15.-17.juuni

Vitt fassaadil. Lausa vitriinis. Vitriin katki. Vitus. Pardon. Mõte jääb samaks. Tänu sellele, et Maruusja aknasse-istumine käivitas terve paikaloksumite seeria ja taipamiste kaskaadi, olen tegelikult vanale venelasele selle eest tänulik, et ta seni oma teenelist taguotsa vastu talli aknavarbu sügas, kuni varvad plaksasid lahti ja lendasid aknasse, aken tuhande killuna õue – ja Karla lendas seepeale mõistagi meile. Porises, et pidi metsa minema – aga kuidas sa vanamoori tuti ikka õue jätad – ja lõpeks metsa me läksimegi. Soonemetsa.

Tänu sellele, et saatsin teisipäevahommikul ajakirjale bitcoini krüptoraha loo ära, ei tikkunud ka ähmitsema, et edasine päev maad- ja puudligi majandamiseks pööras. Seda enam, et kogu rohimise-riisumise-kasimise-kärutamise aja ma ju loon. Annan käbaratele käsu kätte – ja kuni need toimivad, loon tekste. Praegu iseendale rõõmsaks üllatuseks tuleva suve näitemängu. See hakkas rulluma nädalavahetusel, kui pärast kogu kahehektariliselt kopellandilt kivide kokku korjamist Maruusjaga üle põldude uhama läksin. Ja rullub tänini.

Nii, nagu jõulust saadik rulluvad tööd ja järjestused, ideed ja kokkusattumused maagilise jõe, kose, teretulnud tsunamina. Tänan-tänan-tänan! Pühapäevase Alatskivi-retke ajal juhtis Katrin, kellega me MTÜ Ingli puudutust peame ja veame, tähelepanu, millal ja millest sünkroon sündis. Hetkest, mil saatsin emale Ameerikasse viimase paksu pildipaki ja teatasin, et see on viimane. Sest hea-olla-püüdev laps lõpetas armastuse ära teenimise, pideva kriitika ja halvustamise allaneelamise, tõestamise ja pälvida-püüdmise. Kõik. Sain vist suureks. Ja see töötab! Aitäh! Kusjuures ütlesin emale, et uusi pilte saab temakene siis, kui Indirale ka endast pilte ja teateid läkitab. Vaikus. Nüüd on tema kord suureks saada.

Sünkrooni tunnus on, et päevaplaan koostab end ise, tööriistad ja tegevused, kirjutamine ja maalimine reastab end ise. Õiged värvid parajas koguses jäävad teatridekoratsioonide maalimisest üle nii, et saan laiendatud lambakoplile sefiirja ruunimärgi maalida – ja talliakna uue klaasi ja trellide vahele niisuguse triibulise osb maalida, mis sümboliseerib söakale hobunale selga maalitud seelikut 😀

Sünkroon võib end ilmutada kasvõi selles, et kui pühapäevaõhtul on kunstnikuproua Alatskivi-tagustes paksudes metsades sedasi kodust välja kantud, et ainult hambaharja jõuab haarata, sobib minu nokia-kännuka telefonilaadija perfektselt tema nutipluti-galaxyle. Ning oma probleemide paikarappumine juhtus tänu pühapäevasele väljasõidule, esmaspäevasele lausmaalimispäevale ka ära eile, kui nohinal siblupeenart kasisin ja Karlaga koos kooberdasin – lisaks aknaparandusele pani ta tuulekoja unkale katte, pakkis püramiidi värskesse kotiriidesse, tegi hobuste jootmisvannile uue punni ning tuli koos minu ja Indiga üle vaatama metsa – millistest puudest saab maneeži püst- millistest põikpostid. Täna hommikul küsisin Metsagrupilt lahke loa ka kütteväärtuslik tormimurd välja vedada. Muidugi lubati. Siis saab ilus. Ja tamme-pihlaka lehtpuumetsa noorendik, mis end meie hobusekoplist Estonia järveni on laotanud, pääseb kasvama.

Vot ja siis, Karlaga metsas, sain aru, miks pria mu õnneliku jaaga venitab – väiketootjate otsetoetuse dabroo andmisega on 4.juulini aega – eid on kätte jagatud. Aga sellepärast, et kuni inimene kavatseb raha valesti kasutada, ei saa ta seda kätte. Jumal ei luba. Rääkisin seda Annele – miks tema korterimüük on takerdunud ja tulevikuplaanid risti ja püsti. Annele jõudis selle jutu õigsus kohale, kui eile hakkas kõik ridamisi täpselt sedasi minema, nagu Soone Saara manifesteeris ja ennustas.

