28.mai – 4.juuni

Reklaamipaus kõigepealt. Näitemängu Täisring trupp tegi esimese intensiivse proovipeerioodi pühapäevaõhtust eile õhtuni. Selle käigus tekkis võrratu sünergia, teksti kontsentreerimine ja alltekstide ilmumine. Meelis Sarv, Lauri-Kare Laos ja Pirjo Levandi on moodustanud vahva meeskonna, kelle teenistuses on minul ütlemata muhe siblida ja õppida. Aitäh!

Ja täna saan postkontorist kätte Röövlirahnu Martini raamatu autoriekside paki Tammerraamatult – Ulmani filmist saigi raamat. Mida on hea Kullale viia, kui priasse eilenummerdatud lambaid arvele võtma lähen – muidugi pole raamatu ilmumine ainult spst hea – aga ikka on hea, kui saab kah vahelduseks inimestele midagi viia ja jagada, eksole – muidu olengi vaesekene, kes vajab abi ja piima ja kõikekõike, et oma Noa laeva teisele kaldale aerutada – muudkui aidake… 😀

Ja nüüd pihtimus. Selle kohta, et tegelikult on tükati keerukas uskuda, et inimesed on tõesti toredad ja head.

Mõtlesin juba möödunud kevadel, kui Libahunt tütrega koolidire tublide-aktusele kutsuti, sest tunnistus pälvis, et selline vahetegemine on väikeses-koduses koolis julm. Iga inimene annab endast nagunii kõik – kui Ulvi Saar väitis oma uue raamatu ilmumise puhul, et andis end 200 prossa universumi teenistusse, siis me tütrekesega enamasti nii väikese protsendiga välja ei tule. Sama paljude teiste laste ja vanematega – kõik annavad oma selle aja ja elujärgu parima ning aasta lõpu aktus ja kiitmine ainult osale on jõhker. Väga. Nii mõtlesin mullu seal saalis tubli olles. Tänavu pani klassijuhataja Indile lugemuse eest kolme, ehkki ka minul on töö pärast lugemisel olev Ulvi ja Lea raamatki lugemata – ehkki on vaja – ning õpetaja ise luges kaht raamatut poolteist aastat – ja teab, milline äkiline poolaasta meil siin oli. Ikka kolm. Reeglid ja raamid. Ja formjurr-jokk-mõõtkavas me siis sel aastal tublideks ei osutunudki!

Nii, nagu mummi Saara ei kvalifitseeru enamasti meetmete alla, ei mahu kirjeldamatult ja ebamaiselt tubli tütar kogu oma iseseisvalt väljateenitud ülihea tunnistusega ikkagi kiidetavate raamidesse. Aga meie Täisringi sünergiasse sobib tüdruk vägagi. Ingli puudutuse värk.

Hetkil, mil mu tütrele teevad liiga need, keda pidasin sõpradeks ja kaitsjateks, tunnen end nagu Rhett Butler – mitte Scarlett O’Hara – kes oli nõus vanadele Atlanta mõrdadele selle nimel persse pugema, et need Bonnie Blue Butleri kogukonda arvaksid. Hetketi olen valmis muinasmaalt kenasse keskmisse neverlandi korterisse kolima ja lehekülgi ja reegleid teenima hakkama – et tütar haiget ei saaks. Aga siis avastan, et tütar ei saanudki haiget. Talle on kõik muu – elus ja ilus päris maailm näiteks – kordi olulisem kui formaalne kiituskiri või tublide aktusele kvalifitseerumine. Ja jääbki korterisse kenaks keskmiseks kastreerumata. Ehkki Indi korteri-ja-eikuski-sõbratarid ohivad, kui palju siin talus tööd peab tegema, oleme ikka edasi 700%-tüdrukud ega põgene isegi mitte soomedesse. Läksimegi kutsikat Kuusikule viima, vissi-Sallyt kallistama-lüpsma ja metsatallu sauna nagu vanajummala selja taha. Inimene peab hoidma nende ligi, kelle jaoks ta on tubli ja piisav.

