22.-24.aprill

Viimased päevad on koosnenud ainult vägatähtsatest ja eriti headest hetkedest. Päevaraamatu sissekannet kirjutades vaatan telekast Brigitat Margna-Jõekalda saates – Aleksander vajus tuttu, minu käes läbiraputatu-kurnatuna, nagu minu karussell ikka teeb – Indira pole veel Külalava 20 õhtult, kus ta Nukitsamehe Itit mängis, koju jõudnud – mina-laisk unustasin homme hommikuks uue ehitusklotsikoorma kokku laduda, et sellega hommikul liinile Mihkel-Karla-ESPAK traalida – ja Täisringi näitemansa memo-aruandlus-ülevaade tuleb ka kunagi homme-ülehomme valmis kirjutada, sest kõik, millest ma eile Lohkva raamatukogus Luunja-rahvaga kohtumisel rääkisin… läks täna täide. Sõnamaagia tõi kõik need jaa-d, kinnitused, heakskiidud, mida kuid – õigupoolest aastaid olen ette valmistanud – täna kohale. Aitäh…Jumal on alati kodus. Meie kodus. Aitähaitähaitäh…

Sünnimaagia tõi Bella 9 kutsikat sünnikuupäevaga 7 – 22.4.2015 – kohale üleeile kella ühest kuueni. Minu ja Indi silma ja käte all sündisid kolmas, viies, seitsmes ja üheksas – meie Jordani tundis Indi kogu selle sünnisigrimigri juures hetkega ära – Koikse Karla, kes seoses Bella poegimisasendiga kolmanda kutsika tulemist pealt nägi, valis tema. Loogiline ju. KaruBellad said täna puhta pesa ja nimed. Kuna tubli ema lipsab juba kord päevas pissile, nägi ka eilsest saadik minuga Rännanud poeg meie jõgikonnad ära – ja me külvasime lastega hommikul koerakuuti sahmaka nimesid.

Jõed – nagu sel kevadel kõik meie loomalapsed. Saage tuttavaks: Jordan, Tanka, Leena, Karelia, Eufrat, Tigris, Volga, Tiber ja Nevski. Jordan on meie oma koer, Nevski nimi on mu laste tuletis Neevast – mis andis üksiti põhjust jutustada, kes oli Aleksander Nevski, kus on Nevski katedraal ning miks on Inga Murutari hüüdnimi läbi aegade olnud Nevski.  Jordani nimi liigutab mind ennast väga sügavalt – Siiri ja Mary, te mõistate, miks… Eufratil on väga tähenduslik ja mitmekihiline tulemine ning Tigrise nimi sõlmib kõik otsad õnnelikuks ringiks. Küll ma jõuan teisehomme neist nimemüstilistest suubumistest jutustada – täna läbin oma kolm päeva paaristõugetega. Poeg ütles täna: Sul on ju siin terve gloobus. Jah, meil on siin Muinasmaailm Ja selle koorumine jätkub – peres on veel kolm erinevat liiki Ootajat . Aitäh…

Kogu selle sündimiste ja toimumiste karusselli juures on nii liigutav, kuiväga Indi rõõmustab näiliselt kõrvaliste asjade üle – meie kallis Haldi saatis talle imelise troopile kleidi, suvised ja praegused spordirõivad – ja niimoodi mööda maja tantsimas, hõiskamas ja rõõmustamas kui selle kleidi üle pole ma oma väikest tütart iialgi näinud. Samamoodi ilmutas meie vägevas loomaaia direktoris end väike plika eile, kui Tartumaale esinema vajutasin ja venna kaasa tõin. Indi, kes suudab hallata talutäie hobuseid-tallesid-kutsikaid, saatis mulle joru sms-e kahe petsopsu palumisega – terve maja on neid täis- aga ta igatseb just kahte. Muidugi saab – ja see täitsa päris tüdruklapse eneseilmutamine on armas ja hea.

Nagunii toob loomadega koos elamine lisaks kümnetele iga-aastastele sünnirõõmudele paratamatult kaasa ka lahkumisi, millest mõni päädib ühe pisaraga hääbuja ninale, mõni lein kestab kauem. Ja juhtub hämmastavaid vapustusi – KaruBellade sünnipäeva veetis Indi koolis nuttes. Sest mul oli juba metsataadiga kokku lepitud, et ta tulebpärastlõunal koos TimmuTommiJimmiga metsast otsima, kuhu kollatola poegis.