Ta sõitis pärast maalisabatit siit Tartusse, pidas minu juristi Jürgen Kirsisega törtsu nõu – ja Jürgen viis ta koju padrikusse nõustamist vajavasse sündmuspaika. Täpselt nii, nagu eluaegsele sõbratarile ennustasin ja tellisin, manifesteerisin ja taotlesin. Nüüd tulevad talle otsekui paisu tagant pääsedes ka uued tellimused – ja üldse uus elujärg, mille ta märtsikuise lesestumise ja sellele eelnenud paari õudusunenäolise aasta järel kuhjaga ära on teeninud.

Mu alateadvus timmib sel teemal ajakirjalugu. Paralleelselt Lea ja Ulvi lugudega. Ja veel rea lugudega, mille olen nüüd järjekorda sättinud vastavalt sellele, kus meil tuuri ajal etendused on. Etenduste kõrvalt on ökomöko nii Tori raamatust puuduv kümmekond intekat ja ajakirjalood ära ehitada. Ka pühapäev pidi olema sedasorti ühitamine-mehitamine – aga tuli hoopis teistsorti. Kümnekordne. Maagiline ja eufooriasse-ajav – hea, et uuemal ajal pole lihtsalt aega ei eufooriasse ega ahastusse eksida – ülim efektiivsus eeldab tasakaalu.

Meil oli Katriniga pühapäeval plaanis sõita vaid Annukiga kohtuma, törts Alatskivile – ja koju tagasi. Südaööl päev-otsa-lutita-kurjale Ogrele otsa vaadates olin sunnitud ütlema mää-jah, nää-jah, läks lappama 😀

Esiteks kadus edumees ära – helistas tagasi alles paar päeva hiljem. Tema seekordne missioon oligi Katid õiges suunas liikvele peibutada ja sajusaartele kaduda 😀

Meie keerasime spontaanselt sisse Kirna mõisa – kus tiksuv energiavoog tõstis meil karvad püsti ja vajutas meid endid põlvili. Ja see seisund pole seni lõppenudki. Mõisas kohtusime Henn Hundiga – uuuuuhhhh! – Viljo Viljasoo – ohohohohooo! – ja Ingvar Luhaäärega – hihii. Kohtumiste mürrmürrmürrtrahhtrahh lõppes sellega, et 4. septembril on Täisringi etendus Kirnas, härrastega teeme rea vägitööd – ja ma ise sain mõnuga mügiseda selle üle, et samal ajal kogunenud intuitiivteaduste kooli rahvas küsis, kas ma tulin loengut pidama, nad tahaksivad küll. Härrased, korraldage – küll mina tulen ja loengan, kui maksetakse 😀

Tartus panime Brigitast Soonele jäänud asinad Tihasesse – teel Agalisse Vahuri ja Kariniga nõua pidama astus meile ette üks taadu, tänu kellele viisime külakostiks nelja sorti mune – pooled jäid täiesti terveks, veerand oli kohetarvitamiseks ja veerand Murile. Karin leidis siredas suves ühe päeva meie inglipuudutajate naiskonnale intensiivi tegema tulla – ja ma olen talle selle eest palju tänulikum kui seletada oskan. Üleüldse on see isevärki jummalik naisetükk mulle kangesti armas. Tahaksin, et ta teaks seda.

Alatskivi Liia-Sven-Sten – ema ja pojad – tiimi ehitamisi-mehitamisi, paralleelmaailmade põrkeid ja õhus hõljuvat alpilikku kuninglikkust – Peipsi ääres jah, vot nii ongi! – imetledes sain aru, miks see seltskond pidas nii oluliseks, et kohale sõidaksime. Sellest käigust enesest sain Täisringi raamatusse tummise peatüki. Aitäh. Ja edasi läbi Kokora ja Nõva Vasara tallu vajutades saime hakkama inimrööviga. Tunni aja jooksul oli Anne oma leseloo ära rääkinud – eelnevad-järgnevad sündmused ka. Olin tema autistist tütre Agnesega südamest südamesse suhelnud.

Ja siis see kõik juhtus.

Läksin maja nurga taha pissile, vaatega lumepallipõõsale. Sain järsku aru, kui osavalt kadunud psühhiaater Veiko mu kohale toimetas – just siis, kui Annuk helistas ja ma suuna Peipsi poole võtsin, peatus mu pilk feissaris juhuslikult ette skrollinud Miiliuse-Agnese pildile, mida Anne matuste puhul jagas. Tsirr! Otsad koos – ja ma olin tema poole teel. Ent põõsaga tõtt vaadates tõusis korraga tugev kuum tuul. Täpselt samasugune nagu Hausis ühel ööl, kui kohtusin kadunud peremees Helmutiga, kes mulle ette ja kätte näitas, mida me koos tegema hakkame. Hakkasimegi – ja kuidas veel! Pool Soonet on Hausis ning Helmut sealtpoolt mulle sageli öelnud: hästi paned!