Evikene ootas Kuusiku-Nõmmel oma Tankat nagu taevakingitust või beebit. Pesa oli teinud ja magamata öödel ootas ja unistas. Tanka tundis ta ära. Ja mu süda jäi väga rahule – seda enam, et metsapere hoiab neil silma peal ja piima kausis. Lähedal ju. Koiksele, kuhu Volgakene peagi kolib, veel lähemal.

Esmaspäev nii lilleliste kutsikasündmustega ei alanud, ehkki kojujõudmisega päädisid needki. Kui Belgia-kolgatalt viimaks kojujõudnud Karekas harutas pärast pühapäevaõhtust esimest proovi meil trepil tolmuimeja torust tammelehte ja kommipaberit välja, tiirles Jordan tal ümber jalge ja Bella ringutas ligiduses – kuni ühel hetkel olid koerad kadunud. Bella viis oma vägevaima poja metsa. Oli see tema loogika järgi konkurendi likvideerimine või hulkumaõpetamine – igal juhul selline sigadus, et olin valmis kuradi lita maha laskma. Päriselt ka. Öösel, kui Meelise pärast proovi Pärnusse viisin, et ta hommikul raadioeetris oleks, tapsin paraku koduteel muidu massiliselt eduka safari – jänesed-kährikud-rebasekutsikad-metssead-kitsed-kassid – viimasel kolmandikul jänese ka, krdikrdikrt.Üks juss jooksis Kergu kandis sirgelt rataste alla. Ai.

Bella on sellest saadik ketis. Ja oma raju parkuuri läbides palvetan, et ta ketiga ükshaaval koju minema hakanud kutsikatele haiget ei teeks. Ning sellest saadik – nagu alati õigupoolest – on iga päev mingi ehmatus või haigetsaamine, mis paneb kogu päeva õnnestumistele-saavutustele-rõõmudele pitseri.

Esmaspäev ütles Jordani õnneliku ärakäimise keeles, mis nägu nädal tuleb – kutsika katastroof lõppes tänu suurele Tommile õnnelikult – heinaseemet külvates leidis põnni kilomeetri kauguselt ning sain nii kraavidest kui rebastest mööda pääsenud jõnglase traktorikabiinist kätte. Tänu sellele oli ka Indile Kareka-korraldatud laste piknik juba rõõmus.

Pikniku ajal olin mina arvutis – näidendi management-promo-maailmapööritamine võtab märkamatult vähemalt kaks tundi päevas. Nii palju nägin sellest metsaonni ümber peetud loodusetajumise hommikupoolikust kui oli vaja näha. Aitäh.

Karekas jäi oma talu ja pere haldamise tõttu esmaspäevasesse kolledžis-peetud proovi tund aega hiljaks – reastasime seni Pirjo ja Meelisega proovide kohad ja graafikud, võtsin pärast kahetunnist ööd seni hüpertongi panangini – niing kui proovi algus tiksus Godot’ oodates – siis proov ise oli üliintensiivne 2 tundi, mille käigus joonistusid rollid ja tekst suubus dramaturgilistesse raamidesse – pikad vestlused jäävad romaaniversiooni jaoks.

Järgnes Annely Akkermanniga Port Arturi Portaalis Eesti Naise jaoks intensiivne 1,5 tundi – õnneks juhtus ta kuulma, et Pirjol poleks maailma mugavaim Belgia-kolgata järel kaoses Tootsi talus ööbida – ning aktriss võeti hoopis Vettiku villasse, tänu taevale. Tasusin selle eest sületäie medetalu lammaste villast Kabalas tehtud lõngaga. Huh. Koduteel põikasin metsatallu piima järele – kodus oli jacobi-grotesk Diana mingi nipiga õuel nagu sümbol sellest, kui oluline on perenaise kodusolek – Maruusja ei osanud arusaamatuil põhjuseil boksi minna… pärast mõningast jauramist aga saabus kergendatud rahu ja vaikus.