Kuulates öö läbi pesa kraapivat – vatitekk ja parkett on vaja omavahel ära segada! – ja ähkivat peni – kes hommikuks mõistagi ikka ühes tükis oli – mõtlesin: mis on linnukesel muret. Mul oli eelmisel kevadel täiesti probleemitu tallelaine, suvel vaid üks mastaapne, aga lootusetu päästeaktsioon, üks ülisuur putitamistvajanud varss. Sel kevadel kõigi õnnestumiste vürtsiks üks perutav esmapoegija – kes siiski ühe talle omaks võttis, üks ülitillukeste sünd – kes on nii jõudsalt lambamõõtu kroolinud, et said Bella poegimise ajal õue, üks enneaegsete pudisemine – mis viis E-liini siit metsatallu ning sealtrahval on nüüd nutikas peostsööv nooruke karjajuht Eliise. Enneaegsetest said uue talli inglid ja kõik on hästi. Teised poegimised olid ju õnnestunud – ja kõiki neid hülgamisi-minisid-pudisemisi-tallamisi-jne on sadadena lambadavatel pärislamburitel kümneid igal kevadel. Muudkui naerata.

Ja imesta, kuidas vaatamata ähmile ja segadusele hoiab oluliste tööde järg ikkagi mõistuse klaari ning ihujupid usinasti tegevuses. Unetu öö järel lasin Bella kell 6 pissile… ja läinud ta oligi.

Õnnetu Indi sõitis kaheksast jalgrattaga kooli teadmisega, et oleme neist oodatutest ilma.

Mina vajutasin ehitusmaterjali pärrkärr-koormaga apteeki – ostsin uued lutid ärasöödute asemele. Koorem jäi Hausisse maha. Võtsin Karla-kalli Koiksest peale, laadisime noorte juures materjalid maha – kodus sai puu küljest Bella õe kunagine kett maha võetud, töötoast Tissu vai – ehkki mul oli pea täitsa sassis, otsustasin, et töötuba, mõlemad sahvrid ja püramiidialune kelder on vaja kohealgaval laupäeval korda teha.

Kammisin seni, kuni Karla valmistas Ördinandi kettipanekut ette – kuidas muidu väravat ehitada, lauta puhastada – läbi higitelgi ümbruse, metsa, naabrite kõrvalhooned, tallipealse, keldri – ja otsustasin, et püramiidialune ja põrand tuleb korda teha.

Ördinand sai ketti,kuni bokse tegin ja Bella-otsimise aktsiooni korraldasin, ehitas Karla kahe lambakopli vahele värava. Boksid lõpetasime kahe käruga ja koos. Kuna rattarööpad said täidetud, lähevad homsed kahekärulaadungid – ma pole kaks päeva välja vedanud, ainult katnud, sorry – lammutusvaalude katteks. Hea saab.

Südapäeval hiilis talliuksest mööda Bella! Et ma ei näeks, et ta tuli. Puges kuuti. Panin aedikuukse kinni. Kuni Karlaga lauda puhtaks tegime, koplipostid kinnitasime ja kell oli 2, selgus õuele tulles, et kuudiuksest paistva saba alt saabus kolmas kutsikas – Karla teatas, et see on tema jagu. Nii õige ja armas 😀

Korrastasin metsaääre ja higitelgi ümbruse – koos üle aia minuga jutustavate ja palvetavate hobustega – helistas naabripiiga Stella, kes ütles, et Indi nuttis kogu koolipäeva – sain edasi öelda – tütre telefon oli kodus mõistagi – et esimesed puupsid on sündinud.

Kui Indi viktoriinilt saabus, sündis tema silma all –mis piilus kuudikatuse vahelt 😀 – viies kutsikas.

Viisin nii lauta kui talli öösööda ette, Indi mängis hobustega, luusis metsas ja tõi allikast vetikad, mille tõrjemaagiaks kõikjale laotas.

Sabiina kadakast jäi kaks pinnaleulatuvat juurekeerdu. Tegin seni süüa. Karlaga sai laetud uus koorem autosse ja pärakärru – ja kaheksas kutsikas oli triibuline 😀

Mina ei suutnud süüa – õieti poleks pärast mitutsadat kilomeetrit sõita jaksanud – Karla ja Indi võtsid uue käru ratta alt – kuulid laagritest puha põõsas. Pistsin kõigile pele enda midagi põske – ja me pakkisime Ördinandi autosse.

Üheksas kutsikas sündis just meie ärasõidu eel. Ehkki me viskasime nalja, et kui Jõõprest naasen, siis Bella ikka veel trükib neid Karusid juurde, teadsin – valmis.

Pärrkärr sai koormaga Hausisse – maha võtsime selle täna Aleksandriga, Hanna mummi-hõise ja hoogne kallistus laadis mu uuesti üles. Viisin Karla koju ja vajutasin mürgeldava Ördiga ja tõusva tormiga Tammesillale.

