11.-15.juuli

Kükitasin koos Jordaniga Heiki-voolitud saarepuust Emade Lille kõrval, sõin metsmaasikaid ja vestlesin Muuga mõisa lähistel elava talumees Peetriga, kes hakkab mulle Russa taha palgiveokäru ehitama. Puidust lille juurde läksin selleks, et seda Heidi jaoks pildistada – kui üks Hanso siin käis, unustasin teise Hanso kingitust näidata – aga ta oli nagunii näinud. Ja ütles, et olen tuhandet sellist emalille väärt.

Ma arvan ka. Kasvõi selle eest, et kui äraspidi reptiloidjas laamendamine peab lõputut, aga selle eest laviinina paisuvat kõrvadevahelist sõlmessabalist aspurgatooriumi kujuteldava koletisega nimega Vatmann Süüdi, suudan selle tegelikkusest eraldada. Peaaegu. Ja leida eneses määrimata armastus. Ja tajuda end ikkagi iseendana – Kati Connecting People näiteks.

Tahaksin lõputule autistlik-agressiivsele huiamisele järsu lõpu teha – aga reptiilisabad on sitked – need hakkavad iga lahendusekatse peale veel jõulisemalt vedrutama. Anunakid on meie rahva trukkimiseks ikka tõsiselt osavad vahendid leiutanud. Need võimalikult siseringi sokutanud. Ja nii meid siis lülisabadega üha pekstakse ja augustatakse.

Unes mitte. Ärkasin laupäevasse kusagil Pärnu ja Tartu korterite vahepealses kohas, kus mu vanim poeg mind kallistas, mul olid mõlemad lapselapsed süles – ja minia vaatas häbelikult südamliku pilguga seda idülli pealt. Olin kohtumise üle vanima pojaga nii õnnelik – leebelt, mitte ekstaatiliselt õnnelik – et magasin… kella kümneni. Ilmsi tuleb paraku eranditult iga päev mõnele reptitürale hambad näkku lüüa. Aastatepikkusel emahuiamisel on roiskunud higi, seenetanud varbavahede lehk, olen avastanud.

Kõige laiemas plaanis on kuttidel särkide püksi käratamise aeg. Mõni mäger, kes on varasemate tööde eest üle kullatud ja kätel kantud, nõuab veel ja veel, pedereerib ja ohibähib nii, et saabki muhu ära. Näiteks. Ja see pole üldse mõnus, sest ma olen eluvõitluses suure osa oma naiselikkusest kaotanud. Seega saab see, kes mu pöördesse ajab, endale kaela ühtaegu nii raevunud Soone Saara kui vihase juudivanamehe 😀

Ning koerte ja hobuste pealt eriti intensiivse märgiõppe aeg on. Ja lammaste vahendusel erinevate rahvaste suhestumise pikapäevarühm. Viharavi ja kogemuste vahetus. Üksteise laadimine ja toetamine. Mis sellest energiaringist väljaspool, on tegelikult nii tähtsusetu, et võib rahumeeli edasi pihku panna.

Totaalse enesekaitse kadalipu järel sain kroonilise vappekülma, mille lahendamiseks tegin kõigisse kolmesse ahju tule – mis põrkas vastu seiskunud õhukorki kõigis korstendes. Enne kui koos tulega selle välja surusime, sain maja pealaeni suitsu täis, suitsuandurid huilgama, hobud jooksu ja üllatunud Jordani mõnd sellist kohta otsima, kus kõigest ja kõigist hoobilt ülipuhastunud kirbelt uut sinki ei saaks 😀 Kusjuures Jordanile ütlen igal teisel või vähemalt kolmandal korral Tobias…

Õhk on olnud ja olevaid nähtamatuid tihedalt täis. Tee siis vahet, kes kuhu ilma kuulub ja mis asju siin ajab…

Oluline on see, mis on oluline. Ohtu mõisa esimene etendus oli pärl. Eriti säras Meelis. Ja publik oli super – Levandid ja Kessud – iga pisiasi haarati õhust, võimendati, resoneeriti-sünergeeriti nii, et mõisatall pakatas ja rõkatas. Aho!

Pärast etendust võttis Kessu panda targu enda kätte ja Kosmosemutid olid talina-peal liikvel, et tema chrysler üles leida. Selle aunimetuse andis meile Kessu väimees Ron, vastab tõele – ja tänaseks olen lisaks Pirukatädi. Või onu. Kui eile end niitmas kõrvalt vaatasin, nägin väikest vintsket poiss-mehikest, mitte naist. Kusjuures enim mehistab püüdlik signaalide summutamine. Kui sul on kõrval erineva tasandi mees-sõbrad-teekaaslased-kärgpere-sõrgliikmed-härgelemendid, pead ülihoolega jälgima, et keegi millestki valesti aru ei saaks. Tüütu, aga see-eest alaline katsumus.