Nüüd hüppas üks Vasarate siiamitest – Jaan, selles kuumas keerises mulle õlale ja ütles: vaata Agnest… Vaatasin. Südamega. Ja mõistsin. Nii kapitaalselt, et käisin koos kassiga kummulii. Mulle sai Agnese ja mu enese vanima tütre seos ja kõrvuti kulgemine, kokkuhoidmine ja ühtsus nii selgeks et ma… tahtsin iseendale kõrvakiilu anda. Ega me ju lähedale ei näe. Prillidki pluss poolteist… täitsa pekkis… Agnes istus hilisõhtul kogu suure küünla põlemise aja selle lumepallipõõsa all – küünal väreles ja pragises ja toimus dialoog. Home alone – sest Veiko ütles mulle läbi põõsa ja kassi: võta Anne kaasa. Miks? Sirm!

Ma ei mäleta, kuidas Nõva tagant Soonele sõitsin – nii palju oli rääkida – igatahes südaööl tegi Katrin mu köögis omletti, Anne seadis end Aleksandri toas sisse – ja mina rääkisin hobudele-lambertitele kõik ära. Kassid nägesid-lugesid kõike niisamagi. Veiko oli leidnud mooduse, kuidas miskipärast totaalselt tellimusteta jäänud Anne läbi teatridekoratsiooni maalimise taas rahva ette ja ree peale tuua.

Maalimissabat ja revolutsioon minu peas jätsid esmaspäeval imekombel Soonele katuse ikka peale 😀 Kui leskproua Vasar oli maalinud indiaanitelgiks moonduva sirmi peale esimese lõhekala, teadsin lisaks kõigele muule ka seda, kes illustreerib minu Loomad-lausujad raamatu. Anne oli totaalses mullis, mina manageerisin-meediatöötasin sellise sisepõlemisega, et pilt oli risti – ja siis ütles anne oma mulli seest, et mul on siin nii hea ja rahulik. Mäh? Ahjah, kogu sisepõlemine toimus – ja toimubki pidevalt seitsmel tasandil

korraga – mu peas ju. Tartust-jõudnud Indi ja Anne sobisid loomulikult suurepäraselt. Sirm sai täpselt nii taevalik, et pälvisime pärast Karlale tööriistade tagasi viimist metsatalus sauna ja Anne sai massaaži koos nõustamisega… Ja eile hommikul pälvisin mina talliaknast hoovi vahtiva märatagumiku 😀

Kuna Karla tuli meile, kulmineerus paikarappumiste päev pärast Looritsa bit-loo minema saatmist, aknaplaadi maalimist-riisumist-rohimist Indi ja Karlaga metsas totaalse äratundmisega – rahade jagamine kosmilisest pangast on jäänud servi seisma sellepärast, et ma oleksin enne eilset vale asja ostnud! Mis kuradi väiketraktor? Kopaga stringid kannikate vahel ei sobi metsateoks, tegeliku elu edasi veoks. Tuleb kõigi lisadega belaruss. Aho!

Õhtuvaikuses nohistasime Indiga fotod albumisse-seinale – selle käigus sündis Lea raamatu retsensiooni selgimine. Nii boksides kui rulle veeretades toimub mu sisemuses tihetihe sünnitamine – stseenhaaval sünnib Mustrimuutjate lugu.

Täna hommikul helistas Teemant – tuleb pühapäeval Manni täku juurde viima. Metsataat palus Rütmist keevitusaparaadile mingi nodina viia, kui sirmi statiivi järele lähen. Kõige muu ja mää sekka õnnestus mõned teiste perede kassipojad-kutsikad kodudesse korraldada ning homme pärast lõunat sõidame Sargverre. Enne seda kogupauku ja esietenduse eelset lõpuspurti sai sisetasakaalu huvides ritta minu tööde järjekord – mida meie mees-nais-ingelkond reipasti rahastama-turustama hakkab, on järgneval aastal selline:

1) augustikuuks kirjutan valmis – Teatriagentuuris on 1.augustis konkurss – järgmise näidendi “Mustrimuutjad – viimsed eestlased” – mängimas näen seda järgmise suve tükki: Pirjo Levandi, Heli Vahing, Siiri Sisask – Lauri Liiv, Alo Kurvits, Meelis Sarv, Lauri-Kare Laos

