777

9.-14.juuni

Kes hommikul kell viis Karlale mitmeviljaputru keedab – ja sinna kõrvale oma kuldse taaduga… Juhan Liivist räägib – see õhtul musta märaga mööda päevakuumi väljasid kihutab, silmad kinni ja süda lahti. Hommikupuder tulenes sellest, et jäime reede õhtul lambakopli laiendamisega ajahätta. Lambakopli laiendasime spst naabrite kiviaiani, et see vähendab lolli niitmist – ning tõsiasja, et batuut siin tormiga hullunud tamburiinina läbi lambakopli tormates nii enda kui kopli lammutas, võtsin mõistagi Märgina.

Karla teeb kõike nii põhjalikult ja korralikult, et jäimegi reedel omadega öösse. Liiiatigi lasi ta mul enda juurest Reksi – kes enda kõrvale Volgat kasvama ootab – valve alt pika pudeliharja tuua, millega torustikke puhastatakse. Nõnna siis algas lauba naabrite rõõmuks kell neli koplipostide maasse kuvaldamisega, jätkus jahmunud lammaste kommentaarikooriga ja lõppes keskpäevaks vaikusega.

Sest käruga mööda kopleid kammiv, kive korjav ja päev otsa viimse kui oma loomaga südamest südamesse suhtlev Saara ei lärma. Eriti kui hääl on kolmas päev nii ära kui minul 😀 Ehkki vaatepilt eda ei ennustanud, kogunes hobukoplist 11 kärutäit kive, millega lambakopli servaaluse nii järgmise aasta tallede kui silmailu jaoks vooderdasin. Kaunis. Ja kõnekas. Hobukoplisse jätsin labürindi – katab eelmise omaniku prügimägedest ühte – ja Šunka kivikalme. Seda kokku korjama käsi ei tõusnud. Ja polnud vajagi – kaunis on. Hobustele ka meeldib. Kivikalme jäi sellesse kohta, kus mullu oli püramiidi ja võrkaia kohtumiskoht. Kivirandi mõte oli, et Kareka Šunka hobukoplisse ei pääseks – aga ikka oli ta nii seal kui lammaste juures – tal oli ju kiirekiirekiire…

Olin Šunka ees kummardades ja tema memoriaali korrastades nii keskendunud, et kui Namaste mulle lõua seljale toetas, oleksin röögatanud, kui hääl na ära poleks 😀 Seal – koos Šunka ja Namaste ja kõigi teiste loomadega, kellega eile üliühtses ühenduses hällisin – jooksid kõik otsad ja teadmised lõplikult paika. Ma sain teada, kes ja kus on Niilus.

Mitte et ma nüüd ainult sellega tegeleksin, et üha juurdleksin, kuhu kadus mai lõpuni silmnähtav-käsikatsutav Maruusja tiinus. Ent kõigile loomakasvatajatele tuttav ebatiinus ja inimliigi seaski esinev fantoomrasedus pole päris See. Samuti mitte teooria, et Niilus sündis neljandasse või mõnda muusse dimensiooni. Ehkki mõlemad versioonid on tõest üks fragment.

Namaste ja 9kuusena auto ette jooksnud Šunka tuletasid mulle meelde, kuidas ma ise oma esimest lapselast ootasin. Ja Indit. Indi tuli minu juurde paar-kolm aastat enne kehastumist. Koos nimega. Kui end Helmina tutvustanud lapselaps tulema hakkas, jäin rasedaks hoopis mina. Seitse kuud olin titelastis. Kümme kilo juures ja tissid valusad. Ja nüüd toimus Maruusjaga sama. Meie sünnitamisiga on möödas – üks on 48 ja teine 24 – aga me oleme Emad. Maruusja kandis Niilust nii, nagu mina oma 2aastast tütretütart toona. Ja Niilus sünnib natuke vähem kui kahe aasta pärast. Nii, nagu ka Indi tulek kestis umbes sama palju aastaid.

Kõik kordub. Ka see, et Soone talu suurimaks pidustuseks aastas on kujunenud Indi sünnipäev. Oli mullu – ja eriti oli viis aastat tagasi, kui päev varem siia kolisime.

