28.aprill – 1.mai

Volber sadulas  juhtus sedasi, et Indi kaks sõbratari ja ühe sõbratari vend tulid meitsi, et Mannitada – noor kaardivägi jagas ära, et ma ei saa neid enne teenindada kui boksid tehtud – ja nad tulid täiesti omal algatusel ja efektiivselt appi. Vihmapäevade ajal tegemata, üha kaetud kakendus kandus siuhviuh vaalu ning sadulasse siblisin lisaks Mannile ka Taja. Kes tegi seni trikke kuni sai aru, et lapsed on seljas, mitte mina. Ja kui lapsed olid oma ringid ära mõnnatanud, ei teinud ta minuga kah trikke – vägavägaväga mõnus oli. Ilmselt selle mõnuga tõmbasin ligi ettepaneku, mis võttis täna põlve tiba nõrgaks, nii et istusin Maxima ees ühe oma lemmik-Agnese leti taha ja pidasin maasikate-mustikate-kurkidega aru, mida teha. Ettepanek tuli hopaseltsi Kristalt. See on seotud hobuste pidamise ja ratsastamise väljundiga. Ja üsna tõenäoliselt läheb Taja kaheks kuuks kooli. Samal ajal kui Mann Raja Django juurde. Mul on siis parmuperioodil vaid paks Maruusja ja sälud – haljast jätkub, tallis kügelejaid vähem – ja mis peamine, nii Taja tegusana pidamine kui Indi tulevase hobuteatri poole liikumine muutub üha reaalsemaks. Ma pean veel aru, mida Agnese kurgid-maasikad mulle ütlesid 😀

Et volbriöö on, selle tuletas mulle tegelikult meelde 9 sõrmega Aleksander – oli õhtul üksi kodus, helistas ja rääkis, et papa patrullib Emajõel ja tema murdis judotrennis sõrmeluu. Kolm kaunist kipsinädalat. Mis pole nii jama päevatee lõpp kui Hubertil, kelle täna hommikul Alfa vett vahetades ämbrist leidsin. Hubertiteks nimetame meie mäletatavasti rotte. See oli noor isane. Tupsutadaa, kanad tänasid ja naeratasid – fuih, rott homsete munade sees 😀

Eile ja täna on Indi varasemast rohkem koerakuudis elanud. Oleme tuvastanud, et väiksem-tumedam triibuline Tigris haugub musta Eufrati kiirete minemiste-tulemiste – ta tuli esimesel katsel enneaegse jääraniruna – ja nüüd on ta jälle siin – hingelist segadust vähemaks. Päriselt ka – nädalane nusserdis hoiab just seda venda käppade vahel ja tiksub haukuda 😀

Nevski on tumepruun. Jordan tõmbas ennast Indira issandasõrmest armastuse väge täis – otsekui sellepärast, et väike jumalanna ta meie peniks valis, on ta eriliselt vägine – laup helendab ja mass mühiseb kasvada. Pealik. Karla Volgal on pruunid põsed ja käpad ja ülimadal hääl. Tanka satub kogu aeg, kui Bellale voodisse süüa annan, ema kaussi – alati tema, Tanka – Wakan Tanka 😀

Kestavad hämmastavad kokkusattumused ja nende märkamised. Just Sibelle ajakirjaloo lõpetamise hetkel tuli mulle kutse papagoikeskuse avamisele. Konuvere neiud said toetust. Eile Alfa kaksikuid tema sulgu kuutides ja Arizonale otsa vaadates avastasin midagi, mida ristides ei mõelnudki – kus mujal kui Arizonas need navajod ikka elavad 😀 Karekas on meie Täisringi etenduses navajo. Natukene lakota, mahook, hopi ja cheyonne ka – kui laule silmas pidada. Või kõrvas.

Kus mujal kui Tartu laulukaare otsas see Brigita ikka Põhjamaad laulab 😀 Kohe pärast mu tütre suurhetke saatis Leopoldi üks perenaistest – tudeng Terttu – pildi valges toogas jumalannast laulukaarel. Ma kuulsin seda fotot – ja see oli ilus.

Kes muu, kui mõni valitsuseliige ise peakski kriisi lakke lennutama – bravo, Sester! Kui rahandusminister mitte-jõmm-Sven tegi ettepaneku ladviku palkade võrra eelarveauku lappida, et mitte aktsiisiga viimseid eestlasi minema peletada või välja suretada, näitasid teised minnmunnid, kes nad tegelikult on. Aitäh. Rahvas-raibe neelaku oma 400euriste palkade otsas uus hinnatõusulaine alla – emmid oma 4000eurisest midagi, ka mitte soodustusi-hüvitisi, ei loovuta. Tore.

Pirjo on meile suutnud seitse mängukohta ette valmistada. Terje näitas oma Saare-retke järel mulle uusi teemasid ette ja kätte. Indi õpetajatele Viivele ja Kadile sain edastada rõõmusõnumi, et mitte tirts ei lähe isa juurde, vaid isa tuleb hoopis siia ja vaatab kõiki tütre tantse-laule järgmisel reedel Valtu seltsimajas ja laupäeval tunnustab Indi-Mihkli-Reti siintehtut. On aeg suhelda tõeliste inimestega – mitte vahendatud vahendustega – puud tuntakse viljadest!!!!!!!

Sibelle juures käik oli palju inspireerivam kui ettegi kujutasin. Hea lugu tuli. Mulle üldse meeldivad mu lood – sest need on nende inimeste lood, keda vahendan. Aitäh. Metsataat käis teisipäevaõhtust talitust – padukas ja torm – seiramas ja selliseid pilte tegemas, mida ma ise ei saa.

