26.-28.juuni

Kallis vikerkaar, kes Sa ennast siinseal meie teekonnal aina ilmutad ning taeva ja maa vahelist lepingut meenutad, palun too turvatunnet ja tasakaalu igasse päeva nii, et iga päev on püha päev ja iga hingetõmme palve. On jah liikuvalt helged ajad – ent aina tahaks uusi häid sõnumeid – managessilt näiteks…

Ja tahaks väga näha seda suurt ühisfotot, mis tehti neljapäeval Heimtali hobusekasvanduse 30.sünnipäeval viinaköögi terrassil paisjärve ääres – nii mitmeid nii olulisi inimesi sel ajaloolisel hetkel koos. Nii ajalugu kui hetke näevad inimesed mõistagi erinevalt. Selles veendusin Sammulis kolme põlvkonna Kavakutega vesteldes – aitäh vastu võtmast, Hansud! Meie ajalugu on selline, et vanad mehed alustavad meenutusi sellest, et nutavad end kõigepealt tühjaks. Papa Kavaku juurde lähen mõne nädala pärast uuesti – fotode-dokude järele. Heimtalis aga kuulsin papa Kallastelt, kui toredatele läbirääkimistele Imre Sams samal päeval pidustuste asemel maaelu müsteeriumi linnameestega läks… Tükati näib, et Kruuse võhikkonna jaoks on Tori 160aastane hobusekasvandus likvideeritud, 70 hobust üle ning mina kirjutan omakoostatava raamatu näol viimse koguteose kui järelhüüde. Hõissa.

Kavakud sõidutasid mind 10kraadises külmas Laane-Suki tallu Margi õe Kiira Soosaare juurde. Oli võimas kohtumine. Seal padrikus võiks olla üks tulevasi viimsete eestlaste reservaate. Ja Anne kunstitalu looga komplektis septembrikuu Eesti Naises jutustan.

Heimtalis veetis Indi suurema osa pidustustest sõudepaadis – laskis esmalt end herr Punal sõidutada – seejärel sõidutas juba ise Puna pojatütart ja teisi tibinaid 😀 Mina olin Kristale lõpmata tänulik, et ta lasi Reet Prooveri Vinnist välja tuua. Reet jäi kahe nädala eest leseks. Meie Vespera on laste üldine lemmik ja sai poja – ning seal kõrval Vao külas mängivad 35 asemel toodud 80 pagulast meie raha eest ostetud spordisussides päevade kaupa jalkat… Aho? Ahui.

Reet tutvus Anu Rauaga, mina sain hobutreener Tasasele jutustada, milline oli temaõpetatud Salvadori edasine käekäik Soomes Jenna juures, kuulasin sepa-Aadi Brigita-fanaatilist jauramist, kallistasin kümnete Omadega ja vedasin magava Indiisu koju punase pandaga, mis nõuab tungivalt väljavahetamist. Kaubiku vastu. Ainumõeldav. Aho.

Kui mulle tundus Kiira Soosaare juures, et Jumal saatis mu talle appi elu ja talu edendama, siis kodus jätkus robinsonaad, mis soovitas järele mõelda, kas mitte ka mina ei tiku teiste eludesse-taludesse mürgeldama, nagu minu majas jaanipäeval “abistanud” energeetiline must auk või eile õhtul ettehoiatamata ilmunud abiline. Esiteks ehmatas ta mulle tallis hobused selga, teiseks eeldas totaalselt tühjakssuhelnud minult seltskondlikkust, kolmandaks laotas pööningult leitud korjuse elutuppa, neljandaks tuiskas kogu hoovi trimmeripudi täis, viiendaks kangutas unerüppe peitunud minu ninalt prille ja pea alt patja. Ja ma kordan – pole olemas sellist väsimuse ega abivajamise astet, mille puhul ma kellegi veel Indi ja enda koju peremehetsema luban. Särgid püksi, härrased – ainult kutsutuna võib tulla ja kindlates piirides olla – ei mingit ankurdumist ega isetegevust!!! Ärdagu püütagu mind mingisuguse omaalgatusliku abivalmidusega sundida tänulikkusele, mistõttu võiks vastuteeneid eeldada. No andke andeks… Ent – oma enese mustrite ülevaatamiseks on see ülipüüdlike energiapuukide dessant mõistagi õpetlich, kuidas teisiti.

Et ma ise selline ei oleks. Et valvsust ei kaotaks. Meenutagem, mis lausekese jättis riituseplatsi lõke põletamata: KODU ON SIIN KAHELE!!!!!!!

Sain üksiti ka teada, et väsinud-pihustunud inimest vampiiravad “abilised” jätavad mitmepäevase vaakumi. Reedel, kui töö ja toimetamine arvutis laskis tunnise hilinemisega Terje juurde, püüdsin väga ahelreaktsiooni vältida. Mind lüpsti tühjaks. Terjele kurtes, kuidas erinevate korruste türblid püüavad minu ja Indi muinasmaal positsioneeruda, oli suur oht ka Terjet tühjendada. Vist õnnestus hoiduda, huh.