Papa Laose ja härra Ördinandi teineteiseleidmine sündis sekundiga – vanahärra tuli bussilt, seisis Ördiga vastamisi, Indi harutas tema jalad lahti – ja härrased mõistsid oma aadellikus-intelligentses kaksainsuses teineteist põhjani.

Vinge õhtusöök koos Otu-Tilluga tähendas seda, et Kareka lutitall värises mööda kööki – peremees haises üleni vere järele pärast kahe noore jäära tegemist – mina sõin ürjetu maotäie praemaksa, kodujuustu salatit, kollaseid kartuleid – ja karbitäie šokolaadi. Rääkisime tuhandest olulisest asjast – põhiliselt papaga – Karekas oli iksdimensioonides.

Koduteel õnnestus ellu jätta 2 jänest, kümmekond konna, kollane kass – ja meie Indiga. Kaks jäärarümpa pagassis olid üsna ükskõiksed.

Kodus lugesin kuudirahva kokku – üheksa kutsikat jah – viisin südaöise toormaksaeine proua mammale voodisse, alles seejärel tassisin autost Indi voodisse, lutitasin Ogrele südaöösöögi ja leidsin kirjakastist tööpakkumise. Tuleb Ingli puudutuse ja ajakirjalugudega rütmi seada. Hea töö. Ingliskeelne. Vaja.

Üleväsimus ja pingelangus viis une minema – vastasin kirjad, korrastasin logistika ja nimekirjad. Hommikutalitus tõusvas tormis sai just lauljatar Pirjo saabudes tehtud. Vestlesime paar tundi ühisest tulevikust, Indi ja Mini-Austin olid Pringi parunessist vaimustuses – ning tema teeleasudes tõin Agrovarust uue käruratta ja 25 kilo kõrrelist heinaseemet, tuiasin Tammiku juurde pilte vormistama.

Kuna koer küsis pissile, siis koerapesa puhastamine ajas ajakava veerand tundi käest ära – viisin kogu sünni-allapanu lõkkesse ja panin uued tekid. Jätsin tütre naabritüdrukut ootama – ja väimeest mõõtmistöödele – ja vajutasin Tartusse – Pirjoga vestlemisest üle pea kokku löönud vastutuselained hoidsid ärkvel.

Tihases, kuhu kaks jäärakeret viisin, oli lisaks senior-Murutaridele ka Alo – ja lisandus Vahur – rääkisime Ingaga lühidalt, aga täpselt kõige olulisemad laused – ta näitas, mida mu lambalõngast teeb – ja kimasime Aleksandriga Lohkvasse nii, et täpselt üks minut oli aega.

Oli väga hea ja soe rahvas, kirkad silmapaarid, liigutavad – väga liigutavad – hetked ning see kaks tundi sai ka üles filmitud ja juutuupi tõstetud mu teada.

Tagasiteel viisime Supilinnas elava Franciscuse, Luunja kultuurijuhi, Herne poodi – kus kirjutasime pojaga mõlemad oma autogrammid Lunge-Kaljujärve-Hirve-Merca omade juurde seinale 😀

Koduteel naeratas meile noor kuu, lõikasime läbi Mündi, keegi mulle ette ei jooksnud – ja algas kodukarussell.

Südaööl Indi elutoa diivanilt voodisse. Bellale õhtusöök voodisse. Ogre pudel – härra Uba eile ei tahtnud – see-eest täna tahtis väga – ja mauhh silmili voodisse. Tuli ühegi ärkamise ja asendivahetuseta uni. Sellest sõitis läbi terav igatsus Puhhi järele – otsekui seda tundes ronisid Notsu ja Lilli mulle selja peale, Taavet magas Aleksandri kaisus.

Kell seitse ärkasin… laste laulu peale. Mu poeg ja tütar laulsid elutoas. Kitarri ja sündi saatel. Issakene… Millised lapsed! Paljumillised! Oh ja ah, päriselt kah.

Ühitasin hommikutalituse pojale tutvumisreisiga lauta, kus polnud lootustki, et kõik kaheksa talle talle meelde jäävad 😀 – ja koerapessa, Bella läks pissile – ega olnudki väga närvis, et poeg kuudiuksest sisse roomas ja suurele seltskonnale tere ütles.

Kui kõik tited nähtud ja selgitatud, et sel aastal on ema Elleni auks kõik beebid jõenimelised, naeriski poeg – Appi, gloobus 😀 – ja me panime kõigile kutsikatele nimed. Misjärel Indi tallas kooli, saatsin Aleksandri üksinda tallirahvast hommikutervitama, hobuste porgandamise järel said nad oma kaerad-õuejooksud – ja minul järgnes tormiga laialilennanu kokkukorjamine.

