Facebook
14. mai 2015
9.-14.mai
Eile said KaruBella jõgikonnad kolmenädalaseks – minu nähes hakkasid kausist piima kluukima Tanka-Karelia-Nevski – aga Indi ütles, et üleeile, kui mina tuled tagumikus ringi uhasin, sõid kutsikad korduvalt memme kausid tühjaks 😀 Uus elujärk. Avame metsatalust piimajuhtme Soonele 😀 Lagedilt Kerli ja Tini sügavkülmast koeralihamaguderupskite voolik juba on.
Eilne Riina-saadetud päevaenergia ülevaade 13. mai kohta sobib tegelikult kõigi viimaste päevade kohta: (yin maa), “VÄLGUVALGUS”. Välk on inspiratsiooni ja äkiliste muutuste sümbol. Elus võib ette tulla suuri muutusi, millega kaasneb palju segadust, kuid kui ollakse nendeks valmis, siis võivad need ka kasu tuua.
Päev soosib asjade selginemist, arusaamist, mõistmist. Sel päeval võib tulla äkilisi muutusi, kuid sinu suhtumine olukorda, valik otsuse tegemisel peab olema kindel ja kiirustamata. Päev õpetab rahulikkusele. Kui sa oled ennast hästi ette valmistanud, ei kahjusta sind mitte ükski torm. Ei soosi operatsiooni.
Vot sedasi. Ettevalmistus kestab juba 48 aastat – ja ma tänan õnne, et sündmustetulvas pole mul aega ei Indile ega kellelegi teisle kodakondsele enamust rääkida – ma ei sunni Indit täiskasvanuks, kümblen oma emotsioonidetulvas ja enne kui suud jõuan paotada, on järgmised juhtumised ja emotsid pahinal peal. Rahu, ainult rahu, ainult rahu…
Täna – viiest arvutis – eile samuti – enne hommikust talitust logistika-haldamise-maailma päästmise ringid – a vot ei räägi, mis kräšid-krahhid öödega pea kohale kerkisid – need mööduvad, ma ei itke neist Indilegi – ohkimine ja hala paljundab energiat, mis segab lahendusi. Näitlejate ajakava, suhted mõisate ja raharahvaga, arved ja sisse-välja-rahade nihked, ehituse finaali aegajalt perssest närivad reptiloidid, kes selle vaenamise ja pedereerimisega endale näkku panevad, veel kord rahanihked – kusagil hulgub reibas 20 vahelduseks… Ei muud kui et tuleb kõike järjest teha – kui tundub, et on kiire ja kõik jääb hiljaks ja mind ei jätku, tuleb lihtsalt ridamisi oma asju teha ja rida ajada ja – rahurahurahu.
Kõik võtab palju rohkem aega kui loodetud – Margoti juures kokku ehitatud põllumuuseumi-skänni-paketi ärasaatmiseks läks tohutult pikk aeg, Raidolt-saadud Täisringi pildimaterjali visandit näitlejatele saates sain teada, et Margusel tuleb sel suvel ka välismaal filmivõtetel olla, mis tähendas hetkelist õhuahmimist ja rahurahurahu… töötlesin USB ja fotoka täie fotosid, suhtlesin Sargverega, Henkeli doku Bratislava-Hamburgi vahet lennutamisega jooksin kokku – ja keegi ei saa ka aidata – ja rahurahurahu, Maalehe lugu, mis pidi olema kolmapäeval, on neljapäeva hommikul – ja rahurahurahu ikkagi.
