19.aprill

Soone Indira pani täna koos õemehega katust. Päriselt. Tema kohal lendas kull, kes tõi sõnumi, mille peale meil kõigil olid karvad püsti. Heas mõttes. Võrratu kohtumiste päev – siin- ja sealpoolsetega, taimede ja loomade eredaimate omaduste ja sõnumitega, märkidega, mis panid viimaks sajad linnud kõrgel meie talu kohal taevas ringis tantsima – mitu hääletut ringi üksteisega põimunult, mõlemas suunas – me ei saanud naabrinaisega taevasse vahtudes jahmatusest ja imetlusest suud kinni – ega arvanudki ära, kes need sajad linnud liigi poolest olid – tiibu peaaegu ei liigutanud – hääletult ringis-ringis-ringis… Teate, sõbrad, ma armastan seda muinasjuttu, milles elan.

Sõna jõud, sõbrad, sõna jõud! Indira ütles eile õhtul, et ta on igakevadisest lambajamast tüdinud… ja me veetsime seepeale Ördinandiga söeveeöö – täis läks. Hommikul näitas oma korrasolekut sellega, et üritas mulle korduvalt kanni sõita, kui sahvri-Ayale ja boksi-Alfale heina lappasin 😀 Tippisin siia küll naeruemotikunni, aga tegelikult olin väga vihane ja lõugasin nii, et küla ärkas 😀 😀 😀

Sõna jõust veel nii palju:

Kristo Kotkas tegi minu kodulehekülje www.aabramihobulausujad.ee viis aastat tagasi. See kujundus ja kena konservatiivne olemus-välimus on loodud Kersti Männiku näpunäidete järgi ning alustas paar aastat varem publiku harjutamist Edumeel.ee nime all. Meie ühisloomingu tulemus on mahedalt retro, lihtne ja ehtne minu-oma-aken, millele on aastate jooksul kogunenud mõne portaaliga võrdselt või enamgi lugejaid. Soone talu päevaraamatu pärast. Seda armastatakse, sest see on päris. Nagu ka meie koostöö Kristoga. Pruugib iti-hätta sattunud maavanaemal kisa tõsta – ja enamvähem kohe on jama ära superadminnitud, ilma et minul õieti midagi teha olekski.  Minu maitse on nii traditsiooniline ja klassikaline, et ütlen igasuguste uuenduste-värskenduste pakkumise peale jajah, toretore, laske sujuvas kulgemises voolata. Loomulikult saaks minu omale ja armsale koduleheküljele ka pilte heisata. Aga ma ei taha. Selline sisetunne on, et pole vaja.  Pildinäitamise tarbe katan oma Fbprofiilidel – Kristoga koos üles ehitatud leebe ja zen ja om aabramihobulausujad.ee peab pühaks sõna, sest… Alguses oli sõna 😀

See eelmine oli tellimustekst. Järgmine on hüva uudis Ulvilt.

Kallid hingesõbrad,
teelolijad, rändajad, Valged valgused…
Mul on suur rõõm teile teatada, et aprilli kuu lõpus on trükist
ilmumas kaua oodatud minu teine raamat  ,,Vaikuse Kood’’.
Olete kõik oodatud Kochi Kohvitoas minu raamatu esitlusele.
Esitlusel saad kuulata minu lugu raamatu sünniloost, soetada
värske trükise koos autogrammiga.
Valguses on samapalju pimedust, kui pimeduses
vaimuvalgust.
Vaikuses on kood, Vaikuses on jõud. Vaikuses on tarkus
ja tingimusteta armastus.
Valge Valguse vaikuses on sügav esoteeriline ja müstiline
teadvus.
See raamat on kui retk, rännak, jalutuskäik enda sisemaailma
kosmosesse.
Tõde on meie sees peidus geomeetrilistes koodides. Aga koodid leiad
sügaval hingevaikuses.
Raamatu kaanekujundus on geomeetriline kood/ hologramm meistritelt, mis
avardab teie mõtlemise, südameaju, teadvuse kõrgemale sagedusele, et mõista
sügavamalt raamatu tekstide sisu..
On võimalik ka soetada holograafilise koodiga pilt seinale. A 4+
suuruses.
See on väike imeline hetk enda jaoks, enne säravat
Emadepäeva.
Kochi aidad asuvad Tallinnas Lootsi tn 10.

*

Indi tüdimuseks on piisanud sellest, et ta on kümmekond korda Ogret lutitanud, tegi paari süleshoidmisega Eufrati lühikese elu võimelikult helgeks – ja tänu talledele ei pidanud eile üksinda Hannat hoidma. Urisen ma väsinult. Pean õppima pärislaste ja täiskasvanud tittede sinusoidjaid tagasilööke niimoodi blokkima, et need mind ennast kõikaeg tasakaalust välja ei trahhata. See halvab töövõime. Jälle ja jälle. Toob musta pilve, mis lõpeks vabanedes kellelegi ootamatult haiget teeb. Pole vaja. Aitäh.

Ja siis juhtuski nii, et kuna Mihkel jättis oma tüdrukud koju, panid nad koos Soone Indiraga katust. Kuni mu kuldne väimees vanast tallist kogu elektri maha võttis ja esikusse uue karjusetiksuja üles pani, vedasime tütrega toomingaallee allesjäänud poolelt pärrkärritäie oksi-notte – nüüd on mullu kordatehtud alleepool jälle korras. Seal kahekesi siblides kohtusime oma noortele külla tulnud Männimägedega ja jutustasime neile, mis tehtud mis teoksil. Hea tunne oli.

Inge – Baikovi-emand noh – tuli kõike oma silmaga vaatama. Meie põhitähelepanu oli Bellal, kes ägiseb ja luksub, lõõtsutab ja peab aru. Aeg annab arutust. Kull, kes täna katust paneva kaheksa-aastase perenaise kohal sõnumi tõi – ja ringmängu mänginud sajad hääletud linnud ütlesid midagi sellist, et… Aitäh…

Eriti aitäh akadeemik Ülole tänahommikuse ühe lause eest, mille ta mulle ütles – sina, tüdruk, saad kõik, mida vajad – küsi ainult!

Olen tänase päeva märkide ja meeleolude, kohtumiste ja edenemiste eest Kuuni ja tagasi tänulik.