Facebook
22. juuni 2015
21.-22.juuni
Meie esietenduse võtaksin kokku papa Laose sõnadega. Ehkki ta osutas näitlejatele ülisuurt ja tänuväärt abi, hoidis ta esietenduse ajal kodutalus Kareka hobunaid-lambadasid ning kui poeg südaööl koju jõudis ja isale triumfist ette kandis, helistas meie kallis papa mulle kodusõiduteele autorooli ja hõiskas: KILBIL!!! Kilbil jah.
Aitäh! Aho! Namaste! Shalom!
Enne Täisringi esietendust sain Kingituse. Tartust tuli 31 inimest suure bussiga Soone talu õuele imet vaatama. Ja Ime sündis. Kui sisetunde järgi ja koduhaldjate-inglite-härjapõlvikute soovil koos hulga ilusate inimestega väikese, ent võimsa metsaloitsu tegin, ütles Looja: KODU ON SIIN KAHELE. Seni keetis hiidpajatäis suppi end absoluutselt suurepäraseks söömaajaks ning Mann pakkus end kahele väikesele poisile elu-esimese-hobusõidu paariliseks. Õhtuseks etenduseks valis Saarale rõivad turismigrupis leidunud haldjas Piret. Aitäh!
Õigupoolest algas juba suurpäev kingitusega. Mulle helistas kell seitse mees, kes on mitmeid päevi meie talus veetnud ja teab, kui intensiivsed on Saara hommikud. Kes teadis ka, et mulle on tulemas suur turismigrupp ja sinnaotsa esietendus. Ja kes asus lausehaaval meie ühist teksti läbi heietama. Soovides oma entsüklopeediliste teadmiste juurest isikuloost välja võtta… oma nime ja näo. Aho? Aho jah. Kui ma seda kitsakanalimeistrit siin jälgisin, märkasin, kui ohtlik on eluvõõras inimene väiksematele olenditele ja olevustele – ja kui ohus ta ise suuremate olendite ja olevuste kõrval on, sest ta ei näe ega kuule. Ent just see pimekurt aegluubis-telefonikõne jutustas, miks ta tuli. Õieti – miks Indi ta meie ellu läbisõitjaks kutsus. Selleks, et ma ei arvaks, et mu eksid maailma ainsad ja erilisimad käkkmännid on. Et ma saaksin teada – sellised ollaksegi, kui… Kingituse pakkisin lõpuni lahti eileõhtuses pööripäeva higitelgis. Kõigepealt tuli raevusööst, siis kergendus, lahenemine ja mõistmine. Nagu need asjad ikka käivad.
Nii lahenes pööriõhtu higitelgitseremoonial õnnelikult ära ka tülgastus medeküla kiskja pärast, kes kirjanik Heli – aitäh raamatu eest, jõudis kohale! – ning tunnistajana ka minu politseisse üles andis. Kiskja sai minult mitme aasta jooksul vähemalt tuhande euro eest hobuse ja palju varustust väga palju!, välivoodid-elektriradikad-tohututes kogustes liha ja mune ja iga teene eest ka raharaharaha – kui ta asus neljakordse hinna eest müüdud ja hiljem surnud hobuse ning auto alla jäänud kutsika eest pappi iga vahendiga välja peksma naiselt, kelle mees tegi tema hobutreileri totaalselt korda, ehitasin dokumendi, millega tasaarveldasin talle tehtud “kingitused” kolleeg Heli “võlaga”. Ma ei kujuta ette, millist arendust ja teenusekeskust loodab kiskjaemme sellise laamendamisega loodetud raha pealt üles ehitada. Mina puhastusin sellest pasast higitelgijärgses allikakümbluses jäägitult. Loomulikult lähen ja annan politseis tunnistuse 😀 – aga see on juba läbitud rokarada. Aitäh.
Pärast esietendust ja koos Ele Kõlariga Karl Madise saatel tantsimist käitusin nagu üleannetu Pipi. Jälle. Kuna meiega oli kaasas kallis meistrimees papa Karla, ööseks Soonele tulnud näitleja Alo ning hulk häid haldjaid, keerasin koduteel sisse Kirna mõisa. Sellepärast, et premjääril meid taevasse kallistanud Kirna mõisapaar ütles, et kirjutasin uue näidendi Mustrimuutjad sünopsise valmis küllusepingil! Ja sellepärast, et tahtsin Ingvar Luhaääre Äksi-nõia-Kirna-Hundi eklektikumis leidunud ivakest laivis naudelda ning Alole ja Karlale Täheväravat näidata. Selge, et Algallika lävele hiilimine ei õnnestunud, hommikumantlis Hunt ilmus väeplatsile ja sakutas mind nagu lõhkiküpsenud Pipit 😀 Misjärel ütles, et minu tekste toimetada ei saa ega tohi, sest need on tulnud otse Sealt.
