21.-25.mai

Valmis. Soone talu rännak uude heasse ilma – projekt Katus Sõidab – lõppes eile õhtupoolikul, kui Joeliga vana talli uksed lõkkesse tassisime. Joel tassis, eit lohises ukse küljes 😀 Ja see manööver õnnestus tänu sellele, et meie kuldne Karla, kes siin viimasel nädalal totaalseid ime- ja kangelastegusid sooritas, võttis eile päeva oma kodule. Tema oleks hiiglaslike naela-kruviküllaste uksemonstrumite demonteerimisele tunde panustanud, et need pliidi alt läbi lasta – mitme päeva küttepuu ja puha. Ent kui need vanad uksed, mis vanale Soonele saabujale vastu vahtisid, tulle läksid, sai nii puhas ja õige ja hea tunne,et härjapõlvikudki läksid rõõmupöördesse. Uksed-väravad lendasid kinnilahti, nagu ise tahtsid – lambad vahtisid nõutult üha laialilendavat kopliväravat, kanad pudenesid iseenesest avanenud uksest hoovile pühapäevitama – nende õnn, et Bellal oli üheksa ankrut tisside küljes 😀

Eilse päeva retsim element oli kärujooks. Lõputu. Misse ühe talli pära lammutusjääkide koristamine ära ei ole – laupäeval võttis Joel teise üksipäini maha, kuni Mihkel ja Karla puudele vinge varjualuse püsti käratasid. Jääkmassi nagu teabmispalju polnudki. Aga. Käru ja mets, kühvel ja käru ja… Uijeh. Joel jooksis sadu kärutäisi metsa vaalu, mina katsin vaalud ristikupõhuga – justkui pesa punuks, itsitas rinnunihabemega Juula-küla-leeberokkar.

Nelipüha oli eile… Ma ei mäleta, mis see on. Üldse ei mäleta väga paljusid asju. Ju pole olulised. Metsatalu emand küsis hiljuti, kuidas mulle toimunu meelde jääb, kui üle viie päeva on aega aru anda oma viis-ühes-päevade jooksul juhtunuks – kalendermärkmik, ajud ja süda on selleks, et olulisim meeles 😀

Päevaraamatu lugejate õnn on, et iga päev pole aega kirjutada – igasugust ajutist emotsi saaks kirja. Osa sellest ei vääri paljundamist. Osa ei kehti. Neljapäevasse uinusin tänu Jaanikale rahuliku ja rõõmsa südamega – temalt tuli palju häid ideid.

Indi viisin sel hommikul kooli Teemanti saatel. Kuna Kuusemäel ei saadud – vist pole tänini saadud – bussi koormast priiks, peegeldasin kalli sõbra peal kahtlusi-kõhklusi-kaalutlusi – ja jõudsime ühise otsuseni: Andrus tuleb treikuga Indi sünnipäevale ja viib ta õhtul siit koos Manniga kaasa. Mann valib Raja minilas ise endale täku ja tuleb augustis koju. Indile sõidan teisehomme järele.

Tööpäeva alustasin tol lahenduste-neljapäeval kalli võtmeisand Timmoga vesteldes – talle jõudis kohale, et seto keskuse avamisega töö alles algab. Sipa Vet Reet lubas mai lõpus tulla tulevased kaksatavad üle vaadata – kastreerimine-steriliseerimine seisab ees. Ja avastasin, et inimese elus saab olla iga nime üks hea esindaja… Kadus mast-maas-tuumatalv-Reimo – ja asemele tuli Kirna mõisnik Reimo. Reetadega sama. Too, kes aasta tagasi mulle kõiki inetuid elundeid näkku lajatades meie elust lahkus, surub ja painab nüüd kulla kolleeg Helit, kes talle surnud kutsikaid-hobuseid peab plekkima – ja kiskja ehitab neist summadest oma lapsele tulevikku vei? Jõudu.Mitte minult. Hoidun foorumitest ja intriigidest, konfliktidest ja nurinärudest – ent seoses meie elust lahkunud kiskja juhtumiga sain selle soovimatu sitavikatiga pihta ikkagi. Heli protsessib konfliktisõltlasest foolrabiga, kes talle loomakaitse kaela lasi ja margi maani tegi. Heli heitleb selle nimel, et kiskjale mitte hulle hindu maksta hobuse eest, kelle too tasuta sai – mina tegin transa – kelle pealt too vähekasutatud sehve sadula sai mu käest, et Ritsikaga turjale sobiv kaasa läheks. Ma saadan tunnistuskirja, et mäletan, kuidas asjad olid – ja lasen lahti. Huuuuuuuuh! Jõudsin vahepeal arvama hakata, et inimesed on eranditult toredad ja head – sest meie juures käijad ongi. Seda püham ja kallim on oma koda ja kondsed. Glinglingrrrrauhhh! See bengali tõrjeloits noh 😀