Laupäeval muide päädis eriti raju päev samuti rahu ja vaikusega sellepärast, et lõkkeaseme veerde asetatud ülitugev magnet, millega lõkkest metalli pidin välja võtma, oli nii valguskaabli lähedal, et telekas ja nett kadusid – ning kui pühapäeva hommikul telekat üle vaadanud Mihkel magneti avastas, tuli sümboolne-metafoorne otsus: Ei magnetitele! Pigem mediteerime noppides kui ettearvamatuid väljasid majja toome. Et mitte ka ise magnetiteks muutuda. Sitamagnetiteks. Nagu see nii tihti juhtub.

Pigem juhtugu sellised Imed, nagu neid kolmapäevaõhtul ridamisi sündis – Indi tõi mulle seekord Blissest-keskuses peetud väelauludel kallistatavaid ette ja pani mulle õigete hingede käsi pihku. Valis nii mehi kui naisi, igas heas ilusaid hingesid, kellega sünergiat moodustada. Tal oli õigus. Oli hea küll. Krundiks all Rahva Raamatust kogutud Lea Dali Lioni lummus.

Neljapäevahommikune simultan sai kolmapäevasest dopingust laetud – neelasin alla Pirjo puhangud, kutsusin Karla laupäevaks appi, pidasin metsataadiga igahommikuse tootmisnõupidamise, saatsin Indi talina võimlemispeo proovi, pidasin äpardunud läbiräägimised Margo-Puuderselliga – Karekas oli Belgiast küll tulema hakanud, aga… – Altroffi lugu sai kirja, Kõue ja Atla mõisate kuupäevad paika, misjärel Kait Kall oli käsi – järgmisel päeval seoses naise tervisega temast enam mõisahärrat siiski polnud, sõber Spriit koostas mulle nimekirja uutest kositavatest, Kaljumäe oli käsi – ja seejärel kohe loobus ka. Erimõõtmes Vanemuise näitleja Alo Kurvits sai ja jäi käeks. Ja see on väga õige ja hea lahendus. Aga milline mõisahärrade kosimine! Nii Kaljumäe kui Eero ütlevad, et see on lustaka-põneva-paeluva raamatu kirjutamise huvides otsekui tellitud.

Selle simultani keskele tegin Indile sünnipäevakutsed – keedetud munadest – lillelapsest libahunt ju. Indi ise tuuldus pärast igapäevast võimlemispeo-eelset talinat jalgrattaga külapidi – mis oli talle kindlasti turvalisem-rahulikum kui pingestatud nohinal talliposte tõrvav ema, telefon kõrva ääres, hobused redelitpidi nühkimas. Ei kukkunud alla.

Tuld ja tõrva – nii telefoni küljes rippudes kui pintslist uue talli peale – sai terve eelmise nädala. Kui tõrv sai kolmapäeval otsa, siis neljapäeval oli hea märgina just sobiva tõrvaõli soodukas! – ning tall ja üks uus köögiriiul lõhnab nüüd nagu paadisadam – jammi, magus nostalgia… – mida kogesin kolmapäeval ka tütart väelauludele sõidutades Mustamäel – näe, siin töötab Mirjam ja siin elab Lille, siit Simonova juurest tõin oma esimese kutsika ja siin elab Mall – mu kuldne venna lesk, kes alati appi lendab, kui keegi talinas jamas juhtub olema. Nii palju ilusaid inimesi… Aitäh.

 

Reedel läbisin täpselt sama ralli – management-mõisahärrad-tõrv… Pluss reastasin endale uued ajakirjateemad, võtsin ette punase värvi – ja lähenevaid vihmapilvi mõõtes palusin endale Joeli appi. Olin terve nädala värvinud-läbirääkinud-tõrvanud-manageerinud-värvinud-kirjutanud-logisteerinud-värvinud – ehkki vesi puhastab, oli arukam vete alla jäämise eel abi kutsuda.

