17.aprill

Täna hommikul oli selline hetk, kus ma ei saanud ühel hetkel sotti ega jutti, kellele kuhu mida ja kui palju. Lävele olid rivistatud: peniBella Kerli-kraami keedis, keeduvee ja piimajääkide sisse puistatud nisu kanadele, hobuste kaeraämber, lammaste mant ja puude korv. Jope välistaskud olid täis porgandeid, sisetaskus lutipudel ja… Lühis 😀 Kuna eile oli vennanaise Mallega pikalt juttu minu isast – leskproua Vasar arutles, et papa meisterdas mu nagu Lumivalgekese – ja siin metsaservas oma loomade-lindude parves elan mina, issi meistriteos, täpselt sellist elu, nagu isa oleks ise tahtnud elada – siis on isa mul igal hetkel meeles. Väga ligi. Küsisin issilt: ütle, kas ma elan õigesti – kas ma teen nii, nagu Jumal tahab… Ja ta vastas! Kolm luike lendas üle minu. Aitäh…

Käed ja jalad teavad ise, mis järjekorras keegi kallitest Lumivalgekeselt oma osa hoolest ja armastusest kätte saab. Koerale hommikusöök ja musi nina otsa. Koer välja, kassidele süüa. Hobustele hommikukaerad ja musi nina otsa. Lindudele nende kauss ja kergelt keedetud kartulid – kogu küla sokutab oma jäägid meile 😀 Lammastele vili. Ogrele lutti. Alfa kaksikutele piisas täna hommikul juba ainult musist – söönud ja särtsakad. Mis kõige hämmastavam – Aya eileõhtustele idudele polnud üldse mitte midagi vaja. Kui nad tulid – tüdruk üsna kolm pluss mõõdus ja viis miinus hakkamasaamisega, poiss kaks miinus formaadis ja viis pluss hakkamasaamisega –  lüpsin noore ema mikroskoopiliselt tillukestest tissidest ternest ja installisin. Et oleksin komakeste heaks kõik teinud. Ja… Nad olid hommikul sahvris, kuhu nad spst koos emmega isoleerisin, et nii imeväikesed asjad jäävad laudaheinas ilmselgelt hätta ja  kaovad  tükkis oma pisikese elulootusega sõrgade vahele ära, absoluutselt söönud ja pissinud. Poiss magas minu kalossi sees. Tüdruk samaaria stockmanni jääkhunnikus. Kui emale vett ja leiba ja kanakartulipajatäie silo viisin – teisiti jääb seda läbi elumaja kandes rada taha ja meie kenas puhtas nukumajas on kuidagi liiga laudalüüriline 😀 – kargasid looduse vingerpussid jalule, riputasid end ema olematute tisside külge, imesid lurinal ja teatasid: sa oled küll päris suur tüdruk, aga sa ei tea midagi… Neiuke sai nimeks Aloha ja poisi-uba… Austin. Mini-Austin. Mispeale ma ütlesin isale – ära naera midagi, tead, ma olen nii Rowan Atkinsoni kui David Suchet’d Euroopa lavadel laivis näinud! Ja isa vastas: tervita õhtul Juurus kontserdil Tõnis Mäge. Vii talle kanamune, Lumivalgeke… Jah, papa. Ja ma kirjutasin vastvalminud näidendi Täisring romaaniversiooni jaoks, mis jõuludeks kaanetub, novelli „Mõisahärra lambada“. Aho-mää! 😀

Ma tean, et see pole lambakasvatus vaid eluringmäng – aga ju seda on mu loome jaoks vaja.

Hämmastav, et Ingrid, kes vihtus meil omal algatusel mitu tundi mitme mehe tööd, mind selle eest siiralt ja kõlavalt tänas. Mul on hea meel, et kinkisime talle vastutasuks vaatepildi Ördinandist kui maailma parimast isast. Pärast seda kui olime koos Alfa kaksikud imeliselt elule kõbinud, silmitses Ingrid põske vastu luttivat Ogret hoidvat Ördinandi, kes poja iga lonksu jälgis ja turvas pilgul, mis tuletas mulle meelde: harjume imede ja iluga nii hullumoodi ära, et tundub – neid polegi.

Meeldetuletuseks näidati mulle täna suurt roosat konna, tumerohesinist hiidputukat, metsaaluse täit sinililli ja täisringi sulgumist. Pärast näidendi lõpetamist olen Ulvile tutvustanud mitut oma kallist sõpra – ja ring on tänuväärselt sulgunud. Kui hobused läbi aia end uude talli murdsid!!! – ja ma siiski veel aia ära parandasin ja läbirääkimised pidasin – sain järsku aru, et E-liini lõppemises on midagi olulist.

