13.november

Isadepäev.

Köhisime lastega öö otsa. Keset ööd tõusis Minni istuma, vaatas mulle tõsiselt otsa ja ütles: „Kohe tõusen üles ja lähen teen ära kõik tööd, mis sul vaja on.“

Oi…

Hommikul viisime Reedaga lapsed Tartu bussile – ülimuhe bussijuht oli, ütles mulle: „Tule kah kaasa, ma tahaks suga juttu ajada!“

Hommikuse talituse tegime koos Retiga. Naabri-Inge oli oma meeste abiga meie sitahunniku õhtupimeduse varjus totaalselt teisaldanud – nagu päkapikud oleksid käinud. Mõnus. Estepona mängis nagu varss. Battaya jäi boksi jalga ravima, ehkki kibeles välja, õiendas ja mörises nagu vana mees, mitte noor naine.

Mitu isa meil siin Soonel praegu on? Papagoi – 7 tibu. Kaks kukke – nende saavutused pole küll koorunud, aga olemas on kindlasti. Ilmselt jäär Oimaevõi – teda olen mitme ute seljas näinud. Vist ka eesel Opaal – poni-Mann tundub tiine olevat. Ja loendamatud hiired-rotid-varblased, kes meiega koos elavad, kahtlemata ka. Palju õnne papa-prazdnikuks!

Kirjutasin tasapisi 2012. aasta kalendermärkmikku andmeid ja aadresse ümber – otsa tegi lahti Greta Kaupmehe kutse oma sünnipäevale 7. jaanuaril – hea revisjoni ja mediteerimise võimalus.

Sain Norrast sõnumi, mis halvas mu kirjutamisvõime, nii et midagi muud kui mehhaaniline töö ma teha ei suutnudki. Kusjuures needsinatsed halvad uudised kroonis väide, et ma olen energiavampiir. Mina, kes ma toidan oma energiaga kõiki soovijaid, nii et sõbrad-lähedased haletsevad, miks ma ometi seda teen. Vampiir?

Reti sai Tartust kõne, mille tulemusel kolis päriselt siia. Mul on väga hea meel. Loodetud vaikse pühapäeva asemel mööbeldasime tube ümber. Tänu sellele sai hulk väljakasvatut-kulunut-ammendunut ahjukütteks.

14.november

Mu palved on mõjunud. Ja seoses Sirje „Ingelhing“ Laansoo loo kirjutamisega tutvutud Reconnection-healing toimib tõepoolest. Loobusin paistes jalaga Battayale veti kutsumast, kodus olemas olevaid antibiotse kasutamast, mähistest ja millest-iganes. Puhastasin üksnes vesinikuga – ja täna hommikul oli vaatepilt imeline. Puhtalt roosatav haavapõhi. Minimaalseks alanenud paistetus. Meis kõigis kätkeb tõepoolest jumalik isetervistumine.

Kui see ometi mu köhale laieneks…

Reti käis Raplas kutsenõustamisel.

Mina kirjutasin loo Aleksandr „Jermakist“ ja tegin Minni toas suurpuhastuse. Tartust naastes saab ta kenasti oma enese tuppa tagasi kolida.

Õhtuseid Saladusi-Meeleheitel koduperenaisi vaadates korrastasin voodipesukapid ja Minni mänguasjad ning jätkasin andmebaasi ümberkirjutamist uude kalendermärkmikku. Kui seda tasapisi, tähestikku aegamisi läbides teha, siis pole see nii hull randmevalu ja silmade virvendamine kui mullu – ei pea ega tohi kõike korraga teha. Kontrollitud.

Sain täna järsku aru, et minu elus – tänu kodustöötamisele – on iga päev pühapäev. Vaba rütm, tööde vaheldumine, seega mitu päeva ühes. Mitu püha päeva. Õigemini oleks, kui oleks MINGIGI turvatunne. Olekspoleks… võeh!

Jah, minu elus on iga päev pühapäev.

Homsel pühapäeval kirjutan Eesti Naisele loo Florida perest, kes on Eestisse kolimas – ja võtan ette ka oma riidekapi. Pärast Aleksandri ja Indiisu kappide, pesu ja nõude kappide korralikku tuustimist tundsin selgelt, kui meeldiv on liikuma hakanud energia ja luhvtitatud ruumid – mis ei saa kunagi päris puhtaks, kui kappidel lastakse liiga kaua liikumatult vaikelada. Ülehomme kirjutan Õpetajatelehele ja teen kümmekond telefonikõne. Neljapäeval lendan Tallinnasse korjele. Reedel sorteerin saaki. Laupäeval tulevad lapsed Tartust tagasi. Ja nii ongi iga päev pühapäev. Tõsi küll, selle nädala pühapäev saab olema mõnevõrra teistsugusem kui oli plaanitud. Elame, näeme…