Joel värvis talli ülemised otsad mu näpunäidete järgi sama triibuliseks nagu ma ise alumised juba tegin. Selge, et nüüd kus tall on viimistletud ja värvitud-liistutatud tundub, et ta on alati selline olnud – ja alati sel kohal olnud – nii nagu ka Indi printsipiaalne õpetaja imestas indiaanipiknikul, kas siis enne polnudki tall seal ja mis seal lammutusest jäänud tühjal kohal enne oli. Tõepoolest.

Reede õhtul tuli metsataat – kaasas relakas, millega kõigepealt käias vikatid, siis lõikas liistud juppideks – need said laupäevaõhtul pärast ehitusmaterjalide Mihkli juurde vedamise maratoni paika, ehkki Hanna jõudis need korduvalt kokku korjata ja ära peita – ja see va laienmurdjast magnet, mille Mihkel siit pühapäeval õnneks ära viis ning mul polegi nüüd enam süda rütmist väljas.

Mõni ime, et süda polkat tantsib, kui kõigi ime läbi tehtud kirjatööde sekka käivad märksõnad liistud,

tuhasõelumine ja koormavedu, magamistoa aknaraam, jäägisaagimine ja vikatiring, köögi potiriiul, kogu majapidamise kõigi redelite disainimine kompositsiooniks Poolel teel puu otsa, batuut normaalsemasse kohta, Piletilevi ja -maailm, plakatid mõisatesse, rahu südamesse… Kusjuures kõik on nii näiline ja ajutine – kui möödunud esmaspäeval Indiga laotatud ja poolikute plokkidega kinni laotud põllukiled pidasid äsjase tormi uhkesti vastu, siis batuut oleks kolmapäevases rajus puu otsa lennanud ilmselt nii vanast kui uuest kohast – ja ootab nüüd reedel saabuvat Karlat, et rullumisel mõlkikooldunud alumiiniumpostid endiseks painutada ja turvavõrk üles panna – alumine osa on korras, ülemine pehmelt öeldes erikujuline. Saab korda. Nii, nagu tänaseks on ununud möödunudnädalane kruviauk kannas, ehitustööde lõpetamise forssimisest katki ja kipitavad käed, enesejagamisest liigesed elektrilised – aga see on mu isiklike painete maakaart, ei midagi põnevat. Kui Henkeli ankeet takerdus korduvalt serveritõrgete taha – nüüd on lõpeks Bratislavas… – ja Valtu kooli ankeet sai täidetud liiga vara, ma ei teadnud siis veel, et meid ses kenas koduses koolikeses kellekski ei peeta – siis ongi ilmne, et kuhjast on puudu telefonis kogelev tädike – kas saaks minu elust raamatu kirjutada, hingepidet otsiv pohmas poliitik fb-s, tegudevalmis sugumürsk teises telefonis…Oi.

Pärast reedeõhtust metsataadi lahkumist oli niisiis magneti tõttu telekas pilditu – perenaine kah mõistagi – Joelil tuli ilma telekata tududa. Laupäev algas mulle hommikuga arvutis, nurruv Joel diivanil – ja kui hommikutalitus tehtud, tuligi kahe pärakäruga totaalralli. Kui mehed lihtsalt laadisid-laadisid-laadisid, siis Saara tegi sinna vahele ka kõike muud.Hommikune esimene koorem Hausisse, Hepast lisapärr-kärr – seda rentides kohtasin Tiina Hlevnjukki – hobunaist, kes Raekülas mu juures hobuseid hooldas ja nüüd soomestus. On Raplast pärit, käib korra aastas vanemaid vaatamas ja ütles pärast tosinat käruringi, et ma säran. Ee… aaa.

Koorem – ja tühjenevate platside koristus – kui vedu lõppes, olid ka kõik sodid-jäägid koristatud ja plats tõeliselt puhas.

Koorem – ja Hanna-kutsikad-talled – et Indi oli talinas, oli ka Hanna kordamööda isa ja mummi silma all.