1. juuni on Soone talu aastaarvamise suurim pidustus. Sel aastal oli Indi ilmselt üle 200 inimese kutsunud – ja enamus neist päeva jooksul meie Uue Hea Ilma pesast läbi käis ka. Heiskasime haldjate maalitud Indi-talu lipu ja laulsime, saime kolossaalse kuhja kingitusi, millest paljud võtsid hingetuks nii tütre kui ema. Sõime ja ratsutasime, näitasime oma uut talli ja metsaonni ja sõime jälle – eestlased ju 😀 Täname kogu südamest kõiki, kellega kärg-sõrg-härg-pere moodustame – koos teeme imesid, usume-loodame-armastame, loome ja lehvime. Korduvalt ja kestvalt kontrollitud. Puud tuntakse viljadest… Aho! Shalom! Namaste!

Südantpuudutavaimad hetked olid tütrekese päeval siis, kui heiskasime Helina-maalitud lipu – ja siis, kui tema vanemad minu sõpradeks said – ja kui mu lapsed ja nende isa laulsid Sing my sister, sing – kauges külas vanaema juures – ja tule-tule-läki-läki. Indi pildialbumis on nüüd foto, kus faktiliselt lauldakse taaeelaaguuuu! – aga tegelikult on jäädvustatud triljonikihiliselt südamesseläinud hetk. Seda nagunii, et pildilolev Brigita käis emakodus – ja see on juba pidu iseennesest minus eneses. Ja Meister Taavet, kes Kreet Rosina õpetust kasutades Indi peavalu päris tõesti ja püsivalt ära reikis. Ja Helina vanemad, kelle kaasatulek oli tõeliselt helge suursündmus. Ning päeva – ja õigupoolest mu elu tähtisik on väikese ja ruudulisena sel pildil tagaplaanil, nagu see ikka käib – Maestro Andres Kallaste. Armastan teda kogu olemusega – tükkis Krista ja kogu nende hobukarjaga, kelle seast tänavu sündinud musta täkupoisi Cumuluse ristiemad Indiga oleme. Aga. Tõsiasi, et Andres ja Krista leidsid aja tulla hobusekasvatajate seltsi noorima tegelise liikme suurpäeva austama on imeline. Ja see, mis natukene hiljem metsas juhtus, lausa Ime. Meie uut talli silmitsedes ütles Andres: kui ka ei tea, kes selle välja mõtles, kohe esimese pilguga on selge – selline tall saab ainult Katil ja Indil olla. Higitelgi ja metsaonni juures teatas Papa Kallaste – tahan tseremooniale tulla!!! Ning meie sälgusid, noori Nelsoneid ehk Õdesid Hõbedasi silmitsedes teatas: “Võtan kõik enda ja Krista sõnad tagasi. Krista ütles nahast päitseid kinkides, et need on eesti tõugu hobusele, kellega Indi peab võistlema tulema ja… Tegelikult olete oma trakeeni ja traavli pealt araablasest aretanud täpselt OMA HOBUSED. Enam rohkem TEIE ühed sälud olla ei saa kui Namaste ja Nibiru. Laske edasi – ristandid või miskes iganes – suurepärased hobused!”
Pärast melu vaikusse iseendaga jäädes ja neid päitseid elutuppa riputades Teadsin.
Neid hakkab kandma Niilus, keda Maruusja sel aastal tükkis kõigi sümptomitega kandis – ja kes mai lõpus paari päevaga kuhugi teise dimensiooni sündis – kõht kadus, aga Niilus jäi.
Kuidas luua Hobune, kelles on nii Nelson OX kui Eesti parim aborigeentäkk Ralf? Otse loomulikult on ühenduslüli meie printsess Namaste!!! Kesse teine kui Eesti hobuteadlikema suurmehe käest nii kõrged punktid pälvinud preili. Krista nentis, et tibi võiks noorhobuste ülevaatusele minna. Ja mina mäletatavasti Tajaga koolisõidus harrastajana võistlema hakata… Ääääähnoh…
Tuleval aastal läheb Maruusja tütar Ralfi juurde – saame ta üksiti koos oskajatega siis sadulasse ka algratsastada – ja niimoodi sünnibki Niilus, kelles voolab nii Ralf, Nelson kui mama Bogema parimad geenad – elagu rahu ja rahvaste sõprus!

Seda me eile Maruusjaga metsa tähistama kappasimegi.

