobimatute emotside pillerkaari läbi südame ja võtab hinge seest välja. Küllap on Maruusja kõht – mis loomulikult on olemas ja sisukas ja mida ta kiivalt kaitseb ja mis kõik – hakkama pandud augusti, mitte juuni paaritusega – seega on aega kasvada küll. Aga kui inimene ei võta ette kvantiteeti vaid seda oma va kvaliteeti, passibki ühe hobuna taljet ja teise tujusid nii, et ise kidub, kuigi nende loomadega on tegelt kõik korras.

Ja mismastahtsin – tallede-varsa-kutsikateta aastat vei? Eitahtju…

Istusin hommikul Indit äratades tema voodiserval, tall risti süles, lutt suus, juuksed sassis ja silmad paistes ja küsisin täiesti adekvaadilt – miskunn-kuskunn – kuidas siia üldse mingi kuningas eksida saakski. Jajaa, ma tean – talle tuleb ruumi teha ja see ja too ja kahekümne seitsmes – aga kui ma oma fb-kosilaste igapäevast kümmet köginmöginat loen – õukle, lähmä välja, tule tartusse-ä – sulgub uks aina kindlamalt.

Siia saabub nädala ilmateate andmeil vähemalt nädal tuult ja vihma, jahedat ja ökapukat veel.

Kevade edasitagasi saagimine kajastub ka hingeelus. Raske on imesid märgata ja tänulik olla – külm, tuuline… Vähemasti harvestere on siia veel üks viimane jäänud, metsas laamendamine on lõppend – tee äärest korjavad viimseid tonne pardale, keeravad tee lõplikult tussi ja tuututavad, et on minu metsaga analoogse kännumere tõttu hävinud. Palju õnne. Tere klubisse – ja nüüd paluks vaikust.

Vaikuse asemel tuli üks tänuväärt telefonikõne. Kaks aastat tagasi end umbes samamoodi siia pressinud äpp – skisofreenikust aristokraat, katus viltu, viin kotis – teeme midagi lahedat. Kahe aasta eest sattus see lennus katusega leedi siia nii, et ma ei taibanud teda tõrjuda. Olid sellised hämmastavad päevad, mil mul oligi siin hoo saanud skisoidide töö ja puhkelaager.

Ma olin väga tänulik, et üks endine üliedumees siia kolmeks päevaks puhkama tuli. Neist päevadest esimest kasutasin selleks, et sõita Kirnasse Taja järele, kes seal Nibirut tegi. Nutsin tol päeval end Taja kaelas tühjaks – sest venitasin tagasitulekuga meelega, et võimalikult hilja noorte aiapeole jõuda. Et mitte seda osa oma täiskasvanutest stöörida, kes vihkamist kultiveerib. Teisel endise edumehe siinoleku päeval ehitas ta koos Indiga küülikupuuri – millega hiljem küülikud meiekülatüdrikule sünnipäevaks kinkisin. Koos küülikute ärasaatmisega lahkusid siit ka sellised situatsioonid, et miskipärast on Manni päitsed boksis sita sees, kanaaedik segamini keeratud, minu sahtlites sobratud ja arvutis tuustitud. Mida sa oma ellu ei soovi, see tuleb – paraku alati väikese andamiga – lahkesti minema saata.

Endise edumehega liitus toosama Aespa äpp, analoogse impusiivsusega, mida üks hobumehest guruga kaasas olnud muusikupreili – kõigile eluohtlik, igasugust harmooniat hävitav kahjur. Aga muidu üliväga vaimne. Kuna ma käisin vahepeal kusagil tööl, jõudsin koju sellises kummanummas olukorras, et endise eduri silm seisis, lendkatus võttis korralduslikke tuure üles… Pakkisin mõlemad autosse ja ajee. Vedasin skisomeedi tema vanematekoju, edumeest ei saanud tema autosse toppida – silm seisis. Ühe tema endise äripartneri, nüüdseks suuremeelse taluja ja talutaja sõnul tuleneb kogu kompott alko ja tablettide koostarvitamisest. Salaja. Tüüp lubas pärast tohutuid ärisooritusi taas siia töö ja puhke laagrisse tulla. Rohkem ma teda näinud pole. Ka boheem-äpp oli kaks aastat kadunud.

Ja täna helistas. Teatas, et tuleb õhtuks meile. Aitab mind poegimiste ja talitusega. Võtab poegijatel vaarikateed kaasa ja mida kõike tema teeb. Issandjumal! Ütlesin talle, et nii hellal ajal ma üldse külalisi ei soovi – ammugi mitte isehakanud-pealesurunuid. Ja sain seda üsna kolm korda öelda, sest ta üha helistas uuesti ja uuesti. Ta ikka tuleb.

Ja siis ma sain aru. Kui väsimus ja üksildus on imede märkamise, tänulik olemise ja tasakaalukeskmes püsimise tühjaks kurnanud, ammendanud ja tsüklonites peast segi uperpallitanud, hakkamegi selliseid händikäppasid ligi tõmbama. Jah, ka täitsa omad ja samal lainel inimesed helistavad mõnikord – ja tulevad külla. Ma ise ka teen nii. Aga never nõnna, et kui sulle on kaks korda öeldud, et keset poegimisi võõrast ja sõgedat majja ei luba, ikka pressib. Ja mina tassin muudkui üht idikat Aespasse ja teist Paidesse. Aitab. Aitäh helistamast. Nii palju halenaljakat ja äraolnut tuli meelde. Trummitädi korduvad koju ära tassimised. Selle lendkatuse koju kangutamine. Ja ometi tõmban teatud kaosehetkil neid ikka ligi.

Mis näitab, millisel korrusel need olendid elavad.

Avastasin täna sellele lambamõrrale, kes vaid üht titte toidab, näkku röökides, mis mul hulk aega puudu on olnud – enese välja elamise võimalus. Ainult aheldatus-hillitsetus, mis on minust vana ja närtsinud muremoori teinud. Bitšmääbert, endal udar põlvini, pidas vajalikuks minu poole lippavat põnni puksida – ja ma röökisin ennast tühjaks.

Mulle bokside puhastamise ajal selga trüginud sälgude peale ei röökinud. Ainult sisisesin. Ja tütre peale ka ei röökinud – ainult urisesin. Mulle ei maitse, ei sobi, ei meeldi… Urrrrr!

Mulle vist peaaegu meeldib, et enne Alfat ja tema tütretütart ja Bellat sain maha ma ise.

Täisringi viimased stseenid läksid Karekale. Homme triigin ja viigin ja pakin fileed kokku ning saadan härrastele näitlejatele. Misjärel algab finants-spurt. Ja avaneb Ingli puudutus. Ja kõik on ju tegelikult jonksus – pappi ei anta mulle enne kätte kui tall ehitatud. Talli ei saa enne lõpetada kui ilmad ja bürokraatia lubavad. Jah, hobunad nihelevad ootvalt-lootvalt, aga nad on ka praeguses tallis hästi hoolitsetud ja hoitud. Kui tall liiga vara valmis saaks ja vana tondiloss lahkuks ja kümmekond Karlaga koos tehtavat tööd samuti tehtud oleksid – siis muutuksin ma jälle rahutuks ja hakkaksin rapsima. Pole vaja. Jumal teab seda. Aga mina perutan ikka. Süda ees, mina järel. Aiai, kiidetud olgu dünamiit!