Koorem – ja toidud ahju. Koorem – ja Indile järgmiseks päevaks pangaautomaadist viiekas. Koorem – ja harkapoeg Sibelle juurde. Sesmõttes, et kahe ringi vahel oli Mihkli maja taga harakapoeg puu otsast alla pudenenud. Joel leidis. Mihkel püüdis. Mina viisin Sibelle juurde – kellest on täna lugu Naistes – teiste samasuguste juurde.

Koorem – ja kojujõudnud Indi ja lõunasöök ja lõplik platsipuhastus. Mille lõpetuseks ronis Mihkel masti ja tõi ribastunud-sõlmunud lipu alla. Me Joeliga tegime seejärel lõpuni talli aknad ja magamistoa akna, Karla niitis esimese poole kenadeks käepärasteks loogudeks. Ning seejärel algas köögiriiuli farss nagu kehastunud näide, et kõik – tõesti kõik on millekski hea. Tihe transamine, liistud ja muu minu maailmaga kaasnev oli Joeli tühjaks raputanud – õlu lõpeks ka kõige värskendavam värk ei olnud – ja ta jäi hätta potiriiuli kruvimisega köögiseina. Sõitis end tellisesse, sodis ja sahmis, läks kurjaks ja kurvaks, kutsus endale sünnipäevalaps Sulu järele – ja kadus kiivrita õhtusumme paar tundi enne seda kui kavatsesin ta tädi Adale tagasi viia. Sorri.

Selliseid asju on hea teada. Ja hea on naerda. Kui lõpetasime Karlaga südaööl viimaste plokkide kandmise kileservadele, pühkisime platsi ning ta tõi viimaseid klotse mulle kunagisse seasulgu kileservadele, saime kõvasti naerda – head võlurit endale järele oodates olin paduvihmas käpuli ja… rohisin käsikaudu. Indi sibulad oli vaja umbrohust välja aidata ning et mitte vakku magama jääda, rohisingi – ja me naersime ja köögiseina sketši võiduka lõpuni arendades lobisesime Karlaga kell üks öösel südamest südamesse.

Pühapäeval veenis Indi, et ma oma headuse tõestamiseks talinasse ei tuututaks. Tuli kodune otstesõlmimise ja omaettenohistamise päev. Uni seitsmeni – loomad – kirjaring – Indile toidukott – papa Laos heade uudistega, Mihkel – ja magnet minema! Mispeale telekas hakkas mõistagi uuesti tööle 😀 Katriniga tegime erinevatel kauamängivatel kaalutlustel telefoniteel mtü Inglipuudutus. Pesin auto puhtaks ja pesu. Ja tegin mõnuga boksid. Napilt enne seda kui Indi koju jõudis, limpsisin maja puhtaks. Põrandapesu lõpus saabusid Pärnust Karekas ja Meelis. Üks Riiast, teine kolgatalt – kuni neile õhtuomleti keerasin, vaatasid nad laste indiaanipikniku jaoks telgi ja onni ümbruse üle. Järgnes intensiivne lugemisproov, mis andis jõudu, lootust, rõõmu. Öösel viisin Meelise Pärnusse – ja tõepoolest, miks ma tänaseks polnud jõudnud nädal otsa silpigi päevaraamatada 😀