Pärast seda tuleb Tori raamatusse 2 peatükki, Eesti Naise šamantra – reedel naabripoisi esimene tõlge… Ma nii loodan. Reedel tuleb ka setu-Timmo. Ja jälle reede. Appinoh, kuhu ometi aeg kaob – miks igasse päeva mahub nii vähe – kui asju ajan, jõuan kodus vaid loomi emmeda, kirjutada saan juhul, kui kusagile ei sõida, kui hoog-kirjutan, pole tõlkeks aega – aga sellega on kiire. Rahurahurahu…
Eelmisel reedel lõikasin hobuste lakad-kutsikate küüned- ime-ime-ime, isegi oma enese varbad tegin korda. Ja kogesin, et kellelegi, kes oma nooruse lolluses teistele rinnaga peale tuleb, molli pole mõtet mõõta. Nibiru üksnes solvub sellest – nii et läheb peaaegu segaseks. Amuur lõpetab puksimise, kui kaissu ja kaenlasse pääseb. Karekas läbib oma elu kõige rajumat järku, millest meil on alles kõik jutud ees. Ka nende juttudeta sündis Täisringi raamatuversiooni kaks novelli.
Mis on mu stressitaset arvestades imede ime. Kogu kuhja on kaunilt tuuninud vahepealne arvutipuhastus, mille järel ei kiirenenud massin pisinatukestki, oa aksesse on tänini taastamata – ja liiatigi ähvardab ta mind järjekordse 120 uuenduse installimisega. 58 uuendust installis ta 14 tundi – installimist teatavasti ära hoida ega peatada ei saa – seega pean olema valmis kaheööpäevaseks millegi-muu-tegemiseks – tühja neist tähtaegadest, onja…
Kuna möödunud reedel läksid noored talinasse kinno, et puhata rallist, mida igaüks meist näeb täiesti erinevalt 😀 haldasin päevalogistikat Hannaga – rõõmuga. Murutaride dessant leidis mu sassis-heinase-sõnnikuse-kutsikasena – tütretütar võõrastas ja klammerdus mu külge, ent ikkagi sain juuksed patsist lahti ja puhvi, silmad pähe ja puhta undruku selga – mis oli sesmõts olujas, et tänu Brigita-Alo kohalolekule pälvisime mitmekordse tähelepanu ja mulle on oluline, et mu laste vanemad oleksid austusväärsed. Ei, mehed, ma pole oma mahtra otsas enam isegi Scarlett – ma olen Rhett Butler, kes puges kasvõi vanale kuradile endale persse, et tema lastel oleks positsioon ja stardiplatvorm.
Indi oli oma võimlus-lauleldus-sooritustega nunnu ja naljakas – ja muusikaõpetaja Viive tegi minu jaoks kordumatu emadepäevakontserdi. Spst et Indi laulis fonogrammi järgi kaks esimest salmi väikest poni ja jätkas – issanda abiga rütmi ja helistikku kaotamata – a capella – Viive lendas nagu emalõvi saalist klaveri taha ja saatis lisasalmi tükkis refrääniga võiduka überaplausini 😀 Aitäh!
Brigita ja Viive ei saanud enne lauletäistaevakaart mõistagi üldse proovi teha – aga panid sajaga ja rahvas laulis kaasa. Mama Viive, ma võtsin su aegade lõpuni oma südame sülle. Aitäh.
Õhtune talitus oli meil koos Brigitaga, kes võttis Mini-Austini oma südame sülle ning vaimustus jacobi-Diana lollakast hullu teadlase olekust. Reti päästis mu laupäeva – õhtueine ajal, kui Alolt küsisin, kas õhtul Nõmme kõrtsi lähme, peatas vanim tütar mu nii kõnekalt paralüseeriva pilguga, et isegi kui vanahärra oleks jaksanud kuhugi minna, ma ei tahtnud enam.
