2.-5.mai

Kolm. Kohtuseadus. Soone talu talgud olid kolmepäevased. Minu tänane talupäev jagunes küll tavaminulikumalt kui kaks eelmist – tund tallesid-kutsikaid-hobunaid 7-8, Indi kooli kodusest maailma loomisest puhkama 😀 – neli tundi kirjatööd-kirju-taluhaldamist-kavasid-sedatodakolmandat – kolm tundi liinil Feral-Hausi-Klick-Rütm-Tammik – kaks tundi sügavat und, mida talliehituse madin magamistoa akna all vähimalgi määral ei eksitanud – viis tundi ehituse-jääkide-hobuste-lammaste-koerte-heinte haldamist vahepeatusega medeküla Joonasega, kes siia mitut plaani pidama tuli – ja veel neli tundi dokusid-kirju-töökavasid. Kuna mind ootasid arvudinas erakordselt head uudised, jaksan.

Üks uudis viib mind kolmapäeval maavalitsusse vaibale. Teine mu dokud Hamburgi. Psssst!

Pühapäeva õhtul, kui sõber Joeli pärast laupäeva hommikul alanud teemeäratamise maratoni koju viisin, ütlesin talle ühe vana ja hea lause: kui ajad õiget asja, tuleb kogu universum sulle appi. Headest ja kaunitest inimestest rääkimata. Tulevad unistused – ja jõud neid teoks teha.

Väga paljud asjad me ettevõtmises on ennast ise kujundanud – paremini kui ükski inimene luua oskab – inglid on kaasas! Pärast tänast raju andmist talli bokside ehitamisel rehkendas Mihkel erakordselt heas tujus naisukese sekundeerimisel, et kolm täispikka tööpäeva – ja tall on valmis. Vana talli jäänuse mahavõtuks, kopli ümberpistmiseks ja mustade kilede tõmbamiseks palun appi Joeli – ja kui Karla selg taas lubab, ka tema.

Kuna meie talli veevärgi paigaldamine oli eaka jõumehe seljale liig, jooksin talgute eelõhtul ümber Rapla amokki – sain appi Kusti kodanikunimega Lauri Laiapea – ja Juulast kulla Joeli, kes mullu nädal aega mul Nibirut püsti aitas upitada – päästja ühesõnaga 😀 Talle meeldib meie juures niivõrd – kärghärgsõrgpere noh – et jäi ka pühapäevaks – ja palus võimalikult ruttu jälle kutsuda. Kutsun peagi – ja kuidas veel!

Üle-eestiline talgupäev kujunes meil 21 inimhinge ühisväega kokku 18-tunniliseks. Kuna lisaks katusele sai kogu vana talli teine korrus maha – ja mõlemad otsad tõmmati autodega ajee – tegimegi Indira ja Joeliga eile veel 16 tundi otsa. Kõik oli vaja taas harmooniasse ajada. Tehtud!

Talgupäeval kell seitse müttasin tavatalituse padukas, kümnest hakkas sadu järele andma – ja mina lendasin Joeli järele, kuni Mihkel ja tema isa siin algust tegid. Siis tuli koertekaudusugulane Katrin – ja Kaereperest üks lummav geneetik-maalikunstnik-tantsijanna Helena. Taeva kingitus – igas mõttes.

Et Pirjoga ka Täisringi asja saaksime ajada, sõitsime kahekesi allatoodud eterniidikoormaga Kuusakoskisse 96 euri, poolteist tonni sai mitme ringiga kokku… Tühja kah. Nii on õige ja hea. Käru kägises, auto ägises – meie olime tööjuttudega nii sõites kui laadides hoos. Mehed vahtisid suud ammuli kirjaniku- ja ooperilaulja-preilisid eterniidiga sahmimas – ja ma ei ütle, mis mäe me sinna pärrkärru olime kuhjanud. Geenitehnoloog Helenaga järgmisele ringile minnes oli poole vähem ja ikka paarsada kilo üle normi. Ups. Pardon. Enam ei tee. Kusjuures pärradikärradiront jäi ellu – viisin täna sellega koorma metalliräga Feralisse ja viimse virna soojustusvilla Hausisse ning õhtul sõitis mu taevalik väiMihkel siit kivikoormaga koju.