Karekas kõneles möödunud nädala lõpetuseks minuga kõva viis – aga täna juba viisteist lauset. Küll ta tagasi jõuab. Trupiga arendasin nädalat lõpetades 10 teemat, täna alustasin nädalat 7 teema sõnastamisega. Hästi, ikka hästi on kõik. Nagu seegi, et neti-iti-jukerdused tõstsid mu seekordse taotlusvooru kafka lossides v totšku iks. Kulkaga semmimise augustisse lükkumine oli lausa suurepärane – siis saan Täisringi raamatuversiooni kolme aspektiga laivi lennata.

Kuna tänavustest talledest algab kaks uut karja, ladusin Lamba-pasjanssi – kes kellele. Amuur Dianale – õieti tema tütrele Emmale isiklikuks jäärajurakaks. Ja palju õnne koolimineku puhul 😀

Pasjansiladumist kaunistas sõrmedesse kiirgav ülavalu – Vürsti sõnul on see tahtejõu üleforssimine. Iseendast aina viis ringi ees – ihujupid loha taha. Nüüd saab kergem. Nüüd on jäänud vaid värvitööd ja nipetnäpet – iga päev natuke niitmist ja tibake talitamist – tavaline koormus, mitte igapäevased teemeäratamised ja maailmaloomised. Tagasi kirjanikuks, aitähpalun! 😀

Mehemoodi rassimine – nädal jutti Karlaga õlg õla kõrval, võrdselt ja endale halastamata – on tingitud sellest, et mehed on Eesti külades hinnalised haruldused – mehi õigupoolest lihtsalt üldse ei ole – Raivo koorma-mahalaadimatuse-juhtum – ja sama küla teise mehe palkide saagimiseleviimise lugu – paneb küsima, miks ühekülakollid üksteist oma üksinduses ei leida, miks Raivo Slavkaga ei ühine? Connecting people…

Karla vana-kooli-mõju all ronisin konteinerisse paari kilo surnt metalli välja õngitsema õnneks just siis, kui tema tütar Metsapiiga tuli piimaga – saab isale rõõmuks kinnitada, et Saara päästab ja säästab. Tõsi, elu sisuks ma sellist ökonoomitamist siiski ei tee. Ja tuli veel üks Reet maasikate ja rändamiseraamatuga – Hagali Ralfi ustav raamatupidaja ja reisikaaslane Piusa koobastest – tõi raamatu tagasi, vaatas üllatunult ringi – ja jättis Indile maasikad. Indi lisa-maasikateks saabusid Katrin ja tütred.

Maasikas mis maasikas kõik see lugu. Mullu suvelaagris käinud piigade ema on Ulvi sõbratar ja selle Sirje tütar, kes Karu kasvatas – ja tänu nende tulekule pääses ka Indi papagoikeskuse avamisele Konuverre. Enne tegin Katriniga lobisedes – põhiteemaks tema isa – boksid, Katrin kruttis seni uste tagumistele külgedele haagid, mis ei lase neil kinni minna. Kuni uusi tulijaid – töö pärast ikka – ootasin, niitsin teeääred. Beibede papagoikeskusesse minek päästis mind ka halvaematundest – ainult töö ja mää…

Teresa ja Madis silmitsesid mind veerand tundi õhinal niitmas. Seletasin neile, et ei saa lõpetada – Katriniga vestlemisest tekkinud eufooria on vaja välja vihistada. Armas jumal, tee nii, et eufooriaks oli põhjust. Kallid külalised said räimevormi ja mina sain töö ja teema, lahenduse ja lahenduse koju kätte. Sobib ajakirja Naised. Ja meie paratiinuse seeriasse sobib Tessa hüüe: Oi kui tore varss!

Varssa näevad Helina ja Kerli, Reimo ja Teresa – aga füüsiliselt seda Puhh-Niilust pole – Maruusja jääb järjest saledamaks, aga energeetiline paravarss on ligi. Ju ta siis kunagi sünnib. Kellelgi. Näiteks Mannil. Või Namastel. Näis. Maruusjale panen lähipäevil, kui mu ihujupid jälle suudavad, sadula selga ja lähen maastikule. Aho.

Neljapäeval suutsin vaid ajalehed-ajakirjad läbi lugeda, kirjad jäid puha vastusteta – mis oli hea, sest reedel tuli kohale üks ei – mu kositud näitlejahärra on Tartusse aheldunud.