Ohtu mõisa Alo esietendus oli maitsev katsumus. Publik ei kujuta ettegi, mida me, tekstiteadjad-lavastusetundjad kõrval kogesime – Alo ise oli ütlemata väärikas-kindel-muhe-lahe. Ent katsumused olid äkilised – alates logistikast ja lõpetades kostümeerumisega 😀 Vanad Murutarid viisid Indi Võrtsu regatilt Tondisaare maratonilt Tartu-Tallinn bussile. Jõudsime paar mintsi pärast etenduse algust – ja Indi tuli saali veelgi hiljem, sest tal oli vaja Laansoodele jutustada, kuidas see on, kui Garfield kodus käib. Või õieti äragi ei lähe. Pirjol oli esimeses vaatuses vaja kärmelt ühest kostüümist teise viskuda, sest ühe stseeniga juhtus asju. Teises vaatuses tuli tal ühe tegelase teksti anda lava tagant, kuna ta ei jõudnud nii ruttu ühest kostüümist teise tormata kui laval toimuvad loodusjõud eeldasid 😀 😀 😀 Täisringi raamat koguneb aina paremaks.

Pühapäeval tuli taas tsiteerida klassikuid – ja sina arvad ikka veel, et plaanitsed midagi?

Kehtnas poes maksa ja külmkapitäite järel käisin veel plaanipäraselt. Igapäevane kirjaring ja promotöö nädalapäeva ei küsi ja sujusid kenasti. Allikad jõudsid õnnelikult kolme lamba järele – ja edasi polnud miski enam endine.

Esiteks helistasid aktöörid Virumaalt. Ma ei räägi, mis seal sündis. Etendus on kunagi augustis-septembris. Praegu ehitatakse seal Simuna-Tamsalu taga mulle palgiveokit. Oma eine koos kõigega, mis Inglikaitsega kaasneb, sai trupp Margarita juures kuhjaga kätte. Mina oma hingepuudutuse sain indiaaninimetuse Connecting People vääriliselt siinsamas laudalävel kätte.

Selgus, et kolme ute küsija on Meie Tüdruk – sesmõts, et käimas teed, mis meil Lea Dali Lioniga õnnelikult möödas. Tajus, et siit tuleb valge valgus loomakesega kaasa. Ja mina sain teada, miks mu käsi kirjutas sellele naisele Apache asemel Mini Austini – pojakese, kes kassipoja suurusena ainult silmadest-sõrgadest-läbipaistvatest kõrvadest koosnes, ülima otsustavusega täismõõtu, sõbralikuks ja intelligentseks härrasmeheks kasvas.

Valge valguse kandja.

Helistasime koos Tessa-Reimo-rahvale – alustame tööd – Uba, klann ja eks mina siit ka – põhitegija selle noore naise tagasi siiakaldale toojana on valge väärikas lammas. Minu pisitilluke Mister Bean. Tänaseks kõike muud kui naljakas – liigutav. Õnn kaasa, hingeloom Uba!

Boksid-vihad-rehad . Toibumise maandumisrada – ehk siis daamidele puhtad voodid, lammastele võsarisu ette, niide kokku ja hobustele – kõis paralleelselt kauglogistikaga. Connecting people. Lambad jõudsid väetööle. Näitlejad Inglikaitse alla. Ja Tinid meile.

Tänu Kerli-Tini-Rebeka siinkäigule sündis üks selline ratsutamine, mille nimel hobunatega koos elatakse. Tundlik tants ja nägelik ühislooming. Aitäh.

Esmaspäev tõmbas eht-minu nädala käima – viisin Kessu bussiga tüdrukud Juurimaale laagrisse, printisin metsatalus lepingud, nabisin Tebolarist panda kütuseluugikaane, tegin väiMihkliga volkarile tadaa. Ja koju kaapisin siis, kui Loomahullud juba Soonel olid.

Heidi võitis meie salvestusest sama palju kui ma ise – sai vastused eelkõige oma enese küsimustele. Ma ise ka 😀 Aitäh.

Õhtune pilk arvutisse… alles küsimusi ja vastuseid rivistama hakkas. I don’t like Mondays. Raisk.

