12.november

Minu postkasti saabunud teade:

•  
• Ära anda heasse peresse omanikuga juhtunud õnnetuse pärast 4 hobust: 20 aastane budjonnõi tõugu ruun, kes on võistelnud edukalt 130 cm parkuurides. … 1,5 aastane traavli tõugu nooreke (ei sobi võidusõiduks) Alla 10 aastased traavlitõugu ruun ja mära (võistlushobused) Asjaga on kiire- talv tuleb peale ja need hobused väljas ei ela. Kontakt: info@loomakaitse.ee

Olgu juba ette öeldud, et suudan vaevu neid ridu kirjutada – käed on nii kobad, et ei saa klahvidele pihta. Kuna Reti läks eile oma poihvrendi juurde meie õnnetut jalgpalli vaatama ja jäi sinna… ee… kauemaks, veetsin eriti huvitavalt töise päeva.

Esiteks leidsin kanade pesakastidest 16 muna. See teeb 3-4 päeva noosi. Mis tähendab, et pesakastidesse poldud vaadatud. Selge, ma siis edaspidi vaatan jälle ise, otsustasin pärast seda, kui kanade sulgimisjärgse suleämbritäie kokku olin korjanud.

Kuna korraldasin täna oma ristipoeg Olafile järelsünnipäevalõuna, otsisin paarikümneeurost sealihatükki, mille külmakasti panin. Ja leidsin selle… praeahjust. Oli mõne päeva eest pooleldi ära praetud ja sinna jäetud. Mässasin temaga mitu tundi – smoorisin, hautasin, praadisin, maitsestasin – läbisegi välitöödega – ja sain kummastavalt hea tulemuse.

Välitööd tähendasid, et pärast nelja betoonpõrandaga boksi tegemist (viis kärutäit sõnnikut) süvenesin liivapõrandaga bokside olemusse. Ma ei tea, mitu nädalat neid tehtud poldud – üritan mitte kontrollida, et kodakondsete algatusvõimet ja vastutustunnet säästa – igatahes sõnnikukihi paksus oli 25 sentimeetrit. Kenasti kinni tallatud. Nii et pidin kaevelabidaga sita sõna otseses mõttes viiludeks tšoppima, enne kui sain ta kühvellabida peale tõsta – läbikasvanud ja vettinud ja raske nagu raibe. Ühest boksist 7, teisest 12 käru täit.

Siis koristasin töötoa-söödaruumi – sigade jahu oli aiavoolikute alla voolanud. Ma siis voolasin järele – käpakil asend jahukorjel aitas seljal kenasti puhata, et järgmistele töödele tuterdada – samm oli selleks ajaks juba üsna tönts. Kodakondsete kogutud-talletatud muinaspraht täitis pool prügikonteinerit, aga tunne sai hea.

Kuna ma kohe pean kõik asjad ühe päevaga ära tegema – homme, pühapäeval, tahan piirduda tavalise bokside tegemise ja talitusega – võtsin ette kahes kohas maha jäänud heinajäätmed. Ruloonide väliskihid, mis olid ühtse paarikümnesentimeetrise pasavaibana siniste rullinööridega läbi põimunud. Nöörid kerisin prügikonteinerisse, ruloonijäänused vedasin hobukopli kõige mudasema nurga täiteks.

Battaya paistes jala ümbert harutasin pinde maha – see süvendab turset. Mõtlesin täna välja, mis põhjusel mu hobustel kordamööda jalajamad on – Garfieldil prei, Estepona randmenihestus, nüüd Battaya põlvepaistetus. Kallis kadunud Luule Viilma väitis korduvalt, et rahamured põhjustavad jalaprobleeme. Minu krooniline rahamure väljendub mu loomadel. Nii kui raha hakkab lõppema ja mina hakkan lähenevate arvete pärast pablama, läheb mõne hobuse jalg paiste. Korduvalt kontrollitud.

Siis käisin jalgrattaga poes – talline, higine, heinane – sest eilse õhtuga sõid kodakondsed külmutuskapi tühjaks. Poes sain Retilt sms-i, et ta tuleb alles homme. Seega vedasin koju jõudes hobustele ka õhtused heinad ette. Kõigepealt Estepona, siis ka Opaal ja Madonna tolgendasid ristipõiki jalus.

Pestud ja puhtad riided selga sain täpselt külaliste saabumise hetkeks. Maja täitus lastega, küpsetasin pärast ühepajatoidu serveerimist ja lastešampanja paugutamist mõnikümmend pannkooki. Laste emad pakkusid neid lastele jäätise ja moosiga.

Mina viisin seni loomad sisse. Hobustega oli asi lihtne – vili ette –ja sealt nad tulid. Battaya nägi selle va sealt-tulemisega nii suurt vaeva, et jätan ta homme sisse. Sigade ja lammastega nägin mina sellist vaeva, et otsustasin searaisad… ee… redutseerida. Kui poni-Ymke ja tema poeg Napoleon olid soliidselt oma boksi läinud, tulid lambad õhtust sööma – ja kaks siga samuti. Minu möödudes kargasid sead välja. läksin sisse tagasi, kõik neli tõbrast hiilisid sööma – mina üritasin omakorda nähtamatuna neist mööda hiilida – ja nemad kargasid välja.

Lõppkokkuvõttes jätsin ukse lahti, et kõik saaksid sisse – täna ei tule külm öö.

Homme aga saab Reti koju jõudes meeltülendava ülesande – sead tuleb Ymke boksi sulgeda. Teatud eesmärgiga. Mis on üsna loogiline, aga mida sõnastada ma ei taha.

Nojah, ja siis anusin Reeta, et ta aitaks homme hommikul pool kaheksa pühapäeva trotsides mul lapsed isadepäeva puhul Tartu bussile viia – fakk, ma vihkan seda autotust, mis surub mu pöördolukorda võrreldes selle suuremeelse kõigi-vedaja-aitaja-tassijaga, kes ma autoga olles olen.

Misjärel pakkisin laste asjad, koristasin toad, käisin libedal õueteel pesu kuivama panema minnes perseli – issand küll, veel üks paar pasaseid teksaseid – ja juba saingi ka mina süüa. Kell on üheksa õhtul, ma värisen väsimusest ja ärritun iga asja peale. Kasside nurrumine tundub kõuekõminana ja laste iga samm maavärinana.

Samas on suur õnn, et olin tööde mõttes üle mitme nädala home-alone – nägin väga palju olulist, õpetlikku, mõtlemapanevat ja lahendamistvajavat. Tegin enne lõplikku ümberkukkumist nimekirja asjadest, mis tuleb kohe uue nädala alguses korda ajada. See oli viga – mõtted hakkasid ümber nende keerlema.

Palun palme, päikestja puhkust.