Pärastlõunal, kui lammutamine-koristamine-ladumine-põletamine hakkas kõigil kummi tühjaks imema, tulid Elo ja Signe oma väga tegijate lastega – ja jaht sai uue hingamise. Nad on kirjanikud-nõiatarid muidu – a mis tesiss mõtsite? 😀 Kell kaheksa oli selge, et tükkis katusega maha tõmmatud teise korruse utiliseerimisega oleme ajahädas – tormasin töökodade juurde, sain lühidate läbirääkimistega – nojaa, eurodest oli ka abi, aga kahekümnesed on teine põlvkond ja mul oli mitu põhjust neile poistele pisut maksta – üks nende vanaemadest ühendus ja vabandas pärast – pole vaja, ma tean, miks maksin. Kutid rebisid bemmi abiga teise korruse riismed hobukoplist välja, Reti ja Mihkliga ehitasime uue ajutise kopli.

Südaööks, kui Tallinna ja Pärnu daamid lahkusid, oli mul pilk nii klaasistunud, et Joel sai karmi käsu valvata, et ma enam midagi ei teeks. Poiss uinus teleka ette – nagu ma nelja paiku alla tuterdades ja tuld kohendama minnes nägin – lõke põles veel esmaspäevalgi. Ehkki nii hobud-lambad kui koeraema võtsid madinat – ikka väga suurt madinat – pärast jõuluaegu alanud ehitusmaratoni täielise rahuga, olid nad siiski nii väsinud, et allesjäänud tallist kostis koidu eel mitmehäälset rämedat norskamist – tüdrukuuuud 😀 !!!

Pühapäevase päeva veetsime pärast laupäevast vägede valitsemist tasase harmoonia, puhtuse ja korra taastamisega – tehtud!!!!!!

Kuni uue talli lõpliku valmimiseni elavad hobused senisest tallist jäänud karbis. Mihkli tänase sprindi-tempos maratoni järel selgub, et maikuuga on kõik – ka vana ront maas ja kõik ja issakene, on see võimalik?????? On. Sest me ajame õiget asja.

Indi ja Joeliga tegime lahkuva talli senise vahelae nii puhtaks, et selle pealt võib nüüd süüa. Joel ja Indi kõbisid elumaja katuse esteetiliseks, tuhat nähtamatut hiid-pisitööd tegime, sibulapeenra siblisime. Ning vana talli viimsel nurgal kõõludes – nii väsinud, et kõrgust ka ei taipa enam karta – mõtlesin, et näe, kuiväga meil juura-ajastu sisalikega ühist on. Meie töödejärg on nagu sisalikusaba – ühest otsast lõikad – teisest kasvab. Kui uus tall päris valmis saab, tuleb vana lõpuni lammutada ja kivid tütre ja väimehe koju vedada. Puuriidale-grilliplatsile tuleb varjualune. Mitmele maalapile, kuhu mustsõstra- ja ürdiaiad tulevad, laotame selleks aastaks musta kile. Uuel kevadel püstitame ümmarguse maneeži hellitusnimega Soone Saara Sirkus. Ja meie kulgemine unistuste poole on nagu sisaliku jälg kivil. Loome ja lehvime – seda imelisemate, lausa ulmelisemate tulemustega, mida kindlamas Armastuse energias edeneme. Hetketi sähvatavad kontrastsed emotsid – mille pühivad ära mu pere loomliikmed. Neil rajudel aegadel on hobused minuga erakordselt hellad ja hoolivad.  Talled turnivad mul kuhjana seljas – ja kutsikad on ka veel pimedaina aina sotsiaalsemad.

Jäljeke üha pikeneb – juba on kujutlusis hobustega teater, mis meie ümmarguses maneežis tegutsema hakkab. Ning Soone Indira kujustatud panoraami poole kroolides viin hobused kooli ja lähen ise kooli ja… Jajaa, vahepeal kirjutan ära kõik raamatud, mida on nüüd kümne-nimetuseline parkuur mitmeks aastaks ees – aga Sisalik ütles, et nüüd kohe just siin ja praegu tuleb olla väga avasüdameli tähelepanelik: just praegu olen nii õnnelik ja tänulik, et mu avardunud süda võtab sülle kõik kallid teekaaslased ja Maa enese koos kuuga – päikesest rääkimata. Aitäh!

Täisringi ja talu katuste sõidutamise, järest peale voolavate kirja-tõlke-toimetustööde ilusaim teene on nende inimeste kokkuviimine, kes on pidanud kokku saama. Iga päev on meil õnne ühisväljast Omad üles leida ja energeetiliselt kokku kõlav Perekond moodustada. Aitäh.