Pidime tasakene kõsistama – aga lasin hobunal tempo valida – ja nõnna me siis ausalt öeldes peale laheda ja lahtise galopi suurt muid allüüre ei harrastanud – ups, ega me mingid ugrimemmed pole – kaks värvilist vanti Eestimaa metsades.

Tagasiteel, hobust jahutades, kohtusin järgmise suve lavastuse esimese stseeniga.

Normaalne – laupäeval on selle suve lavastuse esietendus. Järgneb tuur. Töölaual on raamat sellest – ja Ingli puudutus – ja Tori hobusekasvanduse suurteos. Aga minul kujuneb kõrvade vahel järgmine lugu. Missemoodnesõna nüüd oligi… narratiiv. Viimsed eestlased. Mees – Lauri Liiv – tuleb inimtühje metsi kokku ostma – ja kohtub metsapagenud mosleminaisega – Pirjo Levandi. Naine on… Ja teised tänavused tegijad, Alo-Karekas-Meelis on ka seal metsas… A vot ei räägi 😀 😀 😀

Proovipäev Soonel – tormine Indi-sünna-järgne, suhtlemispohmaka ja koera raadiopiirajat maasse kaevava Karlaga – algas ligi 7kilose Marju tordi – issakene, millise teose meie kallis, kes oma abielu siinsamas talus alustas – Indile ehitas!!!!!!! – viimsete tükkide jagamisega aktööridele. Ja Indi sai Pirjolt kotitäie erivärvi küünelakke – mida oskas täpselt samavõrd hinnata kui sünnahommikul kell kaheksa ülikonnastatud-lõhnastatud Kaupo käes uksest sisse astunud kitarrigi… Nii palju kauneid ehteid ja kingi, ratsasaapaid ja võrkkiik ja… Riisiluuda, millesid Karekas prognoosis seitset, ei toodudki 😀

Neljapäeval oli seoses Meelise töödega proovipäev Pärnus.

Kaapisin sinna spontaanselt ja sisetundest lennutatuna – ehkki kütuseraha laenasin Indilt. Sellepärast, et oli Alo esimene proovipäev ja üldse. Kolledži ette jõudes sain kõne Sargverest – arveldati. Proovi ajal läpakas meediatööd-managementi sebides avastasin, et pool aastat messiasena oodatud mitsupport saabus. See tähendas, et õhtuks olin tagasi saanud kõik, mida siin uljalt oraste peale Täisringisse investeerisin – ja näitlejatega kõike ausalt ja rõõmsalt jaganud.

Proovist läksime Indiga steffanisse. Sealt… kirikusse. Eliisabeti uks oli lahti, kõndisime altari ette. Kaks eelmist korda ses kirikus olid ülimalt meeldejäävad. Üks – meremees Peetri leinateenistus. Teine – Ines Maidre orelikontsert baleriiniga, kes mööda vahekäiku tantsides beebi-Indi hetkeks sülle tõstis. Ingli puudutus…

Ja siis läksime juuksurisse. Esimesest avali uksest – senisest infopunktist – sisse. Loomulikult oli mu ema eluaegne juuksur Helle sinna kolinud. Tema partneress, kes mulle kooli aastapäevaks – selleks, mispuhul ma Pärnu kontserdimajas gaala lavastasin – sonksi tegi, leidis kümme mintsi ja lõikas mu juukseotsad muhedaks. Indi lokid korrastasin õhtul kodus. Kui olin Paplis piimal ning Karla juures kuvalda ja kangi järel käinud.

Eliisabetis palvetas Indi Tõeliselt. Seisis minuteid altari ees, ära mis ära. Isa juures.

Mina lugesin seni pulti vöörmündrist lahti jäänud Piiblit. Lahti oli ta psalmide kohalt, Taaveti laulud 25 ja 26. Pärast seda olen kodus üsna huviga siit ja sealt Piiblit lugenud – Lea Dali Lioni raamatuga – mis osutub ülemlauluks Mõmmile – Neemele noh 😀 vaheldumisi.

Aga need laulud sõnasid:

Jumal, Sinu poole ma tõstan oma hinge! Mu Jumal, Sinu peale ma loodan. Ärgu ma jäägu häbisse, ära lase mu vaenlasi rõõmust hõisata mu pärast. Ei jää ka häbisse ükski neist, kes Sind ootavad, häbisse jäävad need, kes Sinust loobuvad põhjuseta. Jehoova, anna mulle teada oma teed, õpeta mulle oma teeradu. Pane mind kulgema Sinu tõeteed ja õpeta mind. Sina oled mu pääste, Sind ma ootan kogu päeva. Tuleta meelde oma halastust ja heldusest, sest need on maailma ajastu algusest.