Metsataadile püüdsin küll meenutada Eliise sugupuud – mis tegelikult neid seal üldse ei huvita, saavad mõne aja pärast vahvad kirjud talled – see on oluline. Eliise ema Oikuitore ning isa Ulkur on mõlemad Nurmsis Kristi ja Olavi juures. Isa Max oli Kandlekojast toodud lutitall, kes mängis Aleksander Eelmaaga koos ühes mängufilmiski. Vanaema Elfriide oli kallis sarviline – ilmselt islandi geeniga – utt, kellel koos ühtede talledega seoses ühe öise atakiga udar untsu läks ning kes südame rasvumise tõttu napilt enne loomulikku minekit lahkus.

Ja korraga sain aru, et Eliise ja Ördi on Ulkuri kaudu õde ja vend, Emajõgi ja Eufrat suubusid vundamendiaukudesse ingliteks intsesti pärast. See on esimene kord, kui minusugune überpedant ja kuldmälu põlvnemist ei jälgi, ei rehkenda ega suuna – täielik saatus. Sellega on lõppenud igasugune verepilastus. Ja seda on olnud nii palju, et ma ei saa aru, kuidas Maa üldse kena inimsugu kannab. Siinne maa neelas ta – koos E-liiniga, – mis kõlab nagu täisring.

Kui olime hobused harjanud – varsti on talvekarv maas – koplis Ogrega puksiva-keksiva Aya ja ülejäänud karja lauta pannud, lutitanud ja viljatanud, läksime ujulasse. Indi möllas seal kohatud sõbrataridega – jeerum, kui kõhnake ja vintske laps ta on… – mina kügelesin kõigi massaažijugade all, saunatasin-peesitasin-mõnnatasin ja koduteel sulgus täisring.

Koos metsaäärte-võsaveertega oli tunni ajaga maha võetud allee, mida hallates metsataadi ja Karlaga tutvusime – Bellal eelmise aasta pimedad kutsikad pesas ja mina mööda küla litutavat ema püüdmas. Küll selle allee vastaspool – aga see-eest rapitud nii, et suurematel puudel oli maha näritud vaid ladvad, tüükad harali. Õõõõõv! Baikovi-emandal, kes zumba trenni asutas, oli õnneks fotokas kaasas – tegi pildi ja saatis mulle, et oma uue koduteega ära harjuksin 😀

Nagu mu talu, nii ka tee ja külgnev mets ja üldse kõik siin ümbruses on totaalselt muutunud. Täisring.

Kodus oli samuti täisring sulgunud.

Kahe tunni eest Ogrega trallanud Aya oli enamvähem käigu pealt maha saanud. Ta on nüüd kirju tüdruku ja valge poisiga sahvrisse laienenud laudas. Kaksikud on igas mõttes täpselt sellised, nagu nad olla saavadki – ka tema isa on Ulkur. Tüdruk on peaaegu normaalkaaluline ja üsna üldse normis. Poiss mõnesajagrammine – tohutu pea, pehmed sõrad, hiidsilmad – ja meeletu elutahe. Noort ema lüpstes avastasin, et tal polegi peaaegu udarat. Tassikese tirisin, aga juba puhttehniliselt on sedavõrd olematu tissi tühjendamine võimatu. Täisring… kolmel erineval moel ja tasandil. Ja siinkohal tegin lahti uue faili – raamatuks-saava Täisringi-näidendi kaustas – ja visandasin novelli-vahepala, kus on nii verepilastus kui tissita valskus, nii talude teisenemine kui salajased-vaiksed tragöösed efektselt kirjas. Mis rahaga miski maksti ja mis sellest välja tuli, samuti – täisring noh.

Rääkisime pikalt sellest Karekaga. Kelle tütre Laura-Rettiga kolme torukübara lavastust kolmapäeval Pärnus vaatama läheme. Jah, see on mu töö. Raha eest vaatamine ja kirjutamine. Aga mitte ainult. Täisring 😀 Diana poegib alles juunis, nii et selleks ajaks laudalüürika sahvrist saunatuppa ei laiene – enne saab Alfa oma punksidega õue ja tema tütretütre igerike asjus pole mul üldiselt kahtlusi, miks on hea, et kõik postiaugud veel täis valatud pole. See on lihtne ja loomulik. Õige ja sujuv tasakaal. Aitäh ja muudkui edasi. Uute sündide ja võitude ja tasakaalu säilitamise oskuse poole. Enamasti juba õnnestub.