Teisipäeva alustas managemendi 2 tundi, jõudsin õigeks ajaks kolledži amfisse proovi – läpakas kaasas, et käsikiri tegelikult toimuvaga kooskõlla tippida. Näitlejad tegid õhtupoolikul teise proovi veel. Mina vajutasin Pärnu keskusse kunstnik Raido juurde – seal vahvlimaailma leti ees tuhandet teemat spurtides vestlesin äsja Ameerikast tagasi Sinti kolinud daamiga, kes ütles, et on kõigil Chicago-aastatel aina mu raamatuid sealsete eestlaste seas külvanud – näete, kuidas üks naine räägib täpselt sellest, mida me kõik mõtleme ja tunneme… Ostsin koju kaasa kotitäie pontšikuid – tegin teel Koongasse auto ülevaatusse kümme katset Indit kätte saada – aitäh, naabri-Anne, kes sa mu mudilale silma peale panid! – auto ülevaatuse järel püsisin ka koduteel kenasti ärkvel. Kodus tuligi Indilt ja tal külas olnud Marilt ja vapustus – meid kolmapäevaõhtusele tublide aktusele ei kutsutud – küll aga eeldatakse meilt reedel transat Paluküla disgolffi – kuhu ujumislaager nagunii läheb – ja Saunaküla pannkoogiõhtule – aitäh muidugi. Aga me jätame seekordse teeneteosutamise vahele. Sajaga. Reedel saadame hoopis Tiberi koju. Korjame kokku butafooria ja tegeleme dekoratsiooniga, management on lõputu… Ja laupäeval läheme Emma sünnipäevale, kaasas jäär Amuur.

See on lausa loomulik, et lambapügamine-märgistamine-sõrgamine käis orkaanis. Pärast mitut pärnupäeva turnisin eile seitse tundi arvutis – Akkermanni lugu on ikkagi pooleli. Ning eile viisin Indi hea – isegi väga hea – tunnistuse puhul Outbacki krevetipastale-šokolaadijoogile. Pärast veel mitut tundi arvutis, kuni Indi mängis kutsikatega, luges ja magas, sõitsime Tankaga Kuusiku-Nõmme, kus teda niiväga oodati – lõpetasime päeva metsatalu saunas – ja õhtuse talituse järel mängis Indi Jordaniga toas – väike pontsakas eluperemees tuli tube üle vaatama.

Pean lähipäevil võtma raadiokarjuse suhtes seisukoha: lambapügajad soovitasid nii Bellale kui Jordanile elektrikarjuse seada – aga kui elekter ära läheb? Kui ja kui… Paarsada euri jälle. Ja kaer hakkab otsa saama. Reedel vean metalli Feralisse, toon kaera ja telgi jaoks musti kive juurde. Täna lähen talinasse telemajja lugu tegema. Maailm toimub – olen iseendast viis ringi ees – ja tundub, et mind vist ei tapa tegelikult tõepoolest miski.

Väikese Ingi sõnum juunikuuks 2015:

Miks – on küsimus, mida me selle kuu jooksul endale kõige rohkem esitame ja ka teistele.
Miks ma teen aastaid mingeid asju just nii, nagu ma teen, miks just nii ja miks mitte teisti?
Miks ma piitsutan ennast iga mõtte eest? Miks tema peab just selliselt kõike tegema, mis teda ajendab? Jne.
Meid hakkab süviti huvitama nii enese kui teiste käitumine, mõttemaailm, tegude ajendid.
Ühtäkki me taipame, et paljud olulised muudatused on ainult mõttemallide taga kinni. Me oleme aastaid ühes kindlas rutiinis ja teame, et see toimib ainult kindlat mustrit pidi. Nüüd aga näeme selgelt oma teed, mis ees ja seda, mida muuta saab. Ja kõige meeldivam on see, et muuta tuleb ainult mõtlemist, kõik muu tuleb juba ise kaasa.
Kui tööle minekuks on olnud aastaid üks kindel tee, siis nüüd me otsustame proovida seda teist teed, sest sellel teel võivad kõndida hoopis sootuks teised inimesed. Need inimesed, keda me oma ellu oodanud oleme.

Töökohavahetus on tundunud võimatu, sest kindel mõte on kinnitanud: pole kuskile minna. Kui nüüd endale sama kindlalt kinnitada, et alati on võimalus ja lahendus, siis need ka tulevad. Me palume oma mõtete abil oma ellu uusi võimalusi ja need tulevad, selles pole kahtlustki.

Sel kuul me avastamegi omaenda väe ja võimu. Taipame, kui suur liitlane saab iseendale olla, kui vaid ainult uskuda endasse, kasvõi natukenegi.

