6.juuli

Oh et ma ometi jaksaksin õnnelik olla. Selle üle, kui nooruke pääsuke esimestel lennuharjutustel mulle juustesse kinni lendab. Et põdral on õnnestunud raiesmikul sedasi astuda, et tema jälgedes metsast välja ragistades leian jälje keskelt metsmaasika. Et Taja keerab mu oma kaela sisse kallistusse ja peru-Niru Nibiru annab musi. Et ja et. Kui ei oska õnnelik olla, lähen enneaegu Jüri juurde. Kallil kadunud prof. Kaudel on täna 90+ sünniaastapäev. Kallis Haldi, mul on kõik meeles…

Oleks meeles ka loomadelt kuumaga siestapidamise tarkust õppida – siis ei sureks pistesse ega rabandusse maha. Eile oli lühikeseksjäänud öö otsa vaja keset päeva vikatiga vehelda – nii et süda läks kapitaalselt rütmist välja, lausa fibrilleerima. Põrutasin paika, jõudu andis mõte, et kui ma maha kärvan, jõuan siin mitu päeva haiseda, enne kui naabrid või metsarahvas jaole saavad. Aga kollased hakkavad lõksutama, miks ma maha surin. Seda nagunii, et koormus kole. Aga kindlasti mingi armudraama ja sünge saladus. Üksildane salapurjus nunn või midagi sellist. Fui. Ei soovi. Elan edasi.

Tänahommikused SEITSE noort pääsukest, kes laudas pennil istusid ja mu hommikusahmerdusi tunnistasid, ütlesid: tuleb väga hea päev, eriti hea nädal ja senise elu parim suvi. Aitäh!

Miski ei muutu – ka Raekülas Printsi-etenduste ajal müüsin raamatuid, et näitlejate töötasu kokku saada – ja mitte keegi teine kui ma ise mu asjade keerulist süsteemi hallata ei saa – et kolm noort lammast koju jõuaksid, tasu mu laulutütrele läheks ja tema omakorda eesti hobuse päevale esinema tuleks, pean eranditult kõik need otsad, transa kaasa arvatud, ikka ise sõlmima.

Aga Ingrid on alati olemas. Kullakallis Siwira-siisike, kes praegu Tallinnas mu raamatuid kirjastuste ladudest mõisatesse müügiks nopib, Ohtu-aja esimese poole aktööre majutab, oma tooted fb-s näitemängu jagajatele autasuks paneb. Ingel. Nagu nimestki nähtub.

Vaatamata headele päeva- ja nädala ennetele – ja uue näidendi kirjutamise kenale edenemisele – ajal, mil Rapla Omnivas Elmatari raamatupaki ja Tebolaris pandat hindamas käisin – kodus enam nii kaunilt ei läinud. Mingi nipiga oli Bella seekord sedasi lahti saanud, et suur-kindel-kõva lõkats on kenasti korralikult ketiga koos ukse ees. Ta ise ja kutsikad kadunud – ja Lilli jälle elusaid hiiri toonud ja lahti lasknud.

Paar ringi autoga mööda küla tiirutanud – ja näinud kõike ja kõiki, keda näha EI taha – loobusin.

Otsustasin, et kui Bella kahe ja poole kuused kutsikad nüüd seitsmendat korda koju toon, kuivatan paduka kätte jäänud Volga ära ja viin Karlale ära. Aitab. Aga… Bella tuli üksi koju.

Sukeldusin padukasse, kollane värdjas rihma otsas – näita, kus kutsikad on.

Küla keskel postkastide juures kohtasin Estonia-Saunaküla poolt ilmuvat emand Lillestet, kes pistis oma karismaatilise emandanäo autost välja ja palus oma koertega rohkem mitte tema lehmi hirmutada. Bella oli beebid 5 km kaugusele lehmade juurde viinud, ajas lehmi taga ja lendu – lehmi päästma läinud Helgi leidis kutsikad keset kruusateed istumas – õnn, et lendavate lehmade eest sinna jõudsid.

