18.-20.juuni

Kingitud aeg teeb kingitusi. Viin täna Täisring- indiaanlane mõisavalitsejaks trupile liinilt Soone-Kirna-Sargvere kaasa toodud järgmise aasta näidendi Mustrimuutjad – viimne eestlane. Mis Maruusjaga üle väljade kapates Saara peas sündis, see tänase etenduse peaproove jälgides kuju võttis ning eile õhtul Kirna mõisas sirelipõõsas koos teiste maamummudega valmis sumistatud sai. Viin lillede asemel oma võrratule tiimile järgmised rollid 😀

Eileõhtusel läbimängul, mida salvestas ka TV3, mängis Pirjo oma tegelasi nii, et maitsev naer võttis autori oimetuks. Tänu papa Laosele oli Meelis leidnud üliinimliku võtme. Alo on paralleel-mõisahärraks õppides täiesti asendamatuks osutunud – sufllöör ka muuhulgas. Ja Karekas… Olen tema kui näitleja ees põlvili. Oh, kuidas ma neid kõiki armastan!!!

Ja oma väimeest ka – kogu südamest. Eile õhtul, kui napilt kojukeelitatud Indiga – tal on nüüd Sargveres Kevin 😀 – koju jõudsime, püüdis mu vägev bemoll kohe autoust avades plastikukärsaka. Tall talitatud. Haises. Laut teenindatud. Haises. Siblupeenar kanadele rohitud. Haises. Ja käes – kaevu kaane all oli juhtmekarp tühjaks põlenud. Mihkel lendas just õigeks ajaks kohale – esiteks oli olukord kodu hoidnud kallile Karlale eluohtlik, teiseks tuleohtlik – ja kolmandaks sai meil just struudel jäätisega ahjus valmis 😀

Väimihkel tegi kindlaks ka, miks karp karjub, koer mitte – karbis on nupp, millega koera volüümi peale keerata, siis jääb karp ise kuss 😀 😀 😀

Kingitud aja all pean silmas seda, et tänu võrratule tiimile piirdun proovides vaid 3-4 tundi päevas oma ja sõprade töö imetlemisega. Tänu sellele põikasime Kirnasse Hennu kallistama just siis, kui mõisaproua Tuuli seal pildistas. Siiriuse tähelaevade väravas, mis Kirna mõis teatavasti on, sõlmisime Taaskohtumise puhul sõpruse patsidepunumise keeles – Indi punus patsi nii Tuulile kui mulle. Henn kinkis meile raamatu Äksi nõiast Kirna Hundini – ja lubasin endale läbi järgneva öö luksusliku hüve pealkirjaga Raamatulugemine, millest vaatamata Ingvar Luhaääre tavapärasele eklektilisusele sündis mustrimuutjate esimene vaatus,paberdasin eie enne, kui kallis Karla kodu tuli hoidma, ka Postimehe arvamuslugu, ehitasin äsja kaunima kodu tiitli pälvinud kunstniku-Anne loo pabertelje ning siis selgus, et Karla oli kogu aeg, veel enne Indi ja minu avastust, et kolmenädalane Volga on… tüdruk 😀 – seda teadnud – ja aina oodanud, millal siis meie seda ütleme 😀

Karlaeilne päev Soonel – katus parandatud, ungas kinni ehitatud, püramiidil kotiriidest kate peal, noad teritatud, hobustele nõgesed söömiskõlbulikuks niidetud. Mina jõudsin enne Sargverre vajutamist teha boksid-peenrapoole-vunkakatte ärvimise – paralleelselt käisid telefonitsi tootmisnõupidamised ja Täisringi müügitöö. Mis käib nüüd sama rütmiliselt nagu loomade hooldamine ja hingamine 😀

Ja palun:

See sünnib siin ja praegu.

Indiaanlane – Lauri-Kare Laos – tuleb Ameerikas metropoli alla ehitatud isamaalt pilvelõhkujast ära. Tema lapsed on assimileerunud, hõim lagunenud ja juhustejada toob ta Eestisse mõisavalitsejaks. Rahvusest on jäänud pelk elukutse, mille ta siinmail röökivalt naljakal ja dramaatilisel kombel jõuluvanatööga ühitab. Selleks, et ring täis saaks ja asjad paranema võiksid asjata, peab kriis laes ära käima. Ja käib ka – sajaga, paljude autentsete indiaanirahvaste laulude saatel.

Mõisahärra on baltisaksa võsukesena kiratsevas mõisas direktorina samasuguse täisringi ahistuses. Ta ei tule teiste võimalike variantide pealegi. Ammugi ei märka too kaame kuivik, et tema kõrval on kogu aeg olnud Naine. Mõisahärra rollis Meelis Sarv, Alo Kurvits jt. Kõiki naistegelasi kehastab Pirjo Levandi ning loo kirjutas Kati Saara Vatmann, assistendiks-inspitsiendiks Maria Indira Murutar.

20.juuni Sargvere mõis

7.juuli Atla mõis

12.juuli Muuga mõis

1. ja 11. ning 15.-19.juuli Ohtu mõis

4.august Vihula mõis

13.august Pokumaa

14.-15.august Alatskivi mõis

19.august Olustvere loss

25.august Kõue mõis

27.august Ingliste mõis

29.august Ammende villa

4. september – Kirna mõis

Etendused algavad kell 19 õhtul, toimuvad iga ilmaga ning lubatud on tulla nii laste kui koertega, filmida ja pildistada ning koos meiega end hästi tunda.

Nüüd lähen toon Raplast kohvi ja topsikud – 30 turisti vastuvõtmise supp keeb hommikust saadik – võtan metsatalust piima, kuna Taig jättis printeri täitmata ja saan selle alles esmaba tagasi, prindin metsatalus näitlejate kingituse – ja maailm toimub. Ma ei tea küll, kuidas turistid vihmas toitlustan – või kuidas Sargvere tuhanded inimesed väiksesse saali mahutab – aga maailm toimub iga ilmaga. Alati. Aho. Namaste. Shalom. Halleluuja!