On. Aga. Nii palju dramaturgilist tundlikkust ja teatritarkust kui õpetas Täisringi lavastusperiood, pole ma õppinud ei Marlene ega Nelja kuninga, ei Tuvi ega Printsi, ei Õnne-saaga ega Naise etendustega. Loodan südamest, et Meelis Sarv sai ka ise teada, kui andekas essentsi-leidja-serveerija, võtme andja ja Lavastaja ta on – lisaks sellele, et ta koos trupi ja papa Laosega iseendale ülimaitsva rolli üles ehitas. Aitäh!
Pirjo Levandi teekonda draamalavale võiks võtta näidiseks, kuidas näeb välja üks võimalik õnnevalem. Vahepeal näib kõik olevat valesti ja katki ja üldse. Mispeale eelmisest eluperioodist katapulteerunud talent ja täieline suurkujutar märkab, et keegi sirutab talle peo peal südame. Ta asetab oma südame sinna kõrvale – ja korraga on kõik peod ja maad ja taevas avatud südameid täis. Selles sünkroonis sünnib Ime – võimas ja tuhandetahuline, maitsekas ja nüansirohke Näitleja. Tänan, et olen tohtinud selle muinasloo osaline ja tunnistaja olla. Aitäh!
Karekas, mu kalliskalliskallis Vend – läbieluparimaid sõpru, kelle peale tahaks kohati hingepõhjast end tühjaks karjuda – et teda siis südameüdini edasi armastada 😀 – sellest saadik, kui Pärnu teatri tagaruumides koos kasvasime – mul läks 8 aastat kiiremini 😀 😀 😀 – olen teadnud. Sinus elav Indiaanlane tuleb vabaks lasta, rahvale hinge kirjutada ja tänu sellele Sina kui Näitleja Looja abiga ilmale nügida. See on alles algus, Vend. Seto lauluema Hilana Taarka veri ei värise – vaba tsõga parimad geenid tõstavad tiibu. Jätkuvat matka tähevärava poole alga nüüd!!!
Ingli puudutusest sündivas vennaskonnas on kõik võrdsed. Peaosalised Elu laval. Alo astub mõisahärra rollis üles Ohtus-Alatskivil ning Eestimaa mitmetes teatrites-seltsimajades sügisel jätkuval tuuril – esietenduse-eelsel ajal ehitas ta aga õlg õla kõrval teiste aktööride ja papa Laosega meie Loo üles. Nii, nagu Indira oli kogu idee ja kirjutamise, dekoreerimise-butafostika ja lavaloo väestamise algus ja hing, maskott ja Mõte, on Alo oma missiooniga olnud eriliste väestaja ja meie trupi toestaja. Järgmise suve lavastuse telg ja dünaamika, vägi ja valus võlu on põimitud just ümber Alo kui Näitleja.
Connecting People – selle indiaaninime andis mulle nii elu ise kui Ingli Puudutuse managess ja Täisringi hall kardiness Katrin. Ent rahvas, kes pööripäeval Soone tallu kogunes, oli juba ühendatud 😀 Kullakallis Andrus oma heaheahea Heliga kasvatas meie Manni – ja kui pisut pärast rajakaid meie juurde eks-võmm-maalikunstnik Tiiu sisse astus, siis nende vastatikune ohhooo! tähistas seda, et Teemant on ka Tiiu ponide taimelava 😀 Rääkimata sellest, et emand Kreim elab praegu majas, kuhu me tütardega kolida tahtsime, kui… On nagu on. Ning meie köök täitus nii mummi ja taimevõlur Alari kohtumishuilete – kui Alo ja Alari äratundmishõisetega – sina ka siin! 😀 😀 😀
Kes muu kui papa Teemant võttis esmakordselt kasutusse Soone Indira isikliku lethermani – ja milleks muuks kui sadula tuunimiseks – ning seda eriti erilisel eesmärgil. Alo pidi selleks 35 aastat siin planeedil kulgema, et esmakordselt ratsutada! Mis oli tõeline kingitus mulle, kes ma oskasin järsku ja lõpuks ometi sõnastada natukenegi-ligilähedaseltki-riivamisigi, mida mina – õieti minu kõrgem mina – inimesi ja hobuseid ühendades teeb. Connecting People! Libisen hobuse energiasse. Ja toon ratsaniku sinna kaasa. Võtan hobuse juhtimise – ja läbi selle ka ratsaniku väestamise – täieliselt üle. Kõik, mis toimub ratsanikuga, kujustatakse-väestatakse minu kolmanda silma taga. See on jumalik müsteerium. Ja kui ratsanik ei keskendu, jääb poolikuks või olemata. Mistõttu ma treeneriks ei soovigi – ma olen midagikedagi muud – taotles ülimat ja vähemaga ei lepi vot. See sõnastus ja Ime määraltemine sai võimalikuks tänu Alole – Indi teeb oma Tegusid ise, käekõrval talutatavad lapsed on lapsed. Alo on Alo – ja kõik Sünnib. Aho!