Olge tänatud ja õnnistatud, Pirjo-Mihkel junior ja Helena, Vjatšeslav, Mihkel-Margareta-Hanna, Jaak ja Karla (ettevalmistus), Joel ja Kusti, Katrin, Elo-Karo-Maximus, Signe ja tüdrukud, Henry-Gloria ja poisid; Maruusja-Taja-Mann-Namaste-Nibiru; Bella-Jordan-Tigris-Eufrat-Leena-Karelia-Tanka-Nevski-Volga-Tiber; Alfa-Arizona-Apache-Amatsoon-Amazonia-Amuur-Aya-Aloha-Austin-O’Hara-Oka-Ogre-Diana; Lilli-Taavet-Notsu; Donald prouaga ja Kuukulgur kanakarjaga. Oi, ma ise ka 😀

Loomad on tänaseks saabunud vaikuse ja rahu eest tänulikud.

Emakohustused – ööl vastu esmaspäeva tegin Tartu-tütrele ühe päris suure töö – jätsid öö 4tunniliseks – siiski sain oma parkuuri – Salva, staap, Henkel, Ulvi, Pärnu Postimees, Rütm, Feral, Hausi, Joonas, Pirjo tekst ja veel kord Joonas läbitud.

Esmaspäeva mõnel hetkel – nii väga heade telefonikõnede kui kirjade puhul eriti – kipub nutt peale – aga siis võtab mõni morn Maruusja või tallehunnik, peni või kassikamp mu oma embusse – ja mis sa seal siis enam niristad. Aina tänad.

” ELUTEELE ANTUD RASKUSED
ON SINU TASAKAALUSTAMISEKS .. ”

seletab üle pika aja mulle Kaitseingel
Marmei Inglitiib ja jätkab :

” raske aeg paneb SIND koondama
sisemisi , vaimseid jõuvarusid .
Suhtu mõistusepäraselt oma
tekkinud mureolukordadesse .
Paanika ja enesehaletsus
ei vii sind EDASI !
Sa takistad loomupärast edumeelsust ..
Mõtle sellele , et peale rajust ilma
saabub ALATI ju parem päev
Ja nii on ka Sinu elus toimuvate
sündmustega : RAHU ja MÕISTUSEPÄRANE
TOIMETAMINE aitab sul üle saada
rasketest hetkedest ja aegadest .
See , mis on antud läbi elamiseks ,
see tuleb paraku väärikalt vastu võtta
ja võitu saada ..
MISKI POLE IGAVENE ,
kuid sea enese jaoks
murehetkis ülimaks olevaks
RAHU ja LEPPIMINE
Hingesisemuses .
Hingerahu ei ole ju
ebatõenäoline ..
Lase voolata enesest läbi
RAHU kui tunned ,
et maailm Sinu ees justkui
kokku varisemas on . ”

Hoolides Inglikaitse Rita .

/ 02.05.2015 /

Uus Soone – Indi unistatud, Saara kujustatud ja ühisjõududega ulmelises voolamises teostatud – on mitte enam sündimas, vaid juba sündinud. Aitähaitähaitäh, meie igapäevased imed – külastage meid julgesti, teid mahub siia veel ja veel ja veel ja… mida ma täna pärast mõnd unetundi teen? Üks stsenaarium üle vaadata, Pirjo tekst saata, muusikaõpetaja Viivega nõu pidada, Henkeli dokud ette võtta, Joonase massinad tõlkesse ja turgu tõsta. Ja siis Torri – raamatu paari peatükki kirjutama, Maila ratsatrenni – ja siis sinna Imre kätte hoiule jäänud tekivirnaga koju tagasi – kutsikatel tuleb lähipäevil pesa ära vahetada. Vist isegi täna – ikkagi kahenädalaseks saamise tähistamine meil ju. Kohe tuleb uus kindlustuspoliis sõlmida, autoga ülevaatuses käia, mõned pakid kirjapaberit osta, Youtube’is kahlata – mõne mehe järel võib ootama jäädagi – ja me saame hakkama. Alati. Eelmise sissekande lõpetasin samade sõnadega – siis terendas ees ilma Karlata katastroof, aga näädsa, mis juhtus… Me saime hakkama. Ja ma saan hakkama ka Indi eemalehoidmisega kampadest, kuhu ta vahepeal kibeleb – selgitasin talle kümnel tasandil, miks keskpärasusse rappa hääbumine massile sobib, miks sinna tippe ja erilisi tõmmatakse ja uputatakse, mismoodi see haiget teeb – ja kuidas sellest hoiduda.

Ingli puudutuse abiga – ja seda edastavad meie hobud-lambad-penid-mjäukad-linnud. Aitäh.