Egregoride erinevus oli põhiteema. Kes milleks oma väelooma ja selle ümber moodustuva pilve koostab. Majakoristus ja pesuriputus, pereheitmise järel kõbitud laut ja tagastuseks vuntsitud Kessu auto, emmetud tall ja rohitud tomatid tagasid selle, et ma Margoti juurde dokusid ja torti viima minnes nende egregoride sabasõlmi ega lülilisi haarmeid kaasa ei vedanud – plats puhtaks! – lõppenud etapi dokud ka minema ja kõik-kõik-on-uus… Ja niimoodi iga päev. Puhastan-puhastan-puhastan. Mul on tall ja loomad – Leal kristallid ja pendel – nendeta oleksime raudselt kastis. Surnuks vihatud. Hihii. Ei lase. Näänännännääänääääää!

Teisipäeva alustasin hea emme ümberväestamise lühianalüüsiga meie teatrimansale – selgitasin meie tööjaotust ja enda tundeid seoses sellega. Hommikuks olid kopliveeres läbi öö rümisenud metssead ja parimatsooviv peni oma tundidepikkuste röögetega mu enese ette väga adekvaatse peegli asetanud.

Ideaalne teisipäev näebki välja selline, nagu eile oli – 2 stseeni mustrimuutjaid, boksid, pottide-kausside pesu, 2 stseeni… Koju jäetud kiri kallile Karlale ütles, et ta endise puuriida kohale tekkinud kardularida maha ei niidaks – ja talinasse – kõik-kõik-on-uus…

Talinast naases juba Mama Kängu 😀

Müügimees Jüri-Bruno näol leidsin meeldiva sõbra, kes leidis väga hea kindlustuse, tegi sõbraliku hinna, tuleb teatrisse ja leiab ka Kessule järgmise bussi. Pole asendamatuid. Aare kannatas välja kahe minuga külgneva elundi huiamised – lahendas nendega asjad per inkasso. Kolmandat ei kannatanud. Ent 24. auto soetamine CityMotorsi kaudu tõestas – maailm toimub. Jumal on alati kodus. Meie kodus. Aho.

Liigud Ivariga tõestasid seda tõsiasja veelgi.

Mama Kängut tankima minnes kohtasin Järve statis isand Padarit – patsutas mu uut sõbrannat, küsis, kas Padar kuuti diagonaalis magama mahub – see on Auto kriteerium 😀 – ja edasi arutasime pikalt Belarusside teemal. Tal on samasugune nagu mina soetan – 800-sari – aga mul peaaegu uus. Ositi kohe täitsa uus. Kui Eestisse jõuab. Jupid külge saab. Ja raha liigub. Liigud tegime mango-marakuja smuutiga, kohtume Pokumaa Täisringi-etendusel – ja üldse on ta tükkis Kristeliga mulle hirmusväga kallis. Vägaväga.

Tootmisnõupidamine Katriniga oli just selline, nagu kõik minu kui loomakeelse hipinõia sooritused. Ronisin tema töö juures väravaparklas nagu Ruu Mama Kängu kukrusse ja tegin minu käes müügis olevate raamatute invendi. Võtsime kõik seitse pakilist teemat läbi. Ja mööda maanteed koju nurrumisele – nunnu turvaline, ainsagi lisa ja pudinata asjalik memm on mu pirukaputka 😀 – järgnes kolm tundi vikatit nõknate ja Karlutiga. Karla-päiksekiir niitis hoovi ja platsi. Mina udjasin nõknad-ohakad-takjad maha kõigis kolmes koplis. Ja siis tegime liigud. Kahe nullprommi baltikaõllega 😀 Rängad taadid, jummala eest.

Uinumise eel mõistsin, et mu kaisus nurruva Jordani saavutused on minu omadega täpselt identsed – väljakaevatud kaevukaabel = ülepüüdjas managemento mori, pikalitõmmatud põrandalamp = valede valikute jada, hammastevahele haaratud elektrikarjus = reptiloididega klattimise katsed – ükskõik, kas lepitada või lajatada, karjuselint on ikka voolu all… Jordan, kellele pidevalt Tobias ütlen, on samasugune elektrik, nagu ma isegi – niipea kui pinged kuhjuvad, läheb kõik põlema. Päriselt ka.

Küsige omaenese majas suitsusingiks saanud Saaralt, küll tema seletab 😀 😀 😀

Täna hommikul valmis temalt aruanne raamatutellijatele-näidendiootajatele:

Kiidetud olgu Issand, kes Soone Saarale ora veel üks vint vingemalt kanni keeras 😀 Kannan oma sügisese parkuuri siinkohal ette:

1. augustiks valmib näidend Mustrimuutjad,

   1. septembril läheb kirjastaja kätte just seesama Ingli puudutus, mida sõbrad-teekaaslased juba nõuavad – aivai, milline vastutus…