Vaatasime tütrega üle Atla mõisa mänguplatsi, laotasime afišid ning uurisime Vello ja Jane väravas nende šnautseri-Ruudi auh-assisteerimisel hobuveobuss Jumperit – vana ja teenekas, aga kuidagi väga õige…

Printeri sain kätte – ja ulatasin Indile postkontorist Lennarti mündi, millega Mündiäri käivitas EW 100 kokku saava 5mündilise kogu – suurepärane äriidee. See meelitab kodukale, tekitab lisad ja huvi, sarjad ja külgnevad isud. Ilus töö – nii mündi kui müügi mõttes!

Pärast metsatalus sissejuhatavat tehnika valimist – traktor-kopp/kahvel-metsakäru – puhastasin kodus kõik ruumid, tegin talli ja lauda puhtaks, et saada muinasmaalt välja viimne kui jälg madalsageduslikult isetegevuslikust “abistamisest” mitmel erineval tasandil – mõtte-sõna-teoga laamendamisel on väga jõulised vägistamistunnused nii siis, kui päkapikk ei tee midagi – kui siis, kui päkapikk teeb koleõudselt palju. Kiidetud olgu päkapikud, kes kenasti oma maailmades püsivad. Pärast pesupesemist, stockmanni sorteerimist kutsikate vaimustunud osalusel, tuli saun – oma väike ja puhas saun päris iseendale – huuuh!

Laupäevahommikune management – jälle tunde arvutis kirju ja pöördumisi – palun, vikerkaar, too tõeliselt toimiv tagala, turvaline naiskond ja tasakaalukas tööjaotus, tõesõna!!!!!!! – jõudsin õigel ajal autovahetusele metsatalus, kus väiMihkel katust pani. Sõitsin tema hiidsuure ja automaatkäigukastiga volkariga Koongasse ülevaatusele.

Kuna olin järtsus pool üks üheksas – ja uurisin tunnikese ajalehti, leidsin ja valmistasin ette ühe loo idee, mida emandate peal peegeldan. Kui praeguseks ette valmistatud seitse lugu valmis. Teise tunni jooksul sündis papa Heino soovitud lugu – peategelaseks siiski tema kuninganna, emand Luule. Imeline leid õigupoolest.

Nagu oli Hansapäevadest paistes Pärnu puhul imeline leid ka parkimiskoht Port Arturi taga puuvilus. Selleks ajaks olin märkamatult õppinud automaaturi ladusa eluga, nii et väiMihkel sai tagasi igas mõttes täiesti korras auto 😀 Kolhethi ja pontšikud tõid meile pildi ette tagasi. Ja hulga, topelthulga pilte. Indi ostsis endale sünnipäevarahade eest fotoka. Minu oma analoogi, ainult et valge. Ja ausalt öeldes pildistada oskab vaistlikult paremini kui mina.

Tiibetiravi keskuses leidsin vastuse Andres Adamsoni küsimusele, mis on mu soov. Patsipunumine. Soovide olemus selgub nende täitudes. Gert ja Silja on väga Omad – Indi punus Siljale patsi, Silja kinkis talle Tara pildi ning mina kutsusin tiibetimeedikutest-budistidest noorpaari siia vastuvisiidile, et nendega jagada, mida olen õppinud. Jagamine on edasi õppimise parim eeldus.

Metsatalu rõõmustas uue küünikatuse üle, jagas õhtusööki, läpakale viirusetõrjet, jätkasime taaduga tehnikavalimist – isssssveeeeer!!!!!! – nõnna et kodus jaksasin pärast kolmesajaprotsendiliseks osutunud päeva kõigile kallimusipai teha, teenindada – ja tuttu voolata.

Täna on üleni kodune pühapäev – palun väiMihklil metsatalust eile maha ununenud kananisugi ära tuua, et üldse mitte kuhugi sõita. Täna on põhjalik boksitegu ja tuuldunud pesu lappamine, mul on nüüd seitse lugu töölaual – mis tähendaks selleks, et need enne juulit valmis vidistada, iga päev kaht-kolme – ent teisipäeval on ülimalt teretulnud talin – Karini koolitus kogu naiskonnale. Mis peaks mulle korraliku tagala kindlustama. Kellelegi teisele edasi delegeerimatu on vaid meedia huvitamine – et publik saali tuua. Ja ongi Täisring – paluks kindlustunnet ja häid uudiseid managemendilt, kallis Vikerkaar…

Ingel Undusk:

sa ei pea midagi selle eest maksma
hommiku eest ja linnulaulu eest
ja ilusate sõprade eest
tuule eest, mis puhub su põsile ning naeratuste eest
oma rajal

ära usu, et pead maksma
kellelegi selle eest, et saada olla sa ise
ära usu, et pead nahast välja kargama
et olla väärt

las maailm kannab sind ja miski hoolitseb
ära usu, et sa pead olema keegi teine, teisiti
ning isegi, kui torm puhub ära su kalleima kybara teel teatrisse
ära võta seda kättemaksuna, vaid oota ära
mida tahab ilmameri sellega
tegelikult öelda