Sündis ka väike riitus higitelgi juures – Indira maalitud väepildi teisele küljele joonistati minu käega poni – kelle sõõrmeid riivates teadsin – see on poiss. Ehk nagu väljendus Tiiu – võlli täis vend 😀 Seda võlli töönimega Santa Claus rajakad Manni appalosa Sami juurde tegema sõidutasidki. Enne seda sündis veel üks tseremoonia – taimevõlur Alari pani maha kaasatoodud tomatitaimed ja elulõnga – mille Terje “vallatud kurvid” Luik siia juba kevadel kujustas! Istutavat – ja tema kõrval Ele-kingitud meikidega ennast ehtivat-lehtivat Indit silmitsedes avastasin, kui palju ma olen unustanud. Hoolikalt. Ja kui paljut mu nooremad lapsed ei teagi. Kõik need kilomeetrid haritud maad ja tonnid kasvatatud köögivilja, jõgede kaupa kompotte ja järvedena moose, loendamatud õmblus-kudumis-heegeltööd, millega kõik lapsed ja mehe rõivile punusin – need jäid kolme esimese lapse mäluvoogudesse. Ja siis tulid Hobused – koos Brigita sünniga sündisin uuesti ka mina. Igas mõttes. Tänu Alari ja Terje ühistele käesirutustele saan oma Meistritarile vähemasti vihjata, et eelmises elus olen seda kõike teinud. Väga palju.
Kui Mann oli Sami poole teele asunud ning Alari ja Tiiu Alo kaasa viinud – nii et temast maha jäänud asjad lubasid taastulekut 😀 , panime Tiiu maalid elu- ja saunatuppa seina – ning laadisime sellega kogu Kodu uude hingamisse. Nii lihtsalt see käib. Nagu ka lõkke süütamine selleks, et kahekesti – Saara ja Indira – higitelgi kivid kütta ja läbi Emakese Maa auravkuuma rüpe suvesse sündida. Aho! Namaste! Shalom!
Suves on kõik uus – ka see, et iga hingetõmbega palvetame teie eest veel Teadvamalt – ja täname selle eest, et olete olemas.
Ma teadsin juba kevadise pööripäeva higitelgitseremoonial, et järgmise kütan mina – ja olen ka kivimeister – Indira teha on riitus ise. Kolm abitut katset seda Määratust muuta lõppesid erilisima riitusega, millest mul on au olnud osa saada. Aho!
Tänasesse ärkasin üle kahe nädala esmakordselt ilma peavaluta. Kirjutan ja manageerin, ajan asju, et asjad ei ajaks mind – töölaual on rida ajakirjalugusid ja ees Täisringi mõisatuur:
7.juuli Atla mõis
12.juuli Muuga mõis
- ja 11. ning 15.-19.juuli Ohtu mõis
4.august Vihula mõis
13.august Pokumaa
14.-15.august Alatskivi mõis
19.august Olustvere loss
25.august Kõue mõis
27.august Ingliste mõis
29.august Ammende villa
4. september – Kirna mõis
1) augustikuuks kirjutan valmis – Teatriagentuuris on 1.augustis konkurss – järgmise näidendi “Mustrimuutjad – viimne eestlane”
2) augustis kirjutan lõpuni triloogia kolmanda raamatu “Ingli puudutus”
3) septembris-oktoobris kirjutan “Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks” raamatuks
4) novembris-detsembris kirjutan Tori hobusekasvandus 160 raamatu kokku
5) jaanuaris-veebruaris 2016 koostame naistearst Õie Alti raamatu
6) märtsis kirjutan Valge daami saladuse filmistsenaariumi pealt lasteraamatu Väikelinna detektiivid
- aprillis-mais kirjutan Mustrimuutjate raamatu
- juunist sügiseni panen kokku aastaidloodud suurteose “Loomad-lausujad” – tänu Täisringi dekoratsiooni maalimisele on olemas ka illustraator – Anne Vasar
- sügisel-talvel 2016 valmib anoreksia-buliimia raamat – aho!