Tänu sellele olin hommikul öösärgis sooja maihommikusse heljudes üsna reibas vaasalinna väike tont – ja nagu dessandi ajal algas, nii tänini jäigi sedasorti elukorraldus, et Indi magab nüüd üleval minu kaisus. Väike topelt-topelt-topelt-rapitud juudivanamees ingli kaisus 😀
Laupäevahommikune ratsutamine läks tüdrukutel suurepäraselt – Taja andis parima, Mann ongi parim – ja pärast kutsikate musimist sooritasid Murutarid kolm minekut – iga kord jäi midagi maha, nii et Brigita sai põhjalikult emakodu hoovis ja tanumal manööverdamist õppida 😀
Tunnine arvutiring päästis pool maailma, jõudsin asjad oma kohtadele joosta, pesud pesta ja aknad avali paisata, et tolmuimema hakata – kui saabusid esmalt Babsud, siis Culmerid – meie kutsika pererahvas Paldiskist – , kellega koos väänasin tekke ja rahunesin ja viisin Indi Chevy juurde lugemistundi – ja tuligi oblaki… Just siis, kui sahmer oli möödas, talled lutitatud, kutsikad tervitatud ja me läksime koos hobuste juurde järgmist rulli ööheinteks avama, kadus mul valvsus, kontroll õhus vabalt laperdavate eigregorite ja oma elu elavate mustade kogumite üle, mis rahvasterände ja lammutus-ehitus-maratoni ajal on paratamatu – tuhat emotsi, mis vabanedes ringi pendeldavad, käivad perenaisele üle jõu – eriti kui on pingelangus ja tundub, et kõik on kontrolli all.
Lühidalt öeldes sooritas Indi meetrise õhulennu, maandus kõrva ja parema peapoolega heinasele pinnasele, sai keskmistsorti põrutuse ja me sõitsime Raplasse – ja sealt edasi Tallinnasse – kuhu tegelikult enam vaja ei olnudki minna – kümnesekine amneesia ja hägupilk taandus juba heinarulli juures, talinas ei vajanud ta ammugi miskit kompuutrit – jälgimisel magas… mamma kaks tundi sügavalt, laps kaenlasse surutud, ja ärkas iseenda norsatuse peale 😀 Aitäh, talina lastehaigla soe ja armas personal – oli turvaline ja armas.
Halvast me Indiga ühisotsusena ei räägi. Õpime-järeldame-ei oleksita ega tingi. Ja pärast kõikvõimalikke turnimisi-riskimisi-kõõlumisi ka kaitseingleid hulljulgusega ei koorma. Jumalat ei narri – kiiver on piltlikult öeldes peas ka näiliselt ohutus tavakeskkonnas…
Õppisime ka seda, et tallede-kutsikate-ehituse-loome-maratoni üliküllastusest õrnal ajal väldime rahvaste rännet. Mida ei saa alati teha – kui viirusest kobrutavad külalised on oma puntras-hädas-ahastuses mansaga kohal – mida sa siis teed? Aitad. Kessu abiga sedapuhku.
Tänametänametäname, et Indi oblakas nii kergelt läks – õigupoolest on ta sel nädalal kodus olnud rohkem minu südame rahustamiseks, välja magamiseks ja enese kogumiseks, mitte ammumöödunud põrutuse pärast.
Sütelkõnd, kuhu meil lauba minemata jäi – ilmutas end Kirnast saabunud külalisega, kes ütles mulle talinajärgsel hilisõhtul, et sel aastal tuleb pärast hiljutist rotimürgidraamat, äsjast põrutust veel üks, aga õnnelik haiglakülastus. Ei ütle. Aga midagi õnnelikumat kui see, mida Kirna saadik ütles, aasta lõpetuseks olla ei saagi. Aitäh. Ja sütelkõnni-komando tuli pühapäeval ikka meile. Mis oli ütlemata mõnus ja tasakaalustav – ehki Teresaga kaasas olnud uued – tal on alati uus ja uus ja uus kaaskond – nentisid mu lammutus-ehitus-reaalias, et siin oleks nagu tornaado just praegu toimimas. Ja ongi!