Need, kes hoolega viimasel ajal teisi süüdistanud ja neile näpuga näidanud, peavad kurbusega taipama seda, et kui näpuga osutada, siis üks sõrmedest näitab teise pihta ja kolm enda pihta…
Kõik, viimseni algab ikka meist endist. Keegi teine ei saa muuta meie mõtteid, seega ei saa keegi teine

muuta meie elu.

Need, kes proovivad uusi mõtteid rakendada mai viimastel päevadel kogevad esimesi suuri muutusi jaanipäevaks, mille kohta õhkavad: imeline!
Kes tasahaaval kuu jooksul muutusi hakkavad ette võtma, saavad tulemusi näha ennekõike juuli ja augusti jooksul ja sügis tuleb juba täitsa uue näoga. Nii uue, et paljusid ei tunta esmapilgul tänaval äragi. „Oi, sa näed nii teistsugune välja!“. Oi, kas sa oled palmi alt puhkamast tulnud, nii hea näed välja?“
Tegelikult aga on värskus alguse saanud sisemisest puhkusest. Enese piitsutamine rangete mõtete läbi on lõplikult läbi saanud ja meie meeled on justkui sulgpatjadel puhata saanud.
Need, kes aastaid elanud enda range distsipliini all ja nüüd uue suuna valivad, näevad, kuidas nende lastelt ja lähedastelt oleks justkui suur kandekott õlgadelt võetud. Kössis ja jõuetud lapsed saavad end sirgu ajada, ilma, et neilt oleks ükski nähtav kandam ära võetud.

Meie mõtted saavad olla meie suurimad vaenlased ja meie suurimad abilised ja seda terve juuni ka öelda püüab.
Väga eriline on juuni juures see, et paljud avastavad endas sõna otseses mõttes peidetud andeid.
Kes maast madalast teadnud, et tema küll laulda või joonistada ei oska, tõdeb sel kuul, et tegelikult oskab küll, ainult harjutamist on vaja.
Need, kes pole iial tahtnud sporti teha, leiavad end nüüd jooksurajalt ja on ääretult üllatunud, kui meeldiv see nende jaoks on.
Juuni justkui tõstaks meie seest kõik peidetu pinnale ja näitab seda, et mida kõike võib olla varudena peidus meie sees.
Inimvõimetel pole piire- on ütlemine. Ja seda meile juuni näitab ka.
Kes ikka väga kogu hingest ihkab midagi saavutada, siis nüüd on aeg küps. Taevased jõud lükkavad meile veel lisajõudu juurde ja uus elu võib alata!

*

Soomest tuli sõbratarilt sõnum:

Tere, Kati-kallis. Täna öösel kõndisid ja tegutsesid mu unenäos. Blondide juustega korraldasid või olid seotud ühe suure üritusega, mis tõi kokku suure hulga inimesi. Koguneti lauluväljakule (natuke nagu kuskil suures augus), ei lauldud, oldi koos. Sa olid ekstraõnnelik, et inimesi nii palju oli. Ja kuidagi oli see kõik seotud sellega, et mingi suurem portsjon raha või sellist materiaalset edu saabus su õuele seoses selle üritusega. Vahva oli koos olla. Selge meeldejääv uni. Kirjus, vist lilledega kleidis hõljusid seal õnnelikult ringi.

Täisring. Nüüd veel mõtlen, milline see konkreetne koht nendest mängupaikadest oli. Ja tean ka, kes unenäos see prillidega suur tugev mees oli. Täismäng.

*

Ja mina tean, et meil tulevad võrratud prooviperioodid Soonel, hea lavastus, sulnis sünnipäev – ja imeline suvi – tean ka kustkohast koertele elektrikarjust saab – ning kui sõbratari-nähtud prillidega suur tugev tuleb, ei räägi – nii, nagu ma siin sissekandeski kõige valusamatest-teravamatest-puudutavamatest asjadest ei räägi 😀

http://www.agroshop.ee/47-raadiopiirded-petsafe

http://www.internetshop.ee/koerad/raadiopiired.html