Liinil Tallinn-Antsla saabus Tiberi emand – heakorrateenuste tüdruk – pärast mõnusat kallistamist-lõunat-vestlust ja arutamist, kui müstiliselt inimesed üksteist ja oma koeri leiavad, viis Kadri ka Indi Tartusse. Minul järgnes vikat ja kõik muud ja määd sõbrad seltskonnast sang-kang-hang-pang. Hilisõhtul oli püramiid korras – minul enesel pilt risti nii vahval moel, et ärkasin kell kaks teleka ees, nagu tädi Maali 😀

Laupäeval avastasin sama äkiliselt kui pühapäeval, et tänaste talutööde äkilisim osis on kõndiminekõndiminekõndimine – lõputult. Kui olin metsatalus hommikusel lüpsil käinud ja Joeli siia toonud, tegin Karla-põrandatud püramiidi puhtaks, viimistlesin osb-mosaiigi lõpuni, niitsin lambakopli nõgesed, tegin töödega külgnevalt mitu varjualuseplatsi koristust. Karla ja Mihkel ehitasid seni varjualune püsti. Ja Joel lammutas viimase ohke vanast tallist pikali. Seda ma nimetan ingli puudutuseks.

Emotsionaalsed kräšid käivad asja juurde – nii positiivsed kui negatiivsed – miski ei muutu – eriti mitte inimesed… Ikka ei mõista mõni kallistuste tähendust, ikka see ja ikka too. Las ta olla.

Las olla meie kõigi eludes palju nii helgeid hetki nagu see, mil saabus teel juubelile siit läbi Tanka emme Evi. Kuusiku memmekesel olid kutsikaga kohtudes pisarad silmas ja hõim pidi ta üsna jõuga minema tassima – minu õhtune kutsu… Oh kui armas…

Tegelikult on olnud armas, ehkki ränk ka mu viiekuine karussell teel uue Soone poole. Toit ja koristus, tited ja koristus. Et igal hetkel oleks harmoonia. Ja naljakaid hetki – kaks eterniittahvlit said uueks peldikukatuseks – nagu maast leitud 😀 ja… koristus. Hilisõhtul panin uued pildid seintele, sest muidu poleks oirovisjongi laule üldse kuulnudki. Venemaa Polina läks väga südamesse ja Itaalia trio oli vägev. Võidulaulust ei arva ma ööd ega määd. Eesti etteaste – tänu Elina pisarale – oli kaunis. Aga paratamatult meeldib täna hommikul juutuubi suubunud Brigita singel mulle miskipärast rohkem. Tean küll, miks – roosade prillide pärast.

Pühapäevahommik oli nii karge ja kahutanud, et kutsikad kadusid pärast hommikusööki viuh kuuti tagasi. Hommikupalvuse pidasin koos pärast öist emmest lahus oldud ööd hardalt tissiva Nibiruga. Pühapäevase päeva üldine märksõna oligi koristus. Jäägid-pesu-jäägid-maja-jäägid-tall-jäägid-lõke-jäägid-Kalmet – pidasime vahepeal täisringinõu – ja jäägidjäägidjäägid… Lõkke süütamine, vana talli uksemonstrumite põletamine – ja hilisõhtune saun metsatalus olid üks võrratum kui teine. Mitte ükski koht ei valuta. Ainult üleüldine juhekoos-tuiataia on täna. Sellest hoolimata olen kõigega hakkama saanud – ja saan veel.

Hommikul ärkasin kell… issand, kaheksa! Ahi-pliit-hobud-lambad-rotid-kanad-kutsikad – Ülo, Kessu, Kerli, Ele, Brigita, Diana, Karekas, trupp, Eerik. Viimane aina ei vasta. Ja rotid mu igapäevasel talituskarussellil on üks kuni mitu uppunut lammaste vannis.

Indit Tartu-bussilt tuues tõin espakist 20 meetrit valget liistu, priadest lammaste kõrvalapakad ja Indi jagas kõikjal – nii espakis, maxima ees kui Marju kohviku sees – ingli puudutusi. Nüüd kalpsan koos tütrega õue – ehitus on lõppenud, algab pai. Põldude kiletamine, puna-rohe-valged värvi ja tõrvatööd, ahjude ja lõkke tuhast metalli välja harutamine – ja niitmineniitmineniitmine 😀

Töölaual on algavaks nädalaks seitse faili. Uuel nädalal – kirjutan need, korraldan piletilevi, värvin – laupäeval veame Mihkli materjalid minema. Pühapäeval tulevad näitlejad ja telk – esmaspäeval laste telk ja proovid – papa Laos tuleb 9. juunil – aga siis tuleb üldse pool maailma, sest Soone Indira peab 9. sünnipäeva ja tema nimekiri on majesteetlik – inimesed, olge valvsad, homme hakkan kutseid saatma 😀