Mulle meeldis, et Mihkel lipsas mu liipavat arvutit tuunima ja sai osa nii kutsikukatsikule tulnud metsarahva kui Tessa-rahva külaskäigust. Kirna-tulnukate teretulnuim teene oli raputatud Indi tuunimine – mille tütar lõpetas paar tundi vannis pladistades, lauldes ja mängides – ja Maruusja tutkimine. Reimo – mitte tuumatalv – uus ja hea erim 😀 – ütles sõnasõnalt sama, mida Kerli – mammi ei taha oma varssa näidata, lapsega on kõik hästi – ta on helehelekoorene täiesti valge näoga – ja parim, mida ema tema heaks teeb, ongi tema varjamine üldise kaose eest. Sensitiividega ümber kogu majapidamise jalutades nägin, et Namaste vabandab – sellepärast, et ta ei jõudnud Indi oblakat täiesti ära hoida – hobule ei piisanud faktist, et ta päästis ja maandas ja suurest paugust jäi väike sops, sest märakene jooksis ette ja püüdis ta enamvähem kinni – tema enese jaoks oli sellest vähe. Oh kulla roosa imeloomakene küll…
Emadepäeva õhtul mõnnatasime Indiga kahekesi – krevetid ja melon, vaikus ja rahu, puhtus ja harmoonia ning esmaspäeval kupatas end omal algatusel värskendama asunud arvutt mind täielisse voolamisse – arvudin hakkas ca 60 uuendust installima – tegi seda viiest viieni
– ja mina kirjutasin tänu sellele kõik vahepeal kogutu pabertelgedeks – terve kilo ja meeter – praegu aga pakub faking uuenduste ikoon mulle keset kõrbevaid dedlaine 130 värskendust – eiiiii…
Paberist tekstid – Maaleht, Eesti Naine, telefonikõned – ja Rapla-sööst Tammik-ESPAK – sealt seltsimajja, kus Indi pidi lasteaialastele Itit tegema-õpetaja Vilvega vestlema ja poodi – kuna kaardiga ei saanud sooritada, pidin… issand, ma olin sinna eilseni 16.48 sees, sest ma unustasin!!!!!!! Esmaspäeva tagumine pool käis rütmis tall korda ja Tallinnasse. Kuni Mihkel siin ehitas, hoidsid Indi ja Hanna ja teised talled kodu – päris õhtul läks tütar Hausisse kaasa, et mitte nö üksi kodus olla.
Tallinnas Lendavas Taldrikus oli meil Pirjo, Indreku, Marguse ja ootamatult lisandunud Riisaluga nii intensiivne tootmisnõupidamine – nii soojad, helged ja võimsad inimesed… – et Kerli-Rebeka-Tini juurde pedaalides olin mingis mõttelagedas meditatsioonis. Teadsin vaid üht eestikeelset sõna – rahurahurahu…
Lagedil rääkisime nii Tini kui Kerliga üliolulistest asjadest, sõin end umbe, otsustasin Postimehele nii nende kui Ämari-Culmeritega kõneldu pealt ühe valusa loo sooritada. Ning olingi – ega väga ei mäleta, kuidas – Hausis oma tüdrukute juures. Imetlesin Hannalt tema emale kingitud nurmenukke ja nägin, kui väga väike tüdruk selle peale särama hakkas – pidasin väiMihkliga kiired plaanid ja haarasin kaenlasse tütardest selle, kes mind tahab ja heaks kiidab, mulle otsa vaatab ja nii ennast kui mind tingimusteta austab ja armastab.
