9.november

Eile tehti mulle jälle üks pildiline tööettepanek. Mina olen käsi – kui vaid asi vett peab.

Öösel möödus asteroid õnnelikult Maa ja Kuu vahelt – jälle jäime ellu.

Hommikul viis Heili Minni lasteaeda – maa oli härmas, mul pole üldse häält ja aitäh talle.

Notsu-Anna tuli koju tagasi.

Ja Reti põlv on potisinine – käis eile õhtul Raplas sihvkasid ostmas ja tänu siinsetele suurepärastele teeoludele lendas üle pea. Hea, et niigi kergesti pääses – nägu-riided-ratas terved puha. Ütleb optimist.

Vestlesime pikalt ja mõnusalt Helle Karise ja Monica del Nortega.

Kuuri puude järele roomamine on praeguse kõriseisu juures… oi. Retiiiiiiiiii!

Teehöövel oli meie teest sellise kivivaiba moodustanud, et Minni tagumik ei kannatanud seda jalgrattal välja. Kand ja varvas.

Tänu sellele, et oleme küla kõige tagumine talu, ei tunginud keegi meile siia Mardi küüsi külmetama ega varbaid valutama – aga koerad haukusid õhtu otsa küll. Palavik tõusis jälle. Loodan, et homme hambaarsti ei nakata.

10.november

Kohutav öö oli – penid haukusid, Minni siples, mina köhisin ja me rändasime Retiga pool ööd mööda maja ringi.

Hommikul oli hobuste jootmise voolik loomulikult jääs, kassitar Lilli läbi rotiaugu kanade juurde imbunud – ja emised Anna-Minna keeldusid järjekordselt lauta minemast. Kui see jama kestab, peame nad ära saatma – ei saa ju lasta neil ära külmuda.

Järgnes telefonikõnede seeria, läbirääkimised maili-teel – ja hambaarst. Kollektiivkülastusena – Reti, Minni ja Margot kah.

See andis vähemalt võimaluse kohtuda inimestega silmast silma, mitte lõputute telefonikõnedena. Inimene on sotsiaalne loom – ja see läheb kulukaks.

Odavam oleks lasta kõik hambad korraga välja lüüa kui neid sunnikuid lappida.

Ja ikka kirjutasime siin ka…