Lähen nüüd Volgat Karlale viima.

Jordani võtan kaasa. Ja üldse hakkan teda öösel toas ja päeval endaga võimalikult kaasas hoidma.

Ingel Ingrid soovitas bellamölaka traatipidi jooksma panna. Ju vist. Aga ma ei talu seda elukat. Üks asi on kodu ja pere reetmine. Teine kutsikate pidev ohustamine. Ja liiatigi peaksin praegu neljandat mustrimuutjate stseeni kirjutama, mitte Volgat viima sõitma, raisk.

Autovahetus on takerdunud.

Traktorit tahaks juba tükkis lisadega koju.

Pidevalt on tunne, et kõige olulisem jääb tegemata.

Ja minu hämarale sumpamisele resoneerib metsakülas lakkamatult lagunev tehnika – niiduk, kaubik, heinapress, keevitus, jälle kaubik… Ilmselt on keegi meile halva silma peale pannud.

Pean natukene aru.

Ohin ja rahunen.

Ja puhastan meid kõiki ära.

Mis siis, et üks medeküla moor – tänu kellele kutsikad kätte sain – ütles, et koerad on pererahvasse, koduspüsimatu lita on minu moodi. Ahah. Ja teine moor – see, kes kirjanik Helile politsei peale saatis ja kaudselt minule ka – püüdis pilguga tappa. Iga kord, kui koeri käin küttimas, ma tema otsa komistan. See on märk.

Ma puhastan meid ära.

Kuna ma tean, kellest ja miks ja mismoodi see kaetus tuleb – aga miks metsataat pidevalt pihta saab ja kännis on??? – saan sellega hakkama ka. Rahurahu…

Magissa Gabriella meenutab:

Vaimne areng?

Me kõik oleme vaimselt täiuslikud.

Me oleme vaimselt täiuslikud. Kuid paljud ei mäleta seda, kui särav ja võimas ta tegelikult oma olemuselt on. Sest läbi sajandite siia jõudes oleme tükkhaaaval kaotanud oma vaimu- ja hingeväe.
Oleme samastunud nendega, kes vaimse puudega.
Enamgi veel. Oleme seadnud ennast madalamele kui vaimse puudega kehastused. Ja oleme lubanud ennast orjastada.
Nüüd õpetavad orjastajad, kuidas vaimselt areneda. Toitudes “arengu teel” olejate emotsionaalsetest tundepursetest ja kahjustavatest praktikatest.

Seega
meil, planeedi valitsejatel praeguses uues galaktilises mustris, on kohustus meelde tuletada, kes me tegelikult oleme.

Aho!

Lõpetuseks reklaamiminutid… Eero Spriidile 😀

Tema suvelavastused – millised just, otsige ise – nii lahke ma ka pole!

16.07.15 Kõue mõisa aed
17.07.15 Kuressaare Lossihoov
19.07.15 Kabli Rannakodu
20.07.15 Viljandi Kaevumäe Lava
21.07.15 Lohusalu sadam
22.07.15 Lohusalu sadam
23.07.15 Lohusalu sadam
24.07.15 Kasepää Laululava
25.07.15 Elva Laululava
26.07.15 Viimsi Rannarahva muuseumi õu
27.07.15 Viimsi Rannarahva muuseumi õu
28.07.15 Lohusalu sadam
29.07.15 Lohusalu sadam
30.07.15 Tartu Hansahoov
31.07.15 Suure Munamäe vabaõhulava
01.08.15 Aruküla Laululava
02.08.15 Kadrina Laululava
03.08.15 Lohusalu sadam
04.08.15 Lohusalu sadam
05.08.15 Linnateatri Lavaauk
06.08.15 Saka mõisa Vabaõhulava
07.08.15 Pärnu Kentuki pubi suvelava
08.08.15 Haapsalu Piiskopilinnuse väike õu
09.08.15 Padise Kaljulava (Kallaste turismitalu)
Algus kõikjal kell 20.