2) augustis kirjutan lõpuni triloogia kolmanda raamatu “Ingli puudutus”

3) septembris-oktoobris kirjutan “Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks” raamatuks

4) novembris-detsembris kirjutan Tori hobusekasvandus 160 raamatu kokku

5) jaanuaris-veebruaris 2016 koostame naistearst Õie Alti raamatu

6) märtsis-aprillis kirjutan Valge daami saladuse filmistsenaariumi pealt lasteraamatu Väikelinna detektiivid

7) maist sügiseni panen kokku aastaidloodud suurteose “Loomad-lausujad” – tänu Täisringi dekoratsiooni maalimisele on olemas ka illustraator – Anne Vasar. Ka 3-4 järgmist tööd on kaugemas parkuuris reas, aga ma ei taha teid ega ennast infouputusega pikali tulistada 😀

Tuuli Mäemat Alkeemias unistuste täitumisest:

Unistused on justkui õhupallid – sa lased nad lendu, aga nad lendavad ise edasi, valides oma raja ja tempo. Kas me laseme õhupalle lendu? Kui tihti me seda teeme? Pole oluline, kui suur või uhke on sinu õhupall – riski, lase ta lendu ja vaata, mis elul sulle pakkuda on.

Unistustega on kummaline lugu. Nad lihtsalt on olemas, ükskõik, kas sa oled blond või brünett, paks või peenike, naine või mees – sul on unistused. Meil kõigil on oma unistused. Unistustega on veel üks kummaline lugu – nad täituvad. Oled sa selleks tõeliselt valmis? Oled sa valmis selleks, et ühel päeval pisarad silmis märkad, et kõik sinu unistused on täitunud?

Minu kõrvus kumiseb lause: ”Ole unistustega ettevaatlik, sest need võivad täituda.” Minu iga uus päev on selle tõestuseks. Kui sa midagi soovid ja tahad, siis see kõik ei lähe kohe täide. Sa ei saa soovida praegu armastust ning järgmisena kuulda, et armastus koputab uksele. Igale unistusele on määratud oma aeg. See, kas sa jaksad ära oodata või ei, sõltub juba sellest, kui väga sa seda unistust soovid.

Mina märkan alati hiljem, kuidas unistused täituvad. Mäletan hetke, kui soovisin nii väga saada ühe moekonkursi finaali. Kui nägin oma nime finalistide hulgas, tabas mind tõeline nutupuhang, sest ma olin õnnelik! Samuti jalutades ühes Euroopa suurlinnas tundsin, et see, millest unistasin, on täide läinud. On olnud väikeseid ja suuri unistusi. Ka praegu saan aru, et veel üks minu unistus on täide läinud. Ja elus juhtubki kõik nii kummaliselt…

Ühes joogatunnis, mida külastasin, oli teemaks – “millist elu me tahame”. Mäletan väga selgelt, mida sel hetkel soovisin ja tahtsin. Kas te usute, et vaid kuu aega hiljem on see minu elus? Kuu aega tagasi tegin otsuse, et kui järgneva kuu jooksul midagi väga-väga head ei juhtu, siis pakingi asjad ja lähen üheotsa piletiga. Lähen Indiasse ja otsin üles selle, kes ma tõeliselt olen. Kui midagi head juhtub, siis jään siia, ehitan endale tuleviku, võtan koera ja viin kodus remondi lõpule. Teen autokoolis juhiload ära ning üritan kolida linnast eemale. Ja nüüd nii ongi! Korraks tekib tunne, et kas julgengi enam edasi unistada, kui nii läheb. Olen Eestlane ja minus on ka piisavalt hirmu, kaalun tükk aega, kas sellest üldse kirjutada, kas julgen rõõmustada või kas julgen tunnistada, et nüüd nii ongi. Võtan selle riski, sest elu ongi üks risk. Elamine on risk.

Unistused on täpselt nagu õhupallid, sa lased nad lendu, aga nad lendavad ise edasi, valides oma raja ja tempo.

Meil kõigil on unistused, aga millal me lõpetasime teadlikult unistamise?

Tänapäeva maailm sunnib inimesi üha tihedamalt oma unistustest loobuma. Olgu põhjuseks siis kiire elutempo, väline surve või raha puudumine. Teisalt on põhjused peidus meie endi sees. Mugavustsoon tundub meile turvaline ja soe pesa, kust väljuda ja uut proovida on kõhe. Meile endile märkamatult võib olla meie elus inimesi, kes mõjutavad meie unistusi ning nende täitumist. Hirm muutuse ees tekitab nii mõneski meis judinaid ning paneb meid unistustest loobuma. Kes siis meie elu ja unistusi siiski juhib? On see mugavustsoon, väline surve või hirm? Kas me tõesti laseme millegi või kellegi pärast oma unistustest lahti?