Inglipuudutuse kolmanda filee võtsin küll ette, aga edasi pole ma sellega sammugi saanud – Naistele oli romaani peatükkide otsas kaks olulise sõnumiga lugu lahti, naabripoisi esimene tõlge avali – üks uus raamatupakkumine sai ka minult jaa… Alati jaa… Aga ööpäevad näivad olevat pesus kokku tõmmanud.

Kolmapäevase padukapäeva hommiku kujundasid vaatamata ülikülmale õue nõudvad rööked laudas. Positiivne mõte – enne kui kasvult nädalaga kolmekordistunud kutsikad silmad saavad ja pesast välja ukerdavad, on tänaseks neljakordistunud Mini-Austin nii tegija, et sahver lakkab olemast lastetuba – ainult Ogre lutipluti jääb. Õhtuti tahavad nii härra uba kui tema õde Aloha kahepeale siiski ühe pudelitäie toetust. Veel.

Manni-paarituse kõhklused lahendasime papa Teemantiga kompromiss-konstruktiivselt – maikuus on ta siin, Rajale läheb juunis – seal pole nii hullusti parme ka. Isekus on see varsavärk igal juhul – mina vot tahan varssa… Õieti küll Indi tahab, et Mannil oleks varss. Kuna tuhat korda hangunud arvutt hukkas kogu nädala suure osa mu kirjatöö ajast, leppisin arvuti-Aivoga formaatimise, vahemälude puhastuse ja noorenduskuuri kokku – kui siinse sissekande lõpetan, sõidangi talle reede hilisõhtu puhul arvutit viima.

Kolmapäeval olid mul poole neljaks päeval loomad jäätormis emmetud, noortele toit tehtud ja neljast sõitsin Pärnusse – tegin Valtu ujumislastele taksot. Viisin Indi tuhandet mälestust äratavasse Port Arturisse kass-pätsusid soetama – Raplas pole. Kallistasin Raissaga ja nõudsin, et järgmisel korral kohtume Soonel, mitte supiköögis.

Endla teatri torukübarate lugu peaosas laps-Laosega oli palju parem kui oletasin. Ikka kohe väga hea. Objektiivselt kohe. Ning tagasitee omakasvatatud loomade vahelt – siin koer, seal lammas – tuletas mulle meelde, et ma pole oma elu asjata elanud. Sama kinnitas koera ja lammaste südaöine emmemine. Olen asendamatu.

Neljapäeval saatsin seoses päikese saabumisega juba kuuest kõik kallimusipaidega õue. Laadisin auto tühjaks, pidasin Indit kooli viies Vilve ja Heleniga plaane. Üritasin oma ajakava kuidagi jonksu saada, vastutust ja kohustusi jagada liinil Joonas, Alo, Karekas, Arvuti-Aivo, Pirjo – krt, skaip tuleks vist uuesti kasutusse võtta…

Sain tänu Karekunnile totaalse naerusuutäie – ta saatis mulle pildi peni-noolega-persses, mis võiks olla üks meie Täisringi kiiksuga promopilte 😀 – liigutusniuks tuli sellest, et kolm mu raamatut kujundanud ja nüüd ka näidendi plakati-flaieri kujundav Raido kutsus mu seoses oma perekonna puudumisega oma kooli lõpetamisele maavanaemaks. Jõuan, ehkki see on Sargvere esietendusega samal päeval.

Indi kontsert on Kirna sütelkõnniga samal õhtul. Samasamasama… Ja mind ainult üks.

Jõudsin eile torukübarate teksti paberile visandada – ja juba lendasime lastega talgu-Tere-piimatoodetekasti ja suitsuanduri järele. Siis tuli kooris boksimine – mille käigus pidasin aru, mida teha ühe oma äbakaane esmaspäevase visiidiga. Ehk on täitsa kena kohtumine… või midagi… Oeh.

Hobustega mängimine koos lastega lõppes jäätiseralliga, päeva lõpetas midagi lummavat – Hanna-Liina mõisalaulud graniitvillas. Imeline!

Nagu ka 9 tundi und – sorry, Ogre! – tema ja Mini-Austini tuleviku mõtlesin täna välja. Ei räägi. Aga pikad-kenad elud tulevad mõlemal. Erinevalt minu päevast, mis täna kuhugi ära sulas. Täna oli vaja kõik mis võimalik enne formaatimaviimist arvutis ära nodistada – otse loomulikult tuli seda aina juurde. Homsete talgute tõttu tuli varustusretk – Maximasse sisse Indi ei tulnudki – poe ees olid  puudlid-maasikad ja eht-temalik seltsielu, kurk ühes ja tomat teises käes 😀

Mul on nüüd välisel kettal Noa laev tükkis kõige arvutist päästetuga – ahjus tegin kana, mida talli fassaadi valmis ehitanud Mihkel isegi ei proovinud. Tavaringile  määtsud-kutsikad lisandus Cheyonnee piltide otsimine kunstniku jaoks – boksidetegu oli tühitähi võrreldes sellega, et pisut enne arvuti sulgemist tuli Brigitalt üks töö ja Joonaselt lisa ja nüüd ootab Aivo ja… Tahaksin hõisata – oo õnne, kaks arvutita päeva – ja lubatud vihmaga katust maha võtmas, aga just kuulsin, et asendamatu Karla selg on lootusetult haige… Ma mõtlen midagi välja. Mina saan alati hakkama. Aho.