25.-27.aprill

Hea on jälgida, kui näiliselt-väikesest asjast laps rõõmu tunneb – ja õppida ja järgi teha. Pärast ülitegusat töötormilist nädalavahetust, kui Indiga metsatallu piima järele vankusime, tuli tema viimaste aegade helgeim hetk – ta sai esimest korda elus Bella kutsikate papa Karule pai teha. Kogemused on njufakaru suhted lastega nihu korraldanud – urrvärk – aga eile istus Karu Indi peaaegu pikali, uinus mulle oma peakasti pihku ning oli Indi ujedate turjasilitustega väga rahul.

Laupäeval tuli kuldne Karla rolluga ise – et mitte mind lisakoormata – väiMihklile appi. Mina veetsin ülivarahommiku meie Täisringi mansale tootmisnõupidamiskirja ja Henkelile esimese aruandluse koostamisega ja olin ülitänulik, et kuhugi matkata polnud vaja. Sest me matkasime Mihkliga nagunii ESPAKis-Elfis veerand tonni eest. Mehed panid Reti ja laste osavõtul kogu päeva kaevust talli jootjatorustikku – Karla tühjendas vahepeal püti liigveest. Mina koristasin pärast seda, kui pojaga kahekesi talli kasisime, töötuba. Koos kutsikate-tallede emmemispausidega ja toiduvalmistamise vahepaladega läks üle poole päeva. Kõik välja. Töötuba puhtaks. Asjad korda ja ritta. Ja töötuppa tagasi. Lapsed rivistasid lisaks tellised majaseina äärde korstnakorrastuse ootele, korjasid senisest seaaedikust kivid ära – aga peenrategu uppus pühapäevasesse padukasse.

Mehed panid pühapäeval kraavi kinni – Reti vormistas-viimistles-töötles – käivitasid jootja, pidasid kuue lisaposti maassepaneku teemal nõupidamise. Meie Aleksandriga haldasime kaks viimast saunalammutuse koormat – klotsid ja uksed – Hausisse. Poja – kes oli üle aegade initsiatiivikaim-osavõtlikem-muhedaim – võttis surnt pesakasti jalaka küljest alla. Ja meil läks üsna tunde keldri korrastamisega – liigne välja, euroalused põhja – väravad-aknad-toruseadmed sisse. Kõik on korras ja süsteemis, puhas ja kontrolli all – huuuuuuh, kui hea!

Et meil ei õnnestu ükski tsiviliseeritud sooritus normaalsete inimeste kombel, on paratamatus. Poodi varustusretkele minnes olin juba unustanud, et reedel uuendasin tehnikaparki, laupäeval laiasin ehitusmaterjalide poodides – ja mu 43eurone arve tuli kokku lappida sularahast, kahelt kontolt – ja see võttis edasi-tagasi rehkendamise-tassimisega nii palju naljakat siblimist, et mu järel järtsus seisnud härrasmees ütles: arvasin, et kusagil on varjatud kaamera – kui kaua järjekord seda tsirkust tolereerib. Ei pea vist lisama, et vahetult enne hankeretke tegin padukas boksid ära – siis jäävad odöörid eriti eduliselt külge 😀 😀 😀

Kuna maatööd olid rajud, ei hakanud Mihkel padukat trotsides fassaadi nibima – tegime küllusliku söömaaja ja Babsud pugesid oma pessa tänaseks ametlikuks tööpäevaks puhkama. Lapsed ja Karla külvasid koplitesse 25 kilo kõrreliste segu – ja suprstaari saatel ajakirju tutkides avastasin Avesta-kalendrist, et eile oligi maagiline seemnekülvipäev. Kõik on õigesti. Aitäh.

Olime Indiga sama kurvad kui Salongi väike õde, et rahva lemmik, tõeliselt tuline isane ja andekas rokikoll välja langes – aga nii ongi – ka mina ju ei pälvi konkurssidel midagi, aga olen loetud-nõutud-kutsutud-seatud. Nii on.

Indi kurbtuse korvas papa Karule tehtud esimene pai.

Mina tegin metsatalus Sallyt kallikallikallistades revisjongi, kuhu ma enne raju talutööde rallit servi seisma jäingi. Talgud on vaja FBs masti tõmmata, et lisaks reganud kümmekonnale veel mehi juurde saada. Ajakirjas Naised on ooteleht tühjaks ilmunud. Naabripoisile võtsin joru inglistõlkeid teha. Ingli puudutus peab edenema. Raido Rentnikult on vaja Täisringi plakatite-flaierite-piletite sümboolika tellida. Selleks kõigeks andis jõu Tisringi mansa hommikukiri – mu kirjalikule tootmisnõupidamisele olid ääretult tegusad-asjalikud-laadivad vastused. Ma pole enam üksi. Meil on Täisring!!!!!!!

Kutsikad on mõne siinpoolse päevaga kahekordistunud – või isegi kolm korda suuremad kui sündides. Tänu sellele, et eile hilisõhtul Hanksi-filmi saatel viimase aja fotosid sorteerisin, avastasin, et Mini-Austin on neljakordistunud. Luti-Ogre edeneb. Tema tankimise ajal turnib Apache mul südamlikult seljas ja Amuur… Ooeiiiiiii! Võttis isa positsiooni üle. Kuna Ördinand on Tammesillal, valvab Amatsooni poeg – see, kes sündides kohe püsti kargas ja jooksu pani 😀 – karjajuhi rolli üle – neljasentimeetrilised sarved sirged ja sooritustele. See tekitab piiksviiks mõtteid. Nagu tallede aeg alati. Kuidas ma ühel päeval need neli jäära… Utekesed on paigas – kes siia, kes uude karja – aga jääraaaaad… Piiksviiks läheb siis üle, kui need noored nelja-viiekuistena enam nunnumeetrit ei stööri. Aga ma siiski väga püüan ja loodan, et neid vajatakse mehetegudele. Apachet ja Amuuri mõtlen. Mind liigutas südameüdini Maalehe Messilehe lugu Tartusse-sõitnud Osvaldist, mustast jäärast, kelle Karekalt ostsin ja Andele sünnipäevaks kinkisin – viieaastane jõmm on rantšo üldine lemmik. Mõnel veab.. Ogre ja Austin… Ääh, maitjaapraegu.

Praegu lähen Tammiku-taadi juurde uurima, miks pärast esimest fotode aparaadist arvutti laadimist nüüd arvutt enam aparaati ära ei tunne. Ja viin koristusralli käigus tekkinud metalli minema. Ja tutkin, kuidas Rütmi-fakiiridel sujuneb. Kui fotokast ka asja ei saa – Aleksander loodab teda endale saada – võin teda vähemalt piltide arvuttilaadimiseks pruukida. Sinna vahele küsis koera-Kerli, millal Indi Juurimaa ratsalaagrisse läheb, Indi seltskond on kolmapäeval vaja Pärnusse terviseparadiisi tirida ja ise läbi supiköögi teatrisse kapata… Me saame hakkama. Sest meil on Ingli puudutus ja Täisring. Aho ja halleluuja 😀