Ära tuleta meelde mu noore ea patte ega mu üleastumisi, oma heldust mööda mõtle minule oma headuse pärast, oh Jumal!

Pühakirjast on mulle tõelist tuge olnud neil päevil, mil üks mu sünnitatuist taas – nagu iga 3 kuu tagant – poolt iseennast ja veerandit oma lastest tapab. Mind. Ma ei taha sellest rääkida. Aamen. Reede oli taas 9tunnine orgunnipäev arvutis-raplas-arvutis… Ja laupäevast kujunes torustikust kuni viimse sentimeetrini Soone kahest hektarist läbi paitamise päev. Suurpuhastuspäeva hulka kuulus kaks füüsiliselt kirjutatud kirja – laiendatud-kiviaiastatud-kaunistatud lambakoppel koos pika transsiminekuga Alfa embuses 😀 – torustiku puhastamine harmoneerub sõpruses ja üksmeeles keskkonnateenuste meestega koos tühjendatud prügikonteineriga – pesu on taas puhtana kappides… Piisavalt puhas, et puhtalt lehelt hallata fotomajandus ja järele tõmmata seesinane päevaraamat siin 😀 Haldjad maalivad dekoratsiooni.

Kelleks tahad saada? Küsisin endalt eile kive korjates, päevast päeva tunde ja tunde manageerides.

Ikka sellekssamaks iseendaks.

Praeguse perioodi järel tuleb kolme raamatu aeg. Siis uus näidend. Järgmised kolm näidendit…

Ja kui keegi su geneetilistest reptisigidikumigridest sind järjekordselt maha püüab tappa, tuleb isand Timmolt vot selline kiri:

Aitähh! Oled tubli ja vägev naine, et muuhulgas taolist maakodurajamist vead!

Mul on tunne, et kui Sa maaelu ülesehitamise või maaelus olemise imelistest detailidest kirjutad, aitad paljudel inimestel nende sees istuvat, kuid peidus olevat päriselu kirge äratada!

Olen märganud “maale elama” kampaaniate käigus, et paljud inimesed kannavad südames soovi, elada loodusega kooskõlas olevat elu ehk maaelu, kuid ei suuda/ei julge lahti rebida end linna “mugavustest”.

Taolised mahlakad kirjeldused inimese suhetest päriseluga, nagu Sinu sulest tulevad (n koerad, hobused, lilled, puuskulptuuride energiad ja nende suhe inimesega), võivad käivitada mingi jõu, mis aitab neil teha otsust muuta oma elu nii, et see muutuks päriseluks:).

Sorry, ilmselt on mu selgitus üsna segane, kuid loodan, et Saad aru:). Ise ma sain, kui mitu korda lugesin:)

Kõike edenemist Soovides!

Ning kui väsimus võtab virvendama, käed on kiviveost paistes ja paremast õlast üldse ei räägi, tänab sind üks võhivõõras kohtunikuproua, kelle kaks kassipoega minu vahendusel Muusika külla Ülle koju said:

Tänan veelkord osavõtlikkuse eest, tänu sellele on kõnealused kassimurjamikesed nüüd kenasti pr Ülle Luige hoole all kasvamas. Ja olen väga ning rohkemgi veel veendunud, et nad said endale suurepärase kodu:) Rõõmu kõikides ettevõtmistes ja päikeserohket suve soovides

Olen võimalikult tubli tööriist Isa kätes.

Ja see suur et mida Karla eile hommikupudru kõrvale – oli pettunud, et Aleksandri toas tududes seal aegajalt müttavaid härjapõlvikuid ei kohanud 😀 – Juhan Liivist rääkis? Aga seda, et Sotši olümpiamängudel kandis Tonga lippu… Juhan Liivi vennapoeg. Vot selline maailm… Kui seda metsa ees ei oleks. Sõidame nüüd sõbratari-kompanjoniga liinile Alatskivi-Kokora-Tartu-Viljandi. Pühapäevane palverännak ja tootmisnõupidamine, lugude kogumise korjelend ja laadimise ränd tuleb. Aho! Halleluuja! Namaste!