21.aprill

Prillid! Õhtuse viimase lutitamise ajal koos Ingridiga, kui papa Ördinand oli minuga taas sõbralik ja usaldav, sain korraga aru, miks jäär seitsmese lutitamise ajal minuga lakkamatult tüli kiskus, nii et vaatasin juba hoogsalt ringi, kuhu mees tallesid tegema saata – mis siis, et Ogre vajab teda veel paar kuud kaissuvõtjaks ja kasvatajaks. Unustasin lautaminnes prillid ette 😀 Mehike ei armasta ka telefoni ja fotokat – minu näos valgust peegeldavad ja läikivad prillid aga tundusid tublile taadile lausa ohtlikud.

Kui olime täna Ördiga paar lolli lahingut pidanud, oli mitu saatust otsustatud. Homme teeb Karekas kolm noort jäära lihaks. Kui oleme Karlaga lambakopli korda teinud, lauda seest ja kopliveere ära kasinud, kadaka välja juurinud, postidele kuvaldat andnud ja seeskügelevad ubalehed õue lasknud, teen järgmise koorma, mille Mihkli juurde paneme, sõidan Ördiga Jõõpresse ja võtan rümbad peale. Sõidan nendega neljapäeval Tartusse, kus teatud murutarid veregrupitesti järgi midagi peale lambaliha üldse süüa ei tohigi – kõik rõõmsad ja söönud ja mina ei pea sõdima jääraga, keda Alfale ja tema tütretütrele üldse enam ei tohi kosja lasta. O’Hara sai ka täna sahmaka, nii et septembritalled on üsna kindlad.

Õhtul Margoti sünnipäeval väitis Imme, et Ogre peab ainult kolm korda päevas lutti saama. Proovime. Ja ühtlasi ütles, et hüljatuid – nagu ka Dianal – on sel aastal hämmastavalt palju – nagu ka üliminisid, keda tuleb järele aidata. Ajad siis sellised.

Tänu metsataadi matemaatikale – veebruaris kaks päeva vähem – magasin ööl vastu tänast üle pika aja terve sügava une. Ainsaks meeldejäänud unenäoks pikk, põhjalik ja ülijõuline meigitegu. Küll ma ülehomme värvin silmi, kui esinema lähen 😀

Margoti sünniäeval aga hoiatasid Imme ja sünnipäevalaps mõlemad, et Karu on Bellale liiga suur paariline ja ma veel saan neid kutsikaid välja tirima. Mina arvan, et loodus ei lase millelgi suuremaks kasvada kui ta olla saab – Jumal on alati kodus. Meie kodus.

Oi, veel üks unenägu tuli meelde – Indi tõi koplist hobuseid koju – kaugemast koplist noori hobuseid – oli kellegi noorukese linalaka turjal – sadula ja valjasteta – galopeeris noore hobuse seljas koju, kari kannul – ja mina ei muretsenudki! Saagu ka ilmsi nii – aitäh!

Pärast hommikust jahmerdamist lutipudelitega nii siitpoolt kui sealtpoolt sahvrit, veetsin hobustega jootmisvanni juures päikeselise pooltunni. Kui Maruusja kõht hakkas pärast traumast taastumist oktoobris-novembris ülijõudsalt kasvama, siis nüüd on see – kenasti vasakult suurem kui paremalt – mitu kuud mu silma jaoks ühesugune olnud. Traktorite eest põgenedes jooksis ta varsa risti – pärast seda kenasti pikuti asetudes on Niilus kuidagi… peidus. Jälgisin, kuidas Maruusja hommikupüherdades vasakule küljele jäi ja peaga vehkides varssa oma sisemuses õigeks ajas – ja ikkagi tahaksin mõnikord… ultraheli või midagi. Seda enam, et nüüd indleb moor Nibiruga kaasa, nädala eest oli tutti tuulutades-tilgutades Namastega solidaarne. Ainus, kes ei indle, on Mann – kes peaks 1.mail papa Teemantiga Rajale Django juurde sõitma. Loodus… Ma ei tea sellest ikka kohe üldse mitte midagi.

Nii tore oleks muidugi mõnele vetile maksta, et ta tiinust kontrolliks ja Bella kutsikad vastu võtaks – ehkki krantsikutsikaid aetakse igal kevadel sadadena ämbrisse, ootan mina oma karuBellasid nagu isikulikke lapselapsi… Ja tegelikult võiksin ma ju enesekindlalt öelda – nojah, Maruusja tiinestus augustipaaritusest ja poegib juulis – kusjuures ma käin ju ISE teiste juures sünnitus- ja muidu loomaabi andmas. Aga mõnikord ikka tahaks kedagi ka endale kõrvale…

Aga selle eest vormus minu sees kolm – kolm!!! – jutukest Täisringi romaaniversiooni sisse. Segaverised. Truudusetu gasell. Emalõhekala. Aho! Oi, just praegu vormus ka Suubumine.

On küll jah rabavad ajad – mu sõbrad ei saanud seda 15tuhandelist pria-toetust, ehkki 12 miljonist taotleti 10 eest – ikka vaja kiduda. Ja Rey olukord on veel lootusetum kui Maalehes või mujal meedias on räägitud. Kusjuures pärast äraütlemist tahab maaelu müsteerium Ohekatku külla minna… Perse. Margot tahab ära öelda. Aga kuivõrd feil baltik on ju ka veel neist üle sõitmas, soovitaksin küll siiski kõik vastu võtta, kes neil pildil püsida aitavad.

Mina tahaksin turvatunnet. Ja natukene selgust. Millal karuBellad tulevad. Kas ja millal Niilus tuleb – selle kas-küsimuse peale muidugi on Indil kulmud pealael mõnitad-või – aga… Ja siis et kas ma ikka pean Manni Django juurde titele saatma. Mannita nädalad – oiiiiii! On ikka vaja või? Ma mõtlen sellele teisehomme. Teel Jõõpresse ja rännakul Tartusse – kaugelt paistab paremini.

Erki Kaikkonen: Mida sa teed, kui mõistad ja näed, et on ERROR? Ehk muudad viisi ja suunda, kuidas tegutsed? Või siis lihtsalt ignoreerid, sest tundub, et ignoreerimisel pole tagajärge. Kuid, kas on see nii? Kas on võimalik, et elad ja sinu elul pole mõju?
See ei ole lihtsalt võimlik. Ei ole, sest iga päev sa hingad kogu oma elu 24h ööpäevas. Sööd ja jood ja suhtled. Jääb vaid küsimus, mida sa oma eluga toetad, millist tagajärge rahastad tarbides? Meie mõju tuksub meie ja meie koduplaneedi igas südametukses, tuulepuhangus, vihmasajus ja igas hingatavas sõõmus õhus. Hinga ja tunne, kuidas su kehale meeldib värske õhk või lihtsalt sõõm õhku. Või kui oled janune kuidas sõõm vett toob tundeisse tänulikkuse ja rõõmu.
Armastus on see kui soovid, et teised on õnnelikud ja ka sina kuulud nende teiste hulka.

Ah, Erki – armastan Sind nende sõnade pärast – ja muidu ka. Hea on Sinuga sünergias hingata.