Koostasin endale arvutis tehtavate doku-arve-kirja-fototööde nimekirja… kolm lehekülge.

Panin homme – nojah, juba tänatehtava laste-Karla-Mihkli ühismaratoni nimekirja seinale. Seda uurides – ei vanema õe teleesinemist ega noorema külapeolt saabumist ei jõudnud suur vend ära oodatagi – kaotas minu kannul püsida püüdnud poja pildi 😀

Hommikul jõudsin kirjad-fotod-arved ära teha ja saata. Läksime Sadolini vaatama, kuidas Indi rühm näitab kava autor Ulvile ette on-meie-keskel-suvi tantsu – muhe oli – ja sattusin sinna õigel hetkel – kaks piigat läksid tülli, Indi püüdis neid lepitada… Haarasin kõik kolm kaenlasse, tegime pika grupikalli – ja kõik olid maha rahustatud ja esinemine õnnestus suurepäraselt.

Minule tuli absoluutselt fenomenaalne-jumalik-kuninglik Ele kõne – Henkel võttis meie suvelavastuse oma tiiva alla!!!!!!! Ja see oli viimane kõne kollase klotsiga – elektroonika-Urmas avastas, et kogu maailma tolm-saepuru-pebred on isegi nii lihtsale massinale liig. Tadaa. Ja eile Lohkvas tegi poeg üksiti mu fotokaga viimsed pildid – täna sain sinna läätsede-optika vahele kogu talli menüü – ja tadaa. Urmas üritab mõlemad ärapiinatud vanakesed küll veel tööle saada, aga üldiselt tuli meil pojaga ootamatu retk Klick-blinn 😀 Seebikarp ja klots maksid kokku sajaka, olen rõõmus – üks on punane ja teine roheline – ja loodan, et arvutt ei arva, et ka tema võiks pinsile lahkuda. Odotnüüd, tasapisi!

Jagasime Reti ja Hannaga häid uudiseid, võtsime pojaga koorma Hausis maha. Kodus visandasin ühiskirja Täisringi-mansale, tegin arved ja edenemiskirjad peatoimetajatele, boksid – ja oligi 20. Külalava-õhtu aeg. Indil tuli Nukitsamehe Iti muhedalt välja – ta oli hajameelne ja tema ise – rahulik ja armas – ja näidelda justkui polnudki midagi vaja 😀

Õhtuse hooldusretke ajal võtsid hobunad mu oma ringi sisse, jutustasin vahepeal toimunust – viis päeva ühes – nad olid minuga õrnad ja hoolivad, Taja keeras mu oma kaela sisse – ning laudarahva seas kõige hämmastavam oli täna Ogre õekene Oka – kui venda lutitasin, seisis uhkes poosis mu ees ja vaatas kogu aja mulle ainiti silma.

Bellale õhtusööki serveerides ja kutsikatele kätt peale pannes avastasin, et kui nad tänu emme viimaste nädalate tagasihoidlikule söömisele olid üsna väikesed saabujad – eelmistest isegi veidi väiksemad, et kõik kambakesi mahuksid – siis nüüd on nad kolmandaks päevaks pea kahekordistunud. Isa kasv hakkab kasvutempot dikteerima. Mis siis ikka – muudkui tangime mammat vägisöökidega – homme on näiteks jääramunad 😀 – ja saame uhke seltskonna tugevaid koeri.

Ja siit üks üleskutse, mille Kessu mulle saatis:

Aidakem meie Jääkarudel kiiremas korras uus kodu saada, on teised kahekesi ( ema Riida ja 2 aastane poeg Nora) ühes väikeses puuris siiani ja kui lähiajal uut kodu ehitama ei asuta, ähvardab neid äraviimine.

 

Kampaania raames saame ka teie ettevõtet reklaamida Seltsi kodulehel, kust leiate ka toetamise meetodid ja vajalikud kontonumbrid kui toetus firma kaudu tulemas!

 

Toetamaks  jääkarude uue kodu ehitust meie Loomaaias, saatkem alljärgnev link ka kõikidele oma tuttavatele!

 

http://www.tlss.ee/jaakaru-uus-kodu

https://www.facebook.com/Jaakaruuuskodu

http://tallinnzoo.ee/gallery/jaakaru-uus-kodu/

 

Kahe aastaga on kogutud alla 100 000, kokku vaja aga 3,5 miljonit, millest 10% vähemalt peaks endal kohe olemas olema!

 

Kersti Männik & Co

+ 372 56 487 117