Olen igapäevaselt ühenduses inimestega, kes tahavad, soovivad ja proovivad oma elu muuta. Nende sees on nii palju imelisi ja ilusaid unistusi, kuid ikka jääb väike tõuge puudu ja kerkib mõni takistus sellel teel ette. Neis on hirm ja teadmatus. Esimene asi, mida märkan on see mõte ja tunne, mida nad endast välja saadavad. Tea, et kui sa mõtled, tunned, ütled või kirjutad: “Ma ei saa”, “Oleks see siis nii kerge” või “Mul ei ole piisavalt raha”,  siis sellega oled sa teinud juba esimese sammu teel, kus su unistused ei täitugi. Kõik saab alguse meie mõtlemisest ja veel suurem jõud on sõnadel. See, mille saadame maailma võib täide minna sama lihtsalt. Muuda oma mõtteid ja hakka ütlema: “Ma saan, suudan, tahan.”

Teisalt ma usun, et asi on selles, et vanemaks saades rikub maailm meid ära ja võtab võime unistada. Me lõpetame unistamise täpselt sellel hetkel, kui me saame suureks. Meenuta hetkeks, kui palju sul oli väikesena unistusi. Pole oluline, et need olid väga lihtsad unistused nagu näiteks pulgakommi saamine või uuest mänguasjast unistamine. Sul olid unistused ja sul oli oskus, kuidas unistada. Siis aga said sa suureks. Sinu soove, unistusi ja tahtmisi hakkas kujundama ümbritsev maailm ning inimesed. Sa pettusid oma unistustes, asjad ei läinud alati nii nagu sa soovisid. Ühel hetkel sa lõid käega ja mõtlesid: ”Ah ma ei unista siis enam, nagunii ei täitu.”

Inimesed teevad pidevalt oma eesmärke saavutades ühe vea – nad annavad alla valel ajal. Nad annavad alla just sellel hetkel, mida ületades jõuaksid nad tõeliselt lähedale soovitule. Nii me siis lõimegi ühel hetkel käega. Tõsi, ka meie unistused muutusid. Suureks saades hakkasime unistama uute mänguasjade asemel ilusamast autost, paremast kallimast ning unistuste tööst. Unistused muutusid ja said suuremaks, kuid kas me oskame ja julgeme unistada?

Kuidas reisida jälle unistuste maale?

Unistamine on justkui muinasjutumaa, kuhu me igaüks sooviks vahel reisi teha. Iseasi, kas me võtame selle reisi ette ning oleme valmis selleks, mis see tuua võib?

Mina otsustasin riskida, sest unistamine ongi riskimine. Sa unistad, aga sul ei ole kunagi garantiid, et soovitu ka täide läheb. Kui palju meil üldse elus garantiid on? See on nagu pokker, sa paned panused lauale ning siis lased saatusel otsustada. Elamine ongi justkui õnnemäng. Kuid mina tean, et unistused täituvad! Ma olen seda näinud, tundnud ja kogenud. Samuti usun et, kui unistused ei täitu, siis järelikult on kuskil ootamas hoopis suurem ja uhkem õhupall, mis mul on vaja lendu lasta.

Unistuste teostamine nõuab kindlasti muutusi. Iga muutus toob meis kõigis esile kõheda tunde ning alguses streigib iga keharakk meis muutuse osas. Muutused on elu lahutamatu osa. Kui me mõistame muutuse olulisust ning normaalsust, vabaneme paljudest ebavajalikest hirmudest. Iga sekund muutub maailmas miski. Märka muutust oma elus – kes olid sa eile ning kes oled täna. Elu on pidevalt voolamises, kus suur roll on muutustel. Sa ei saa ujuda vastuvoolu, sest siis peatub maailm ja elu sinu jaoks. Sul on ainult üks valik – ujuda vooluga kaasa ja võtta muutusi vastu kergusega.

Vabasta endast hirm, mis on siiani takistanud sul uskumast ja unistusi ellu viimast. Hakka igal hommikul ärkama selle nimel, et jõuda oma unistustele lähemale. Ole ise osa unistusest.

Olgu selleks siis armastus, õnn, rahu või rohkem raha – unista! Unista kõige väiksematest ja suurematest asjadest