Teisipäeval tajusin, kui teraapiline ja maandav on mulle enesele keskendunud talitus ja emmemine. Tänu sellele pean pendlit lennutamata vastu aina pikemaks paisuvad kirjade-panga-dokude tunnid. Viisin Indi kooli klassipildistama – Pärnu Vlassov II oli tulnud – ja ise läksin koos Margotiga maaelu müsteeriumi vastu võtma. Mary tõi tütred hoida – võtsin need ja pildistamise seniks enda peale kuni Margot külalisi võõrustas. Tabasime Raivoga kohe, et sellelt rahvalt küsida meil midagi pole – see pealiskaudne-rumal-õõnes linnauntsantskate dessant meenutas mulle filmi siinmeoleme, näitas seda kõrkuse aspekti, mis segab mul praegu üht raamatut lugemast, mille ümber kaks lugu pean kirjutama – ja aitas mõista Jaanikat, kes tseremooniatel end emahundina tühjaks röögib. Mina ka röökisin. Kogu hinge põhjast üle pooliku ehituse, raudtee ja tõusva tuule ministeeriumi luhvtide autodele järele. Margoti tütretütred mõistsid, naersid – ja huilgasid kaasa 😀
Koduteel nabisin Trigerist väiMihklile metallikettad, tegin kodus lõunatalituse ja talli voodipesu vahetuse ning pärast pudrukeetu lendasin metsatallu piima järele. Valasin oma kallid sõbrad kuuni ja tagasi uudiseid ja mõtteid, emotsioone ja plaane, hirme ja rõõme täis – koduteel kappasin läbi kuldse Karla juurest, kelleta me jälle ei saa – jätsin Juulas Joelile sõna – ja kodus keskendusin lihapakkimisele – ehkki väiMihkel vajanuks mind abikäeks. Üks noh, ainult üks on mind krt. Pakkisin koos tütre ja tütretütrega autopagassi täie koerakraami, mille Kerli juurest Lagedilt tõin, sügavkülmatäieks – õhtutalitusele järgnes nõupidu kunstnik Raido Rentnikuga… ja kolmapäeval, kui kella viiest otsustasin, et vihm ja tuul on puhastavad sõbrad, mitte segajad – heade asjade alguses on siin Soonel alati karm stiihia – tänasin üksiti õnne, et eelmisel õhtul kõiki neid katastroofiteateid ei lugenud, mis postkastis olid. Kõik on korraldatav ja lahendatav. Osa eeldab äkilist tegutsemist, muist rahu ja ootamist. Mille ajal on tore järjekordne ringreis ESPAK-Tammik-Marju teha. Enne seda kutsikad-talled-hobunad. Ja pärast ka. Üle mitme nädala lubasin tänu Kuldse Karla siin-müttamisele ja väiMihklile toeks-abiks madistamisele endale kergendatud lõunauinaku – sellele eelnenud kinnikiilumised asendusid toetuse ja kiitustega – ja teadmisega, et maikuuga on ehitus Soonel finito. Täna forsseerisid mehed kahekesi talli. Raadasid metsaonni platsi. Mõõtsid onni raami-aknad-ukse. Tegid hobukopli tahanurka värava ja tõid muistse okastraadi sealt ära välja. Pärast tallilõpetust sünnib onn ja väravad, uus koppel ja kiled, püramiidi põrand ja puude varjualune, lahkub vana talli viimne hunnik – ja koormad sõidavad Hausisse. Kuivõrd sinna läheb lisaks kividele ka hulk puitmaterjali, märkab ehk mõni asjaosalinegi, et pool Soone talu on sinna uueks Hausiks sõidutatud. Kui ei märka, pole midagi teha – kõrvalseisja võib tabeleid joonistama ja puustpunaseks ponnistama jäädagi. Ja pole vajagi. Oluline on see, mis toimub minaga – see on ainus hallatav üksus. Ja täna,
neljapäeval püsib see üksus kodus – kadukaga seoses sordin tuhad ja allapanu – Karu-ema-pere tuleb katsikule kahe paiku – siis viin Indi klassiõhtule – ja toon tagasi ajaks, mil PilleRiin tuleb oma kalli ja tütrega oma kutsikat valima. Reedel on prügivedu ja kaks projekti kirjutada, tuleb Timmo – ja laupäeval-pühapäeval loodan ära kirjutada nii palju tekste kui jõuan. Täpsemalt kõik ette valmistatud. Kaks päevas. Hõissa. Sel juhul võib naabripoiss nädala alguses ju lausa oma esimese tõlkegi kätte saada.
Seniks meeleolumuusikat.