   1.oktoobril saavad näitlejad kätte Sammalsalataride lavaloo,

   1. novembril läheb kirjastajale Täisringi raamat,

   1. jaanuaril saab kujundaja hoburaamatu oma hoolde,

   2016. aasta jaanuaris on meil papa Ulmaniga taas üks ühistöö – valgedaamivärk klaarib mu suhted Haapsaluga ka, loodan ma – esivanemad, abikaantest ühe eks, kadunud Luule…

   veebruaris koostöö 80+ tohtriprouaga,

   märtsis kirjatöö toitumispiigadega,

   aprillis hakkavad Mustrimuutjad raamatuks

   ning sealt edasi olen ära teeninud üleni ja südameüdini sukeldumise alates 4. eluaastast kirjutatud raamatusse Loomad-lausujad. Esiteks olen seega teada andnud, et Ingli puudutus on kirjutamisel – teiseks oma parkuuri avalikustamisega endale jõulised deeedlainid asetanud – ja kolmandaks lähen ja panen oma kaunitele plaanidele kohe praegu kaitse peale, et igaüks, kes neid teab, toetaks ja osaleks – mitte vastupidi – aga kaitse panen ma peale talli puhastades. Selleks ajaks, kui hobudaamide voodid korras, on kaitse valmis. Aho! Shalom! Namaste!

 

Logistika noormurutaridele sai semmoinen:

 

Kui keegi peaks juhuslikult tahtma minuga siin Soonel või ühises kulgemises mõne päeva veeta, siis siin on edasine ajakava:

15-19 etendus Täisring Ohtu mõisas – ma ise kirjutan kodus Mustrimuutjate näidendi teist vaatust

18. juulil tori hobuse päev siin kõrval Inglistes

19. juulil Brigita ja Kaupoga retk Viljandi-Kurgja – tuleb ilus päääv

edasi kodus kirjutamaskirjutamaskirjutamas

– miskil kuulõpupäeval tuleb traktor Antslast ära tuua – selgus, et Ivaril on täpselt samasugune Russa nagu see, mille Osila kooli direlt ostan

31.juuli – Rebeka sünnipäev Lagedil

1. august – raskeveohobuse päev Pärnu kõrval Nurmenukus

2. august – Aleksander 13 – osa päevast on Pärnu naiste varjupaiga vintsked moorid Soonel

3. august – Remnikul päikeselaagris lugu tegemas

4. august – Täisring Vihulas

13. august – Täisring Pokumaal

14.-15. august – Täisring Alatskivil

19. august – Täisring Olustveres

25. august – Täisring Kõue mõisas

27. august – Täisring Ingliste mõisas

29. august – Täisring Ammende villas

1. september – Täisring Kirna mõisas

 

Tahtsivad küll – poja tuleb Brigitaga pühapäeval Tartust Viljandi – viisk, põis ja õlekõrs 😀 – sealt kulgeme koos kitarre-Kaupoga Kurgjale – ja poja jääb sünnipäevani emmega. Juhhei!!!!!!!!

Ma olen õnnelik. Päriselt ka. Aitäh.

Are you struggling?

 

Does it seem like no matter what you do, you can’t
seem to get the results in your life that you desire?

If you feel you’ve tried everything – the key, the
aha moment, the light bulb going off, is that the problem
isn’t with the programs or systems you have tried…

The real problem is that what you learned never got
past your conscious mind to your subconscious mind.

 

Let me explain…

 

We are creators and we create our reality based on what
we have in the blueprint of our subconscious mind and
ALL suffering is the result of the wrong blueprint.

 

The good news is that you can change your blueprint
and align your conscious and subconscious minds so they
are in agreement. When you do that, you gain limitless access.

Click Here Now to discover how to do it

 

The tricky part is bypassing your inner gatekeeper to get
your subconscious mind to accept your conscious intentions.

In my Deliberate Creation Instant Self-Hypnosis program,
I show you exactly how to reprogram your subconscious
blueprint. And you are able to do this instantly because I built
a trigger in that allows you to remove your critical thinking
without long inductions or suggestions.

 

Now, to help you move forward powerfully where you have been struggling
I am giving you a special discount so you can begin reprogramming
your subconscious blueprint right away. However, this ends
Tonight – Sunday July 12th, so be sure to act now…

 

Click Here Now
(*Special Expires on Midnight, Tonight July 12th)

 

Now, stop hoping and stop wishing and finally START knowing
that your subconscious accepts your conscious intentions to
deliberately create the life you desire!

 

Truly Caring for Your Success!

 

 

Dr. Robert Anthony

P.S. EVERYTHING – all change – must happen on the subconscious
level and this IS the way to do it instantly (I even guarantee it)…

==> Click Here Now Before It Is Too Late
(*Expires TONIGHT July 12th)